Missioon Moldova

Oota mind Odessas...

2010-08-08T01:49:00.001-07:00

Ühel teisipäeval hakkasime enne lõunat Ukrainasse hääletama, sihiks Odessa rannaliivad.
Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.
Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.
Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale, kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.

This time for Africa!

2010-08-08T01:22:00.000-07:00

Juunis algas jalgpalli MM Lõuna-Aafrikas. Nii nagu terve ülejäänud maailm, jälgis ka Moldova seda. Nagu ikka kombeks, sai erinevates baarides üle Chisinau otseülekandeid jälgida. Kuid fännidele oli ka suured public viewing ekraanid püsti pandud, ning kuidas siis muudmoodi sa jalgpalli vaatad.
Linna keskel ooperimaja esisele platsile oli seatud lausa kaks ekraani, millelt siis mänge vaadata pinkidel või ooperimaja treppidel istudes. Vihma korral sai katuse alla minna ja telekatest vaadata - kõik oli läbi mõeldud. Nii me siis peaaegu igal õhtul istusime sadade inimestega seal.
Olgu, ma pole kunagi jalgpallifanatt olnud, aga omal ajal on ikka palju seda jälgitud küll isa ja vennaga, seega kogemusi mul veidi ikka on. Kuid esmakordselt olin ma koos suure hulga tõeliste fännidega, kes karjusid ja sõimasid ja kargasid püsti ja häirisid kokkuvõttes rahulikemaid mängu nautivaid kohalikke. Elamuse sain seal siiski peaaegu igal mängul, kus käisin :) Huvitava kõrvalmärkusena on moldovlased enamasti Saksamaa, Hollandi või Põhja-Korea poolt. Finaalis eelistas enamus siiski Hispaaniat, seega lõpp hea kõik hea.

2010-07-19T01:47:00.000-07:00

Olgu, s6brad. Ikka tükk aega on möödas eelmisest postitusest ja ma olen päris aus kui ütlen, et mahti kirjutada pole väga olnud.
Täna lendan ma tagasi Eestisse. Ja eks ma siis hakkan tagant järgi seda blogi siin ka täitma. Arvestades, et ma üleüldse ei taha siit riigist lahkuda, saab mul unetuid öid palju olema.

Kohtume kodumaal!

Mustlaskuningas Artur ja liiga palju punast veini

2010-06-27T11:59:00.000-07:00

Tähendab. Mu blogi hakkab muutuma nagu lapitekiks, siin-seal on erinevad jupid erinevatest lugudest. Mis ma teha saan. Lapitekid mulle meeldivad, seega ma jätkan. Hää meelega.
Enne kui ma oma Itaalia reisi meenutama hakkan, pean rääkima tänastest seiklustest.

Hommikul võtsime 9se bussi, mina, Julian, Joschka ja Ingrid. Helene, kelle algatusel me selle reisi üldse ette võtsime, otsustas kodus imelist und edasi nautida. Nüüd ta kindlasti kahetseb.
Nimelt sõitsime me riigi päris põhja, Sorocasse. Tihedamad lugejad mäletavad, et ma käisin seal ka jaanuaris, siis aga oli külm ja valge ja hall. Nüüd oli soe ja päikeseline ja rohelusse uppumas. Üks salajane soov oli meil sinna minnes ka. Nimelt tahtsime me kas või vilksamisi kohata siinse ringkonna mustlaskuningat. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime mustlaslinnaku üles. Ei olnud just raske seda ära tunda - kolmekorruselised häärberid mõlemal pool teed, suured uhked väravad.. jah, tundus just nimelt õige paik. Ühel ristmikul ütles Ingrid, et kui me nüüd paremale pööraksime, näeme arvatavasti õiget mustlaskuninga maja. Ta kord oli seal käinud ja arvanud just nii.. Noh, me siis läksime. Suured väravad olid lahti. Värava ees istus kaks tüdrukut, kes seletasid, et kuningas on sees, ja et me mingu sisse vabalt. Hiljem selgus, et üks tüdrukutest oli kuninga enda tütar.
Nii me igastahes sisse läksimegi ja meie ütlemata põnev pärastlõuna algas. Oli veini, oli nalja. Kuningas Arturi (sest nii on ta nimi) naine tahtis (ja meil polnud südant, et öelda "ei") meile kaarte panna väikese tasu eest, nii me tal ka lasime. Igaühe oma otsustada, kas ta ka seda usub. Hiljem saime väikese ringkäigu ta kolmekorruselises majas, nägime ta suurt portselankujude kollektsiooni, peale mida meile süüa pakuti koos veel rohke veiniga. Ütlen ausalt, nüüd siin kodus istudes on mul kohutav peavalu. Isetehtud vein tühjale kõhule ei tee head. :P

Kuningas Artur andis mulle oma visiitkaardi, millele kirjutas taha ka pühenduse. Kutsus tagasi külla ja palus andeks, et nad suuremalt midagi meile ei valmistanud, oleksid nad varem teadnud me tulekust, oleks midagi uhkemat teinud. Ma ei oska ettegi kujutada millestki uhkemast.. tantsivad sugulased ja palju muusikat? Oh...

Nüüd kui Moldovass satute ja siinse ringkonna (Moldova, Ukraina, Valgevene..) mustlasparuniga kohtuda tahate, andke teada. :)

Tervitused kaugelt!

P.S. Lõpuks nägin sele Soroca kindluse seestpoolt ka ära, jess!

Kord Roomas..

2010-06-24T12:17:00.000-07:00

Pimeda linna kohal on mulle alati meeldinud lennata. Või noh, kellele siis ei meeldiks. Säravad tuled ja linnasiluett.. siia-sinna looklevad tänavad linnulennult. Uhke värk ikkagi. Aga oi kuidas üritasime pimedas mõnda piltidelt nähtud kohta leida. Ei leidnud, järelikult oli liiga pime. Samas polnud meil vähimatki aimu, mis suunas ka vaadata. No me vähemalt üritasime. :)
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.

Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)

-Jätkub-

P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.

2010-06-18T08:53:00.000-07:00

Vahelepõige:
Andsin öömaja kahele prantsuse ümbermaailmareisijale. Kui keegi huvitatud on, leiab nad SIIT.
Võite katust pakkuda või niisama neile kaasa elada. Reisida kavatsevad nad vähemalt järgmised kaks aastat, kui veab, siis isegi kolm.

Ei ole enam päris Moldova. Sest Marion käis reisil.

2010-06-18T08:07:00.000-07:00

Mai lõpuga tuli ka kohutav kuumus.
29.mail oli plaanis Bukaresti hääletada, ilm oli soe ja päike paistis. Hommikul aga plaanid muutusid, kui mul sakslane mingi jubeda kõhuviirusega üles ärkas. Tuli varnast võtta plaan B, mis tähendas kähku-kähku bussijaamast õhtusele marsale piletite (2 x 225 EEK) ostmist. Enne seda tuli aga teha tiir poes ning apteegis ja minna postkontoritädilt pakki välja lunima. Paki oli nimelt juba kaks nädalat tagasi posti pannud mu parim sõbranna Riin ja oi kuidas ma seda ootasin. Paki sisu jäägu saladuseks, öelgem vaid nii palju, et kodumaist maiust oli ikka ka... ;)
Õhtul istusime ebamugavasse marsruutbussi, et 6-7 tunni pärast Bukarestis olla.
Ja 30. mai varahommikul me kohal olimegi, unised ja vingus, aga kohal. Kaks tiiru ümber mingi pargi ja McDonald's oligi avatud - ega saanud ju hommikusöögita jääda! Järgnesid esimesed seiklused Bukaresti metroos ja orienteerumine punktide Aparatorii Patriei metroopeatuse ja strada Stupilor nr 5 vahel. Number viite me ei leidnud, nii jäime lasteparki vedelema lootes õnnele, et Eestimaa au sealpool üleval hoidev Merilyn meid üles leiab. Ja leidiski. POlnud raske - lastepark oli number viie kõrval. Või vastupidi :)
Terve päeva veetsime siis linnapeal, pooleldi magamata, kuid ammugi teada, et uni on luuseritele. Metrooga mulle lausa meeldis sõita, oli puhas ja hää. Hiljem selgus, et Rooma omaga ei saa üldsegi võrrelda. Öö veetsime ilusate tüdrukute ja eksootilise noormehega ühes korteris. Hommikul võtsime ette uue tiiru linnas, et õhtul Bukaresti väiksemat lennujaama otsima hakata. Lennujaam oli no TÕESTI väike. Väiksem kui Tallinna oma enne laiendust. Ja check-in algas ka lubamatult hilja, 20 minutit enne lennuki oodatud lahkumist. Hiljem muidugi selgus, et ka lennukit pidime jupp aega ootama. Ah, mis seal ikka. Seltsis segasem ja pärast põletavast Bukarestist lahkumist ootas meid kahetunnise lennu kaugusel põletav Rooma.

-Jätkub-

Pilte näed SIIT, võta aga esimesed albumit lahti ja naudi.

Üks LÜHIKE maikuu.

2010-05-27T12:18:00.000-07:00

Kuna teie lemmik eestlane läheb laupäeval reisima, peaksin kähku-kähku viimasest kuust rääkima. Olgu, alustan kuskilt ja j6uan kuskile välja. :)

Kuu algas esimese maiga, suure töölisrahva pühaga, mille puhuks rahvamassid kolme rongkäigu ja punaste lippude-loosungitega linna keskplatsile kokku marssisid. Kõned, üleskutsed ning loomulikult "maha valitsus!". Ehmatas mu esiti äragi, need georgi lindid ja punalipud. Kuid eks ma teadsin ammu, et siit riigist on kommunism välja juurimata.
Siis, maikuu esimesel nädalal käis külas kaks tähtsat inimest - Juliani ema ja õde.
8ndal kuupäeval leidis aset vabatahtlike poolt korraldatud Ziua Micului Stefan - meie keskuste lastele mõeldud päevane üritus. Mina olin käepaelte/sõbrapaelte meisterdamise töötoas. Lapsed said lisaks punumisele meisterdada paberist lennukeid, lilli ja muud lihtsamat, žongleerimispalle, tuuleveskeid (neid, mida kõik lapsed armastavad, tuule käes keerlevad). Said joonistada. Ringi käis kloun Jozef, kes heldelt vigurõhupalle jagas ja üht-teist neist kokku väänas. Samuti maalis posu vabatahtlikke nägusid, see tundus kõige populaarsem olevat. Ahjaa! Ja laste kasutada oli ka batuut ning näiteks Julia korraldas tüdrukutele tantsutunde. Päeva lõpuks said kõik moldova traditsioonilist - värvaineid täis kohutavat limpsi ja imehead placinte't.
Kogu üritusega jõudsime ka uudistesse. Kordaläinud päev :) Videot vaata SIIT - http://www.trm.md/index.php?module=stiri_int&news_id=18126.

9.mai on teadupärast suur võidupüha Venemaal, nii tähistatakse seda ka siin. Suured plakatid, georgi lindid rinnus ja antennide küljes. Nii mindi siis ka suurel ja tähtsal päeval maailmasõja mälestusmärkide juurde lillede ja punaste lippudega. Kuigi, nagu ka Eestis, see päev on oluline vaid venelastele. Kõikide päris moldovlastega rääkides tähendab II maailmasõja sõpp pigem okupatsiooni ja 50 aastat nõukoguderežiimi, mitte õnneaega.
15.mail oli linnas Euroopa Päeva tähistamine. Kuna tähtpäev ise langes kokku 65. II maailmasõja võidu aastapäevaga, otsustati seda tähistada nädal hiljem. Linna keskplatsile olid üles seatud kõikide EL liikmesriikide telgid. Eesti omas võis isegi koduselt end tunda :) Siin-seal müüdi erinevaid rahvustoite ning jagati brošüüre. Õhtul toimus suur kontsert, mille peaesinejaks oli, üllatus-üllatus, Brainstorm. Iroonia, sest Lätit ennast Euroopa Päeval esindatud polnud. Samal õhtul/öösel tähistati siin maal muuseumide ööd ning see osutus üllatavalt populaarseks just ajaloomuuseumis, kus mu sakslane näiteks töötab. Mõned päevad varem olin hommikuti käinud seal abiks lipukesi liimimas, mis kõigile külastajatele öösel pihku susati.

Vahepeal ööbis mu juures Chris Tallinnast, algselt Montanast, kuid hetkel resideerub mul kodulinnas, töötab USA saatkonna jaoks. Käis siin mingit seminari tegemas.

Hmmm, mis veel märkimisväärset. Eelmisel nädalavahetusel käis Julian Alexiga Odessas, kus neil oli üpriski ebameeldiv kogemus kupeldajate ja prostituutidega - nimelt on Ukrainas see inimäri vist Euroopa riikidest kõige levinum ja suurima ulatusega.
Täna lahkus mu juuresti Georg, kes oli Nukuteatri trupiga Chisinausse teatrifestivalile kohale sõitnud. Teisipäeval käisime siis "Mängureid" vaatamas ja kuidagi hää oli olla ainukesed, kes naljadest aru said ja õigete kohtade peal naersid :) Ja hea oli Georgi näha üle pika-pika aja.

Eile oli suur äikesetorm. Siin riigis on isegi sademed haruldased, piksest rääkimata. Istusime/seisime Codru hotelli seitsmenda korruse rõdul ja nautisime üle taeva sähvatavaid nooli. Ma valetaksin kui ütleksin, et see polnud vinge. :)
Ja täna kui Siimu juures riideid pesemas käisin (sest mu tavapärasel masinal tuli uks eest) jäin Siimu ja kahe tüseda naisterahvaga 15-20 minutiks lifti kinni. Esimest korda elus. Nii nad siis naersid, et eestlased nii rahulikud, samas kui nemad pooleldi lifti ära tahtsid lammutada. Mehaanik oli purjus ja meil lubati seal homseni istuda. Ometi vedas ja saime välja :) Lõpp hea, kõik hea.
AHJAA. Ja ükspäev oli ebameeldiv kogemus mustlastega. Prr. Noh, kõike peab ju juhtuma.

Okei, oli pikk, kuid samas kiire ja kokkuvõttev ilma naljadeta postitus. Mul on siin vaja klaasike kirsilikööri - višniak - ära juua ja "How I Met Your Mother" on ka valmis laetud. Homme hakkan pakkima ja laupäeval hääletan Bukaresti, et siis esmaspäeval Rooma lennata. MARION LÄHEB REISIMA. Khihi.

Olge PALUN mõistlikud ja katsuke piksenoolega mitte pihta saada. Kerjavatest mustlastest hoidke eemale (mustlaskuningas on aga supervinge tüüp, nagu kuulnud olen) ja kodutud kiisud võite kõik endale võtta.
Bisous.

Mai Chisinaus. SUVI.

2010-05-02T09:07:00.000-07:00

1. mai Chisinaus

2010-05-02T09:04:00.000-07:00

La curaţenie, Chişinău!

2010-04-26T01:28:00.002-07:00

Laupäeval leidis aset Chişinăus parkide koristamise aktsioon. Mõnede tüdrukutega meie vabatahtlike pundist organiseerisime ühe pärastlõuna, et natukenegi koristada neid prahti täis ilusaid rohelisi parke.
Siin pildil on siis osa meie pundist, kes me koristasime parki minu kodu lähedal Rişcani linnaosas.
Vihmase ilma tõttu ei ilmunud kohale see hulk entusiastlikke inimesi, kes facebookis (jah, mis parata) aktiivselt huvi üles näitasid. Plakatid ja flaierid said ka üles pandud/laiali jagatud, kuid tundub, et kohalikud löövad vihma ees araks. Mitte aga euroopa vabatahtlikud, oh ei. Märjad ja mudased küll, aga ikka valmis maailma muutma, üks prahti täis kott korraga.

Orheiul Vechi

2010-04-25T13:15:00.000-07:00

Ja ülejäänud pildid leiate SIIT. Lugu piltide juurde tuleb veidi hiljem. Aitäh tähelepanu eest.

Pa!

Vaikne nädal.

2010-04-14T02:24:00.000-07:00

7.aprillil möödus aasta Chisinaus toimunud mässust. Selle puhul pandi linna keskplatsil üles lava ja nii ühed kui teised artistid said muusikat teha. Linn aga oli peaaegu tühi - neil ju püha nädal ja peaaegu kõik olid läinud maale. Siiski olid kohal nii mõnedki inimesed, kes siis möödunud aasta aprillimässus hukkunud inimeste (siiani on vastakaid arvamusi, KUI palju siis neid tegelikult oli) auks küünlaid süütasid või riigilippu õlgadel kandsid.

8.aprillil sai täis mu seitse kuud Moldovas - aeg läheb uskumatult kiiresti. Õnneks unustasin ma ära, et mul see väike tähtpäev oli (alles paar päeva tagasi tuli meelde) :) Jalutasin niisama tööle ja tagasi. Ja õhtul kui Peace Corps'i vabatahtlikega kohtuma läksime, sattusime ühe briti kolledži rugby-meeskonna otsa, kes BierPlatz'il oma suurejoonelist kaotust tähistasid. Mõneks tunniks oli tunne, et olen kuskil Liverpooli hämaras pubis hunniku purjus meestega. :D Mina ja Helene olime ainukesed naissoo esindajad, sest kohalikud neiud väga vedu ei võtnud. Nii me siis sõbrunesime seal nende noorte spordipoistega. Mälestuseks jagasid nad oma lipse. Ja kui järsku üks neist märkas, et mul lipsu pole, orgunnis ta suure kisaga kellegi teise lipsu mulle, ise vandudes, et maksis selle eest just nüüdsama 2500 leid. Vaevalt , aga hea mõelda ikka ju.
Nüüd ripub mul toas tumesinine lips valge triibu ja Kingsbridge kolledži vapiga. Mõnus.

Päev hiljem avastasin ma hilisõhtul enda korteris 7 couchsurferit ning ükski korterikaaslastest seda mulle seletada ei tahtnud. Kokku oli sel öösel mu korteris 19 inimest, sest Caroline'i sõbrad olid siin, Alexi sõber samuti pluss Maxie noormees ja Julian. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma magada sain. Suur segadus ühesõnaga.

10.-12.aprill oli minul, Julianil, Kärdil ja Helenel hääletamistuur lõuna-Moldovas. Mõtlesime Gagauusiat kaardistama minna. Comratis, Gagauusia "pealinnas", leidsid Kärt ja Helene ühe sloveenia vabatahtliku Luka, kelle armsas, geniaalse duširuumi/vetsuga korteris me öösel tudida saime. Enne tudimist lubati meid aga 20 minuti kaugusel oleva tangini viia. Ütleme nii, et 20 minutist oli asi kaugel. Pimedas ja kurjasid valvekoeri täis äärelinnas ekseldes leidsime lõpuks ka tangi, suure ja hirmsa.
Järgmisel päeval, vihmapilvi täis taeva all, leidsime tee järgmisse sihtpunkti - Ceadîr-Lunga. Kuna vihmapilved tungisid meile peale ja tennised enam vett ei kandnud, otsustasime õhtuks sinna jääda. Võtsime kontakti vabatahtlikega teisest organisatsioonist (kelle numbri me Lukalt saanud olime) ning saime öö nende juures veeta. Esmaspäeva hommikul hääletasime tagasi Comrati, sest olime oma telgi Luka juurde unustanud. See oli aga ainult hea, sest tagasiminnes leidsime end olevat kutsutud tähistama ülestõusmispüha surnutele - Paştele Blajinilor. Luka kohalik koordinaator oli oma perega kalmistul, nagu ka kogu ülejäänud linn. Uskumatu kui palju inimesi ja kui kirju see kõik oli. Linikud maha laotatud, lauad täis kohaliku köögi parimaid palasid, veini, viina, magusat, liha.. KÕIKE. Iga natukese aja tagant suruti kätte klaas veini, mille sa pidid kellegi vanaema auks ära jooma. Nii juhtus, et kella poole kolme paiku päeval käis meil kõigil pea juba mõnusalt ringi. Kõik ikka esivanemate mälestuseks! Oma koogitükikeste ja kommide ja muu toiduga käiakse teiste perede juures, soovitakse midagi lahkunute mälestuseks, antakse toit üle ja enamasti saadakse midagi vastu. Ja kookide/kuklite/pirukate sisse on alati susatud pikk peenike vahaküünal. Samuti jagatakse veini ka lahkunutega - seda valatakse hauale ning vahel jäetakse toitu ka.
Mulle nii hullupööra meeldib see nende elu tähistamine. Nemad ei karda kalmistuid, nemad ei unusta oma esivanemaid. Kuigi, eks ka meie arutasime, kui paljud neist seda tõesti südamest teevad ja kui paljud ainult traditsiooni pärast. Siiski tundub, et siin on see väga oluline.
Tagasi Chisinausse saamine oli veidike põnev, peaks ütlema. Meid (kogu nädalavahetuse oli hääletades kaks tiimi - mina&Julian ja Kärt&Helene) võtsid peale kaks ehtsat moldova ossi. Vene ja moldova räpp, house ja hiphop autoraadiost mürtsumas. Turvavööd pandi peale ainult siis, kui politsei läheduses või kui teati, kus teel kaamera on (Comrati lähedal on uus euromaantee, nagu sõidaks kodus - sile, ei ühtegi lapitud kohta ja kuskil isegi kaamerad üleval). Siis kuskil vahepeal küsiti, kas me veini tahame ja kas me suitsetame. Veinile ütles Julian "jah" ja nii me siis peatusime kuskil, juht ja ta sõber panid piibu ette ning jagasid lahkesti koduveini. Mina tõin vabanduseks, et pea käib niigi ringi (mis ju polnud üldsegi vale arvestades kogu seda märjukese kogust, mis mulle sisse kallati Comratis). Chisinausse jõudes olid me abivalmid noormehed pilves ja meie elusalt ja tervelt kohal. Pikk lugu lühidalt. :)

Ja nii möödus minu püha nädal. Mis sa tegid?

Paşte fericit!

2010-04-14T01:55:00.000-07:00

Hristos a înviat!
Cu adevărat a înviat!

Vahepeal olid ülestõusmispühad. Siin riigis on need kõige tähtsamad pühad üldse, jõulud pole midagi nende kõrval.
Ööl vastu ülestõusmispühade pühapäeva (4.aprill) kogunesid inimesed küünalde ja spetsiaalsete pühadekookide ja lihaga kirikuisse. Osad vabatahtlikest läksid ka. Mina isiklikult külastasin suurt kirikut linna päris keskel, moldova enda ortodoksi kirik. Kirikupea, patriarh ja mõned veel tähtsad pidasid kõne ning süütasid tõrvikud, millega rahvamassi seas küünlaid süüdati. Kujuta nüüd ette õhtut, kell on veerand üle üheteistkümne ja sa näed, kuidas mõnest tulukesest saab küünaldemeri. Kiiresti. Sest rahvast oli tõesti palju.
Pärast väikest tseremooniat väljas, liikus suurem rahvamass kodude poole, küünlad käes. Mõned läksid juba kirikusse seisma. Nimelt kestis üheteistkümnest hommikul kella neljani teenistus, kui seda saab nii nimetada. Eks need, kellele see tähtis oli, nemad seisid terve selle aja seal ära. Kuigi enamus inimesi tuli alguses ja hiljem lõpus uuesti. Sest lõpus pühitseti nende pühadekooke, liha ja mune. Jah, mune - siin on pühade ajal punaseks värvitud munad kõige olulisemad.
Nädal aega, alates ülestõusmispühadest, oli neil püha nädal. Ja siis tulid nö ülestõusmispühad surnutele, kus kogu perega mindi pühe tähistama kalmistule, oma sugulaste haudadele. Sellest räägin ma veidi hilisemas postituses. :)

Ahjaa, ja kuni Taevaminemispühani on tervituseks "Hristos a înviat!", millele tuleb vastata "Cu adevărat a înviat!".

SIIN näete lühikest videot mis toimus seal kirikus alguses ja lõpus - ja nüüd kujutage ette et see juhtus igas kirikus siin riigis. Mitte nii suurelt ehk ainult, kuna see kirik on linna päris keskel ning loogiliselt läheb sinna ehk rohkem rahvast.

Kuidas Marion tundide viisi mööda linna jalutab

2010-04-06T00:45:00.000-07:00

Kõigest õiges järjekorras.
Kui kevad sinitaevas lõõskas, käisin mina oma sakslasega linna avastamas. Neli tundi kuskil, kus ma varem käinud pole ja mina leidsin midagi, mille kunagi päris endale tahan saada. Leidsime ranna - siiani arvasime, et Chisinaus säärast asja ei leidu, aga võta nüüd näpust, leiab küll, kui otsida. Järv küll ujumiskõlbulik ei tundunud (eurostandarditest me ei hakka siin riigis ju üldse rääkimagi), kuid liival seisid mõned riietuskabiinid ja laste ronimispuud olid küll täiesti uued. Ümber järve on poolringis mets, kus inimesed värske õhu käes grillisid. Enda järelt ärakoristamisest ei ole siin ka keegi kuulnud. Kurb, sest kogu see paik on tõesti ilus.
Järve keskel oli (ja on siiani) saareke, mis tundus olevat justkui mõnest vanast filmist - saare peal suur draakoni pea, suu lahti. Mingisugune tunnel kuskile kaugusse viimas. Saarel oli ka väike kindlus, mille lähedalt väike sillake teisele, pisemale saarele viis. Oleks järvekaldalt mingisugunegi võimalus sinna saarele minna olnud, poleks ma sekunditki kahelnud. Kahjuks oli "paadisild" lootusetult katki. Koht tunduski üleüldiselt mahajäetud olevat, siiani pole keegi osanud mulle selle kohta midagi kindlat öelda, kuid ma uurin edasi. Kaldal oli ka suverestoran, uksed kinni pitseeritud. Kardinad veel ees ja sissepiiludes oli näha veel lava ja tervet sisustust, tervena. Järgmine kord lähen ja üritan millegagi pilte teha.
Kuna ilm oli ilus, otsustasime mööda seda sama jõge, mis järvega ühenduses oli, kodu poole jalutada. Tee viis läbi väikeste "aiamaade", mille otsesed aiad olid kokkuehitatud kõikvõimalikest vahenditest - hokikeppidest, autoustest, vanadest vedruvooditest.. Mööda seda jõge jalutades nägime ehk vaid kolme-nelja inimest, enamik neist kalastamas kõrkjate vahel. Ja kogu see paik oli nii puhas, võrreldes eelmise pargiga, ei usuks, et me isegi samas linnas olime. Kuid, kus pole inimesi, ei ole ka prahti, eks. :)

Samuti olid vahepeal külas Juliani sõbrad Saksamaalt, kes ülepeakaela Moldovasse (või ehk siinsetesse naistesse või odavatesse suitsudesse) ära armusid.
Esimene aprill näiteks möödus suuremate ehmatusteta. Julian suutis küll oma ema peaaegu vanaemaks teha, kuid see oli ka kõik.

Ja käisin veel jalutamas, just hiljuti. Ühte teise parki läksin. Aga sellest tulevad pildid juba natuke hiljem. Ja jutt.

Huvitav tähelepanek - inimestele meeldib vist Modern Talking. Aeg-ajalt näen autosid allakeritud akendega mööda kihutamas, "You're my heart, you're my soul" kõlaritest mütsumas.

Primavara este aici!

2010-03-21T11:13:00.000-07:00

Kuidas kevad meie 6uele tuli.

Tundub, et Moldovas vaatab ilm küll kalendrisse. Täpselt 20.märtsil, kui viimane kevade algust kuulutas, tuli meile sinisinitaevasse suur ja kollane päike, mis meile termomeetrisse 18 kraadi välja paistis.
Ja siis täna, üks päev hiljem lausa 21 plusskraadi.

See kevad toob justkui midagi uut. Käisin turul, k6ik nii värviline ja sadu inimesi täis. Linn on justkui uuesti elule ärganud, on tunne, nagu talve polnudki, k6ik on unustatud. Ainus, mis veel veidigi külma aega meenutab on veel 6idepuhkemata puud ja p66sad. Kuid veel nädalake ja ka seegi on möödunud talv. Nii ongi.

Linn on järsku lapsi täis, k6ikv6imalikes vanustes p6nnid jooksevad ringi, need kes veel vankreis on, kisavad solidaarsusest kaasa. Ja ma näen rasedaid, mis siin on uskumatu. Mäletan, et kui septembris tulin, oli lapseootel naine v6i lapsevanker kui kuuvarjutus, pigista silm kinni ja v6isid isegi ette kujutada. Nüüd aga pargid ja pingid täis neid. Ei sure see rahvas siin midagi välja. Teevad lapsi küll suure hooga, mis on vist ainus v6imalik jätk abielule (ja abielluvad nad siin ju sama hea meelega kui mina jäätist söön - v6imalikult kiiresti ja palju korraga).
Naljakas on vaid, et enamus inimesi käib ikka mantlitega. Aga äkki tuligi kevad liiga kiiresti.. noh, igatahes täna sai vabalt t-särgiga ringi käia.

Käisime täna päikesepaistet nautlemas kaugel pargis. M6ned tunnid lihtsalt olime ja joonistasime ja imetlesime inimesi, kes end suuremale publikule näitama tulnud olid. Niipea kui päike natukenegi paistab on igal naisel miniseelik seljas ja absoluutselt iga armastajapaar pingipeal üksteist nautimas. Kaua mina vastu pean enne kui lähimale pingile Euroopa standardit näitama lähen? :P

Kevad Chisinaus on siiani imeline olnud. Ja nii ka jätkub. Jah, otsustatud, ma jään siia.

2010-03-21T02:40:00.000-07:00

Nii igaks juhuks annan teadmiseks uue aadressi, kuhu mulle kõikvõimalikku träni saata.

ADVIT "Europa fara frontiere"
Marion Juhtund
MD 2005, CP 483
Chisinau, Moldova

See on meie organisatsiooni ametlik uus postkast. Niiet, kasutage julgelt!

Mid-Term Training, Malovata, 24.02-26.02

2010-03-11T09:14:00.000-08:00

2010-03-10T00:15:00.000-08:00

Ilmaolud on nagu nad on. Baba Odochia tuli ja ajas kevade ära, nagu kohalikud räägivad. Oli päris kevadine ilm juba, kuiv ja soe ja päikeseline, järsku sadas lumi maha ja külmaks läks. Wikipedia annab huvitava seletuse sellele kurjale tädikesele - siin. Tema poja järgi tähistatakse näiteks 24.veebruaril siin armastajate päeva - ziua Dragobetelei ("dragostea" on rumeeniakeeli "armastus").

Nüüd küll sulab ja enam viriseda väga ei saagi. Sooja kampsuniga peab veel sutsu käima ja küll siis uuesti kevad lõkkele lööb.

Nädalavahetusel käis mul Ann-Marii külas. Mõni aeg tagasi tuli välja, et üks eesti neiu on YFUga vahetusõpilane Sorocas. Ära ei jõua ma imestada, kuidas neid eestlasi siia pisikesse riiki nõnda palju satub. Igatahes on Ann-Marii seal juba seitse kuud natuke napaka mustlaspoisi pinginaaber olnud. Õnneks võib ta nüüd Chisinausse põgeneda, kui Soroca kopa ette viskab - suur linn on ikka suur linn :P

Samuti hakkas yours truly origamiringis käima. Mul on vist liiga palju vaba aega. Nimelt on laupäeva- , pühapäevahommikuti ajaloomuuseumis mõned naisterahvad (muul ajal on nad kooliõpetajad), kes samuti vabatahtlikult ja ilma rahata lastele paberivoltimist õpetavad. Kuna aga väike ruum on tavaliselt pisikesi tüdrukuid-poisse täis, leppisime me kokku, et hakkame käima seal pärast ühte, kui lapsed läinud. Nad olid väga rõõmsad, kuuldes, et suurem osa meie vabatahtlikest töötab lastega - siis saame ju uusi oskusi neile õpetada. Ühe naisterahva, doamna Jelena, unistus on, et origami jõuaks iga lapseni Moldovas. Ja kui me sellele unistusele kaasa aidata saame, siis miks ka mitte :) Pluss, kunagi ei tea, kuna paberivoltimine meie elu päästa võiks.

Huvitav tähelepanek - 8.märts pole siin mitte ainult naistepäev, vaid emadepäev. Kui Eestis on see mais, siis siin nüüd. Uskumatult suur ja tähtis päev. :) Meisterdasin projektis lastega emadepäevakaarte, nii armsad tulid.

Ahjaa, ja kas ma mainisin, et hakkasin fitnessis käima? Oh happy day! Hah, liiga palju vaba aega, eks.

Primavara?

2010-03-09T00:19:00.000-08:00

Kevad tuli.
Ja siis läks ära jälle.

Märtsi algus oli päris primavara juba - +10 ja päike sillerdas aknaklaasidel. No eks nii pidigi ju, 1.märts siinmail suur ja tähtis päev - prima ziua de primavara, meie keeli siis "kevade esimene päev". Ja seda päeva tähistatakse vana traditsiooni kohaselt. Mărţişor - legend, mis minu südame võitnud. Õigemini on neid legende mitu, kuid tähtsaim on, et Kevad kaitses õrna lillekest külma ja kõleda Talve eest, kes teda haavas ning tilgake verd lillele kukkus. Sealtmaalt on tava kanda alates 1.märtsist rinnas (vasakul, südame pool) väikest prossikest, punase ja valgega. Siin on väike pilt sellistest, mida märtsi esimesel nädalal kõikjal tänavatel müüdi.
Tavaks on kuu alguses oma tuttavatele-sõpradele kinkida üks selline prossike ning terve kuu seda rinnas kanda. 31.märtsil tuleb see mõne puu või taime külge siduda ning midagi soovida. Imearmas :)

2010-02-22T13:00:00.000-08:00

Mõtlesin korra kiire ülevaate meie ilmast anda.

Nimelt, kui siin mõned nädalad tagasi veebruari alguses -29 välja lõi, oli rahvas paanikas. See aga polnud kõige hullem.
Pärast tugevat külma hakkas korra sulama, nii kaks nädalat tagasi. Öösel kenasti sulas, päeval lõi miinusesse jälle ja lõunaks oli absoluutselt iga ruutsentimeeter maapinnast jääs. Kõndimiseks ma tollel päeval liikumist ei oleks nimetanud. Nii jäi maapind jäässe pikaks ajaks, nädalaks kindlasti. Koju tulles uisutasin kenasti mäest üles ja välja minnes omakorda mäest alla.
Ma parem ei hakka kirjeldamagi meie liiklust. Ellu me jäime :)

Nüüd, juba paar päeva on soojem tsipa olnud. Lumi on maapinnalt läinud ja näiteks täna paistis ilusast sinisest taevast päike.

Tundub, et kevad hakkab tulema. Talvelõhn on läinud.

Väikesed rõõmud

2010-02-03T03:11:00.000-08:00

Näiteks ostsime me Itaalia piletid ära. See tähendab, et 31.mail lendame Bukarestist Rooma, kus veedame kaks-kolm päeva, sealt sõidame Milaanosse ja sinnakanti mu õele külla. 10. juunil lendame Milaanost jälle tagasi Bukaresti. Seega kümme päeva Itaaliamaa pinnal. Piisavalt aega, et spagette ja pitsat pugistada.

Teine hea uudis on, et ma alustasin oma teise projektiga. Kuna lõpuks lihtsalt tundsin, et Prometeus ma ei tee peaaegu midagi. Viga pole ei minus ega ka Prometeus, lihtsalt lapsi seal eriti pole. Ja kui on, siis poisid, kes pole huvitatud ei meisterdamisest ega inglise keelest. Aga, tasapisi suudan ehk midagi ka neis muuta :)
Igatahes, uus projekt on mul kaugel kodust, ütleme et ümmarguselt tund aega võtab sinnasõit, kahe microbuziga. Tegemist on keskusega, kuhu vanemateta lapsed pärast kooli tulevad, seal neil aidatakse kodutöid teha, saavad mängida. Mina alustasin paarile lapsele inglise keele õpetamist, sellest on nad väga huvitatud. Edasiste plaanide hulka kuulub muidugi palju käsitööd (seda minult ka oodatakse innuga) ning lähiajal tahan käed külge panna nende tutikale õmblusmasinale, mida keegi veel karbistki välja pole võtnud. Kasutajaid lihtsalt pole olnud. Uskumatu :)
Sealsed lapsed elavad enamasti vanavanematega, sest vanemad on välismaale läinud ja nad maha jätnud. Mõnedel igaveseks. Samuti pidavat seal olema kasuperedes olevaid lapsi. Eks ajapikku selgub.
Kuidagi hea ning samas ka natuke kurb on kuulata, kuidas 12-aastane tüdruk räägib täiskasvanu kombel elust, vanematest ja sellest, kuidas ema lahkumine tema sõbranna "hukka" ajas. Hea oli aga kuulda, et õpetajad on neil head, justkui teised emad. Seda olen ma ka Prometeus tegelikult kohanud. Sealne käsitöö "õpetaja", kes tavakoolis mu arusaamistmööda hoopis kirjandust õpetab, hoolib väga tüdrukutest. Alati toob teed ja saiakesi, kui mõnel pikk päev olnud või kodus raske seis.

Nii neid väikeseid asju aeg-ajalt koguneb. Ja kui ka muidu on vilets olla, sest külmetus ligi tikkunud või kurb kellegi lahkumise pärast, siis peaaegu et alati leiab midagi, mille üle rõõmustada.

Oh, muide! Terve veebruarikuu kavatsen mina tervislikult toituda. Ei mingeid üleliigseid praetud toite ja saiakesi ja küpsiseid. Viimasel ajal neid liiga palju kätte juhtunud :)

Week-end getaway in Soroca

2010-02-03T02:05:00.000-08:00

Okei, ühel nädalavahetusel otsustasime siin Julianiga Sorocasse kihutada. 16.-17. jaanuar kui nüüd täpsem olla. Soroca on üks vana linn päris põhja-Moldovas, Nistru jõe kaldal, teisepool jõge juba Ukraina. Soroca on tuntud ka mustlaslinnana.

Õues oli aga külm ja lund oli palju ja kindlus, mille pärast me tegelikult sinna sõitsime, oli kinni. Kindlus, muide, oli algselt ehitatud puust, Stefan cel Mare käsu järgi. Hiljem kinkinud ta kogu kandi oma pojale, kes siis lasi linnuse uuesti jõe kaldalt korjatud kividest üles ehitada.

Noh, me siis lihtsalt jalutasime mööda Nistru kallast ja linna ringi. Suvel lähme tagasi. :)

Mis Prometeus toimub ka

2010-02-03T01:32:00.000-08:00

Tagasitulles kulges jaanuari algus rahulikult. Prometeusse tagasi läksin 11. jaanuaril.

Tol nädalal oli keskuses lausa kaks eripäeva. 13. jaanuaril tähistasid nad Sfintu Vasile päeva (püha Vasile) erinevate traditsiooniliste lugude, laulude ja muuga. 15. jaanuaril tähistas kogu Moldova oma kuulsa poeedi Mihai Eminescu sünnipäeva. Prometeus toimus selle puhul väike istumine, kus lastega räägiti poeedi elust, loomingust, armastusest.. lapsed lugesid luuletusi ja arutasid nende üle.

Ahjaa, ja 23.detsembril toimus neil ka jõulupidu erinevate mängude, lugude, laulude ja luuletustega.

Häbist löön silmad maha

2010-02-03T00:10:00.000-08:00

Oeh, no olgu. Käes see siis ongi. Häbiga pean tunnistama, et AEGA on viimased kuu aega nappinud. Miks? Noh, miks ka mitte, eks. Nüüd on aeg kõik tasa teha, vanad võlad maksta ja loodetavasti lühidalt kõik kokku võtta.
Seadke end mugavamalt sisse, võtke tassike headjaparemat ning alustagem...

Kuna ma oma eelmise aasta märkmiku kodumaale jätsin, ei suuda meenutada kõike. Head uudised.
Küll aga olid detsembri lõpus pühad. 24. detsembril käisin mõne tüdrukuga BierPlatzil kontserdil, kus esines meie kõigi lemmik Zdob şi Zdub. Siin maal peetakse pühasid enamasti nende "vene" jõulude ajal, 7. jaanuaril. Valitsus kuulutas esimest korda ametlikeks jõuludeks 25. detsembri, kuigi am väga ei usu, et paljud nüüd järsku seda tähistama hakkasid. Kuna 24. oli neljapäev jätkus õhtu tavapärase salsapeoga. Võib öelda, et jõulutunnet meil vabatahtlikel siin väga polnud. Ainult nii palju, kui keegi ise endale tekitas.

Siis, nagu mõned ehk juba teavad, veetsin ma nädalakese ka Eestimaal. Sellega oli ka üks paras jant. Algselt oli plaanis siit bussiga minna ning selleks oli mul vaja Valgevene viisat. Viisa taotlemine võttis nädala ning kui ma pärast avalduse esitamist busse broneerima hakkasin, avastasin, et oh üllatust!, ei ole bussi sobival ajal Kiievist Riiga ega Tallinnasse. Nii ma siis olin sunnitud peaaegu viimasel hetkel lennupileti ostma. Vähemalt sain koju.
28.12-5.01 olin siis Tallinnas. Võin öelda, et kodus tagasi olla oli kergeltöeldes kummaline. Vahel tundsin end justkui unenäos olevat, nägin kõike justkui täiesti teise pilguga. Turistina oma kodulinnas. Aga see nädal läks kiiresti, oli täis toredaid päevi ja rõõmsaid taaskohtumisi.
Tagasisõit aga nii tore ja rõõmus polnud.. 42 tundi võttis mul Tallinnast Chişinăusse jõudmine. Oodatust palju rohkem...
Tallinnast Riiga sain ainult pooletunnise hilinemisega. Riiast Kiievisse pooleteise.. Kiievisse jõudes selgus, et Ecolines'i kodulehekülg valetas - hommikust bussi Chişinăusse ei eksisteeri. Pärast peaaegu 26-tunnist reisi ei olnud mul üldse tuju naljatlemiseks. Pärast pikka jagelemist sain microbuz'i (marsataoline elukas) Odessasse, kust pidi õhtul kindlapeale mitu bussi siia tulema. Tavaliselt sõidab Kiievist Odessasse maksimum viis tundi. Aga ega ometi saanud see kord tavapärane olla, ega ju. Põhja-Ukrainas möllas lumetorm ja nii ma sõitsin külmas minibussis kokku kaheksa tundi.
Kuna esialgsete plaanide kohaselt pidin kohale jõudma juba 21:45, teadsid mõned siinsed mulle just selleks ajaks bussijaama vastu tulla. Nüüd kujutage mind ette, kell on mõniteist minutit peale kaheksat õhtul ja mina olen kes-teab-kus Ukraina peal. Vales riigis. Üpriski kaugel sihtkohast ja mu moldova number loomulikult kasutuskõlbmatu. Nii ma siis otsustasin oma muret kurta ühele abielupaarile, kes lahkesti oma mobiili laenas sõnumi saatmiseks. Üks probleem vähem.
Kohale jõudsin veidi peale üheksat ning leidsin bussi, mis mind kenasti kohale viis. Ümmarguselt kell 4:30 neljapäeva hommikul olin kohal. Meenutagem, et teed alustasin teisipäeva hommikul kell 10:00 Tallinnast. Vannun, et see on viimane kord kui ma üksi nii kaua bussiga sõidan.

Ahjaa, ja kuskilt bussist sain mõnusad kirbuhammustused. Minu panus on Riia-Kiievi bussil.

Lummeuppund päälinn

2009-12-22T13:09:00.000-08:00

Möödunud nädalal suutsin ma end ära külmetada. Ega too just kõige keerulisem polnudki, vaja läks vaid palju lund ning vett mittekannatavaid saapaid. Teoorias olid mul ju saapad olemas, praktikas olid nad aga juba paar nädalat tagasi katki läinud. Nii ma siis lükkasin uute ostu edasi kuni reaalsus kallale tuli. Minu puhul siis külmetushaigus.
Neli päeva järjest sadas lund. On tegelikult täiesti võimalik, et viiendat päeva sadas ka, no üldse ei mäleta. Igastahes oleks linnas liiklemise jaoks vaja olnud eelnevaid kursuseid. Linnavalitsus tundus olevat paanikas lihtsalt seiskunud, tänavate puhastamisest polnud märkigi enne neljandat päeva ja siis ka lükati suurem lumi lihtsalt mõnelt suuremalt sõiduteelt kõrvale, jalakäijad katsugu ise kuidagi hakkama saada. Siiski on liikuda ohtlik, ükskõik kas jala või mõne transpordivahendiga - lahtise lume all on jäätunud asfalt. Aga ma ei kurda, kui poes käies tervete kontidega pääsed, on linn justkui talvevõlumaa.
Neljapäeva veetsin kodus voodisžiimi nautides ning kogu mu ümbrus oli salvrätikupakke ja tatilappe täis. Istusin peaaegu sõnaotsesesmõttes vati sees. Reedel Juliani viimase päeva puhul end tööle vedades sain pedagoogidelt pragada, et miks minul, noorel neiul, korralikke saapaid pole. No eks.
Pühapäeval oli üritus nimega Art Labyrinth. Kui ma ütlen teile vaid märksõnaks "Viljandi folk", siis suudate te juba ette kujutada mislaadi muusikat mu südamele seal mängiti. Täiesti uskumatult hästi tundsin end, justkui kodus oleksin olnud. Ansambleid erinevatest riikidest (nt. Serbia, Valgevene, Bulgaaria jne), väike ja mingil kummalisel moel ka hubane kontsert. Siin riigis on säärane üritus haruldane, kuna mainstreamist kõrvalekaldumisi ei eksisteeri. Muusika on vaid kas trance või house või siis see lihtsalt pole muusika. Sellist teistmoodi kultuurielamust oli väga värskendav saada. Soovijatele tehti näomaalinguid õhtu päädis tuleshowga lumes. Kokkuvõttes väga hästi veedetud õhtu.

Esmaspäeva hommikul võtsin kohaliku sõbra Artiomi ja läksin Valgevene saatkonda viisat taga nõudma. Tund aega ja 15 eurot hiljem pisteti pihku sedel, mille alusel järgmisel esmaspäeval siis passi koos viisaga lõpuks kätte saan. Tahaks nüüd natuke vinguda :D No et mis loogika alusel nemad ainult eurodes opereerivad. Ei Moldovas ega ka Valgevenes selle valuutaga kaubelda saa. Ja veelgi enam, kui Valgevenes ELi kodakondsusega isikule eraldi viisat vaja on, siis no mis erandi nad rahale teevad. Mina läksin saatkonda leidega, leidmaks eest kurja pilguga meesterahva, kes siis rahulolematult pead raputas. Nagu oleks see iseenesestmõistetav, et neil seal muu valuuta ei kehti. Artiom käis siis kärmelt raha vahetamas (see kurss on meeletu hetkel, eurosid leideks tasub vahetada, vastupidi on aga jube röövimine).
Seega, mu armsad kuulajad, järgmisel esmaspäeval kihutan Kiievi poole tuhatnelja, et sealt omakorda päevasele teekonnale asuda ja kolmapäevaks kodumaale jõuda. Oh happy day!

Ostsin ka endale siis vinged saapad. Nüüd käin ringi nagu linna eksinud jetibeebi, suured karvased saapad jalgadeotsas. Ja katsugu keegi nüüd tutistama tulla, minu jalad on soojas ja ei ükski külmetusepisik mulle ligi enam pääse. Voh!

2009-12-22T12:19:00.000-08:00

Lumehelbed

2009-12-15T03:11:00.000-08:00

Juba hommikust alates sajab lund. Mina olen ametlikult õnnelik.

Kuidas ma Transnistrias nõukaaega taga otsimas käisin

2009-12-15T02:31:00.000-08:00

Pühapäeval otsustasime Juliani, Helene ja Romyga Transnistriasse minna. Lihtne - buss Tiraspoli maksis ainult 29 leid ning sõit kestis midagi üle pooleteise tunni (lugemine läks sassi).

Mina oma targa aruga unustasin fotokasse töötavad patareid muretseda, seega hetkel minul pilte pole, aga küll ma näitan teile ikka.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.

Tead, öeldakse, et Transnistria on justkui nõukogudeaja vabaõhumuuseum, noh, on küll. Lenini kujud siin-seal, seda enam naljalt kuskil ei kohta. Leidsin Karl Marxi nimelise tänava näiteks. Linna tähtsaimad mehed on suurte vabrikute direktorid ja Putin on kõigi suur lemmik. Nagu teine maailm.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.

Külm oli. Andsime lubaduse sinna soojemal ajal tagasi minna. Vaateratta peal sõita -3 kraadise ilmaga polnud just kõige targem tegu ehk, sest nüüd on mul nohu ja kurgus kraabib veidi. KUID, mis ei tapa, see teeb kas tugevaks või annab trauma eluks ajaks. Ning traumast on asi kaugel.

2009-12-15T01:50:00.000-08:00

Eelmisel nädalal andsin oma esimese kudumistunni kolmele neiule. Mõni päev hiljem selgus, et peaaegu kõik vabatahtlikud tahavad seda õppida. Minu jaoks on kummaline, et mujal riikides seda koolides ei õpetata :D Väga naljakas on jälgida, kuidas kahekümnesed naisterahvad vardaid õigesti käes proovivad hoida ja lõnga peale vihaseks saavad.

Kolmapäeval saabusid kodumaalt kaks naerusuist eestimaalast, Kärt ja Siim. Naljakal kombel olid mul justkui sipelgad üle kere, kui seal lennujaamas oma miniatuurse Eesti lipuga keksisin. Usun, et nende kohanemine läheb kenasti :) Mõlemad elavad perekondades, Kärt kusjuures minu vanas.
Terve eelmine nädal oli ideaalis mõeldud koristamiseks, kuna käimas oli cleaning competition, mille võitjatiim kaks tundi kohalikku sauna nautida saab. Tegelikult toimus päris koristamine enamasti nädala lõpupoole, nii et viimane tolm sai pühitud mõned hetked enne reedehommikust kontrollvisiiti. Kahtlustan, et kogu võistluse eesmärk oli tegelikult lihtsalt vabatahtlike korterid PUHTAKS saada, kuna tihtipeale ei ole ju ometi aega nõusid pesta või riideid põrandalt üles korjata. Pealegist, pehme jalgealune on ju ikka parem kui külm parkettpõrand. Võitjakorter tehti teatavaks laupäevasel jõulugrillil (kohe jõuan selleni ka, hold your horses) ning selleks osutus Rişcanii flat number 2, tuntud ka kui Coco-flat; Alfi, Helene, Rachaeli ja Juliani kodu. Muutus oli neil lihtsalt kõige suurem ja ma parem ei küsigi kui kaua nad oma vetsu või köögipliiti küürisid. Nüüd näen ma igastahes kõrbenud makaronide asemel sealt oma peegeldust.

Reedel käisime USA saatkonna korraldatud kontserdil, kus ma sõna otseses mõttes ära armusin. Viimane pianist oli midagi täiesti ekstraordinaarset. Kui üldse on võimalik muusikaga üheks saada, siis see oli ideaalne sulam.
Ja laupäeval, oeh tol külmal laupäeval, kogunesime me ühte parki, mitte kaugel kodust, et pidada maha üks kena jõulubarbeque. Vorstid ja hõõgvein ja mõned koti- ning munajooksud, et sooja saada. No kes korraldab grilli detsembris? Okei, rumal küsimus. :) Sai ka secret Santa loosimine tehtud - jaanuari alguses saab näha, kes kuidas oma kujutlusvõimet kasutas. Tingimusteks seadsin : isetehtud, midagi juba olemasolevat või maksimum 10 leid. Lõbus saab olema kindlasti :D

2009-12-06T08:54:00.000-08:00

Järjekordne pühapäev

2009-12-06T08:29:00.001-08:00

Istun oma toas, kodus. K o d u s. Kõlab hästi.

Tegin makarontšikuid adjikaga ([adšika], sihuke imehää püree) ja ausaltöeldes on neid liiga palju, arvestades asjaolu, et ma poest ka placinte't ostsin. No et kõht ometigi tühjaks ei jääks. Ei, seda hirmu täna küll pole.

Eile kingiti mulle lilli, siinoleku jooksul päris esimest korda. Nüüd seisavad laual, venekeelne "Lumekuninganna" ja pooleliolevad kindad kõrval.

Radiaator ei tööta, aga meistrimees pidavat lähitulevikus pilgu peale viskama. Seniks on mul üks uuemaaja leiutis - stepslissesusatav kuumapuhur. Ööseks seda väga sisse jätta ei saa ainult, nurrub teine pisut valjult.

Telekast vaatasin pool päeva multikaid. Teate, täna on üldse üks rahulik päev, kord nädalas ju peab olema. Ja tundub, et just pühapäev kujuneb selleks. Homsest hakkan jälle asjalikuks.

Ahjaa, ja eile oli ülemaailme vabatahtlike päev - hurrraaaa! Ooperimajas oli selle puhul mingi kontsert-autasustamine. Tunnustati Moldova tublimaid vabatahtlikeühendusi - enamus, kes tegelevad lastega. Naljakad kohalikud artistid esinesid ka, lugu muidugi fonogrammilt. Ega siingi nad ise laivis laula, kahjuks.

Kolmapäeval tulevad Kärt ja Siim siia. Ei jõua ausaltöeldes äragi oodata. Nii palju on neile näidata ja tutvustada. Ohhh, neil saab vinge siin olema! :D

Kui hea, kui hea on neljapäev

2009-12-03T15:05:00.000-08:00

Ametlikult viimane päev minu host-family's. Hommikul rumeenia keel, veidi ostlemist, töö ja siis ongi käes. Takso sõidab mu miljonile asjale järgi ja kümme minutit hiljem tirin juba oma tonnist kohvrit kolmandale korrusele. Kui kõik läheb plaanipäraselt. Aga siin ei lähe miski nii tegelikult.
Nagu täna hommikulgi - pidin siis minema migratsiooniametisse (või kuskile sarnasesse kohta) elamisluba ajama ja mille ma maha unustasin? Passi. Ärge küsige, mis käib ühe unise inimese peast läbi kell kümme hommikul. Igastahes mitte just need kõikse olulisemad asjad. Nii ma siis tormasin trolliga tagasi Buiucanisse, laualt pass, ning uuesti centru. Jätsin passi nädalaks neile, selleasemel sain ühe dokustaadi, mis kinnitab, et pass on nende käes ja elamisluba tegemisel.
Järgmisel neljapäeval on mul too plastikkaart siis lõpuks käes. Kauatehtud kaunikene, nagu öeldakse. Vähemalt on mul pilt seal isegi täiesti normaalne. Huh.

Ja kui keegi tahab teada, mida ma Eestist tahan, siis võtku teadmiseks: PIPARKOOGID ja kõik nendega kaasnev; helkur (Kärt päästab mu järgmisel nädalal, tänud!), Jenkki näts; Eesti šoksi võiks ju ka mõned kilod... ;)

Ahjaa, ja 12ndaks lubati siia lund! Eks näis, kas mu viimased lucky ticketid ka asja ette lähevad. Nimelt olen jälle hakanud neid "erilisi" saama.

Linna keskplatsil on püsti kohe päris esimene ametlik kuusepuu siin riigis. Sellesmõttes, et riigi poolt pandud. Eelmisel aastal olevat neil suur jama kogu selle kuuse ülespanemise ümber olnud. Ja nüüd siis 1. detsembrist on üks kohe eriti kullas-karras igihaljas rohelusehunnik rahvale rõõmuks. Ja õhtul on keskus täiesti tuledes. Tallinnas pole kunagi nii palju tulesid korraga olnud, isegi mitte Vanalinnas. Jube vinge. Luban, et teen pilte teile, kindlasti.

Vaheuudised

2009-12-01T14:22:00.000-08:00

Viimase aja tähtsaimad uudised : yours truly kolib reedel aadressile bd. Moscova 7/3-99.
See tähendab KODU. Hakkan elama koos Maxie (Saksamaa), Alexi (Belgia) ja Caroline'iga (Prantsusmaa). Korter on aus ja hea ja Julianist ainult üks peatusevahe linnapool. Niiet kui tüüp mul kopsu üle maksa viskab, saan ta koju kihutada või siis hoopiski ise kähku vehkat teha. Pole kaugele minna ju.

Käsil on ka viimased asjaajamised elamisloa hankimiseks. Nimelt on mul olemas mu immigrandi tunnistus, nüüd homme hommikul veel kuskile ametisse ja kui nüüd eriti veab, siis järgmisel nädalal on mul dokument käes. Hoian teid asjaga kursis. Põnev igastahes ;)

Eelmisel nädalavahetusel käisime Stefan cel Mare pargis jõuluteemalise postkaardi tarvis pildistamas. Nimelt saadab ADVIT oma partneritele pühade puhul kaardi, kus meie siis võimalikult lollide nägudega peal oleme. Kahjuks oli meid kohal ainult pooled, kuid mis teha. Politsei tundis erilist huvi meie plastikkuuse ja päkapikumütside ning kullas-karras noormeeste vastu. Tiirutasid ringis meie ümber. Lõpuks palusid mul neile lubada, et me bardakki ei korralda. :) Ei, armsad härrad, ei mingit bardakki.

Pühapäeval sain elu kõige paremat placinte't. Kavatsen tegemise selgeks õppida ja OI MA ALLES NÄITAN TEILE. Luban.

Pa!

Igapäev "Prometeus"

2009-11-27T06:19:00.001-08:00

Veidike siis minu "tööst".
Töötan koos Julianiga Ciocana linnaosas, noortekeskuses - Clubul pentru adolescenţi "Prometeu". See keskus pole aga sama, mis meie mõistes noortekeskus. Siin on kaks ruumi, kus lapsed olla saavad, üks "tuba" lauatennise jaoks (laud ise hõivab peaaegu 90% ruumi kogusuurusest), kontor pedagoogide jaoks ja vets. Aknaid on ainult üks ja seegi on kontoris. Seega, kaks tundi päevast veedame me justkui saunas, kuna keskküte töötab ja kui ruumis viibib korraga üle nelja inimese, on õhk lihtsalt luksus. Meil on kuri plaan midagi tolle pingpongitoaga ette võtta. Esimese asjana ehk laud ära parandada. Eks näis, kuidas ma selle pedagoogidele serveerin.
Kaks korda nädalas on neil maletund, millest võtavad osa enamasti poisid. Ainsa tüdrukuna üritab poistele tuult alla teha 12-aastane Alina, eelmise aasta tšempion. Kusjuures, teisipäeval oli ta üpriski kurb, kuna sel aasta on ta alles kolmas. Need paganama poisid on oodatust paremini mängima hakanud :D
Samuti on neil kaks korda nädalas "käsitöö", mis kujutab endast doamna Sofiat tüdrukute eest ise salle kudumas. Ja tüdrukuid on ainult kaks, kui veab. Oeh.
Mina olen juba mitu nädalat inglise keelt õpetanud Oleale (Olja) ja Alionale - kahele ülinaljakale tüdrukule :) Samuti aitan aeg-ajalt ühte Olegi tema inglise keele kodutöödes. Eile just Olea õiendas Olegiga, et miks too keelt ei oska, kui ise seda koolis õpib. Et nemad käivad siin vaid paar nädalat ja oskavad ka rohkem :D See on ehk siis omaette kompliment mulle? Jube raske on tegelt välja mõelda, mida õpetada ja kuidas, kuna mu vene keel pole ju super ja rumeenia keelt ma nii palju veel ei oska, et saaksin lausa kolmandat keelt õpetada. Igastahes, meil on käed ja jalad ja joonistused ja sõnaraamatud. Kõigega saab hakkama :)
Nimelt on neil koolis valida, kas prantsuse või inglise keel. Enamus valivad prantsuse keele miskipärast. Ja doamna Valentina rääkis, et ainus võimalus inglise keelt korralikult õppida, on maksta ulmesummasid kursuste peale. Kooliõpe siin on null.
Ometi on mul keskuses paar last, kes oskavad inglise keelt. Üks on lihtsalt vist tark Denis ja Alinal on sugulased Kanadas (nagu paljudel moldovlastel vist).

Käsitöö kohapealt võtsin siis lõpuks ohjad enda kätte, kuna siin riigis toimub kõik nii pagana aeglaselt. Kui ise midagi ära ei tee, ega siis imet ootama jääda tasu. Tegin alguses suure kuulutuse rumeenia keeles, reklaamides, et me oleme siin ning valmis lastega tegema kõiksugu mänge ja teemaringe. AGA, ei mingit vastukaja, nagu ma kartsingi. Olgu, lasin käiku plaani B - hakkasin endaga kaasas kandma veidike pärleid ja tamiili. Ei võtnudki kaua, kui sain mõned tüdrukud endaga kampa. Nüüd oleme juba mõningad loomakesed teinud. Küll ma miskit muud nende jaoks ka välja mõtlen. :D
1-0 minu kasuks, lõpuks.

Nii me siis tuleme tööle iga päev, lootes, et ehk täna on lapsi. Vahepeal oli neil vaheaeg, pärast mida pandi koolid seagripi pärast karantiini. Need kaks nädalat olid üpriski tühjad. Paljude vanemad ei lubanud lapsi lihtsalt õuegi minna, sürr.

Kui me siia aastavahetuseks jääksime, oleks Julian Ded Moroz ja mina Snegurotška. Imeline, kas pole :)

La revedere praeguseks, kohtume pea!

2009-11-12T12:55:00.000-08:00

Ja rohkem pilte leiad SIIT.

Cîşliţa-Prut

2009-11-12T12:15:00.000-08:00

Olgu. Reisist siis.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.

2009-11-04T12:10:00.000-08:00

Kui tüübid otsustasid lifti kaheks tunniks kinni jääda ja neil janu kallale tuli. Prantslastega.

The crazy german.

Minu kõige paremad - Julian ja Antonin

Minu mentor Stefan (mitte segi ajada Stefan cel Mare'ga)

Tahtsin kaks sekundit ka särada :)

Kui meil Graziaga kõht tühjaks läks.

Mu imehea Joost!

Joost ja Pernille !

Üks õhtu õppisime lendama

2009-11-04T11:48:00.000-08:00

Teate, mul lihtsalt ei ole aega. Isegi magamiseks pole vahel mahti, kujutate ette? :)
Aga, lühidalt siis kõigest..

Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)

Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.

Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.

Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.

Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.

Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!

La revedere!
M.

"Prometeu"

2009-10-24T04:48:00.000-07:00

Päev pildis.

2009-10-24T04:43:00.000-07:00

Eu iubesc Chişinău!

2009-10-17T12:19:00.000-07:00

Selle nädala sisse mahtus paljugi.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.

Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.

Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.

Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)

Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.

Ziua Vinului ja Liviu kolmandalt korruselt

2009-10-11T14:01:00.000-07:00

Viis liitrit veini 50 lei eest ja sõbrad pimedas laulmas - kaks päeva veinifestivali.
Laupäeval pärast festivali ja enne klubisse minekut mõtlesime Helenega, et läheks uuriks, mismoodi tema altkorruse naaber ka elab. Muusika oli lihtsalt kohutavalt nõme ja me pidime ju naabritega ka sõbrunema. Mõeldud, tehtud. Tüüp oli ehe näide moldova halvast maitsest - pruun nahktagi poole nabani lahti tõmmatud, ruudulised püksid ja valged päiksekad. Naljakad inimesed ja üleüldse, noh. Naljakas :D
Kui hiljem pilte saan, siis näitan teile ka festivali. Hästi palju erisuguseid bokse erinevate veinitootjatega, odav toit ja palju värvilisi õhupalle. Ja inimesed ei kakerdanud ringi, pigem tantsisid ja istusid isekeskis. Hää.

Ahjaa, ja Sina, kes palusid kontrollida NATO maja - Eesti lipp on nüüd õiget pidi. Kuigi need lipud seal on üpriski kohutavas seisus, usun, et isegi kümnekordsest pesust ei aitaks.
Ja vaid üheks hetkeks, I miss you quite terribly.

2009-10-10T03:42:00.000-07:00

Enne kui ma unustan, üks huvitav fakt. Nimelt on siin üle linna peaaegu kakskümmend Andy's Pizza kiirtoidurestorani. Suurte sahkerdamiste tulemusena (mille käigus mu teada üks inimene isegi elu kaotas) kuulub see restoranikett ekspresident Voronini pojale. Igas restoranis on ka telekas, kust enamuse ajast näidatakse väga kahtlaseid multikaid või Pekingi olümpiamänge ja muid kommunistlike alatoonidega videoklippe. Nii neile seda ajupesu siin tehaksegi.

Hottentottententententoonstelling.

2009-10-10T03:04:00.000-07:00

Aeg läheb siin nii uskumatult kiiresti. Juba kuu aega olen astunud mööda neid tolmuseid tänavaid siin õnnetus kuid head tunnet tekitavas linnas. Ainult loodan, et järgmised kuud niisama kiiresti ei möödu - ei taha, et aeg siin niipea veel otsa saaks. Mul on veel väga palju näha ja tunda.

Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.

Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.

Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.

Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)

Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!

2009-10-04T07:03:00.000-07:00

Puhkepäev. Lõpuks.

2009-10-04T06:40:00.000-07:00

Inimesed siin pole õnnelikud. Elu on halb. Ja kuidagi ääretult kurb on vaadata, kuidas nad trollis omavahel vaidlevad, kuidas õiendavad piletimüüjaga, sest sõidupileti hind tõusis kahele leile.
Kuidas nad kerjavad raha, kuna tööl ei käi. Eriti ehmatav on näha neid seismas tänaval, kopsupilt käes või lahtine mädanev haav nähtaval. Kuid kohalikud ütlesid, et enamik neist kuuluvad grupeeringusse, mida kutsutakse "begging mafia'ks". Teate ju küll, paljud neist tehakse vigaseks, et rohkem raha saada. Santidele ikka ju antakse.
Kolm päeva järjest (kui mitte rohkemgi) käisid siinsed pensionärid linnavalitsuse ees õigust taga nõudmas. Nimelt on neil pension ju 40-50 dollarit kuus, aga transpordi ja vee hinda tõsteti. Siin peavad isegi pensionärid ühistranspordi eest maksma. Linnapea lubas 70 lei eest kuus kompensatsiooni. See aga pole mitte midagi, kuna kuukaart on juba 150 leid.
Ja kogu selle protesti pärast oli liiklus kohutavalt aeglane, näiteks sõitis üks vabatahtlik Victor koju poole tunni asemel hoopis kaks tundi.
Ometi on nad sõbralikud. Uskumatult abivalmid ja lahked. Ja selle pärast nad mulle meeldivadki.

Käisin eile rokkfestivalil Rockhausen 2009. Üks suvaline tüüp tõstis mind oma õlale, nagu teeks ta selliseid asju iga päev, ühe kindla tõstega :) Nii nägin ma kontserti poole paremini. Teatavasti olen ma ju pisike ja kui paarteist kohalikku jorssi otsustavad nalja pärast rahva sees tõuklema hakata, ei piisa isegi suure saksa noormehe taha peitu pugemisest.
Muusika aga oli supervinge ja algaval nädalal muretsen endale kindlasti vähemalt kahe bändi loomingut ;)
Hommikul pidin Natašaga kirikusse minema, aga kuna ma olen haige ja jäin ööseks bd. Moscovei'sse, ei jõudnud ma kohe mitte kuidagi kella üheksaks hommikul koju. Mis seal siis ikka.

Lähen teen endale veel ühe tassi teed ja makarone.
Pe curînd!

A dios le pido.

2009-10-01T16:32:00.000-07:00

Esimene päev keskuses läks... ütleme, et huvitavalt. Julian oma lokkidega oli 13-aastaste tüdrukute lemmik, de sigur. Aga kuna ta keelt ei mõistnud, pidin mina kõik need napakad küsimused ja komplimendid vene keelest inglise keelde tõlkima. :D
Olen täiesti kindel, et keele õpime me ruttu selgeks. Samuti male.

Tulin just salsaõhtult. Täna olin "diplomaadi tütar". See oli ainus, millega Alina suutis mingid eriti kahtlased tüübid minust eemale ajada. Kahtlaselt palju huvi hakkasid tundma ja Alina ütles siis ülbelt, et ma olen see ja see, ja et Julian on mu kutt ja jätku meid rahule. Julian hiljem küll ütles, et tüübid oleksid talle peaaegu peksa andnud. Noh, igav siin just ei hakka. Ilma meesterahvata siin õhtul klubisse minna ei ole soovitatav.
Vähemalt nägin Vasilet ja ta oli niisama särasilmne nagu alati.

Hommikul lähme turule õhtuse "bad taste" peo jaoks riideid otsima ja siis keskusesse. Koju jõuan ma suurima tõenäosusega pühapäeva hommikul, sest laupäeval on rokk-kontsert Rockhausen ja ega ma ometi ju vahepeal Ciocani'st koju hakka sõitma. Mõtttttettu. See võtaks tervelt 40 minutit ju. :P
Ja "bad taste party" on meil nagu Moldova tänavastiil - võimalikult kohutavad riided.

Noapte bună!

2009-09-30T15:14:00.000-07:00

Üpriski lootusetult tatine Marion

2009-09-30T15:05:00.000-07:00

Ma olen haige. Tatine ja kurk on ikka veel haige natuke. Ja homme alustan projektiga - just minu õnn, eks.

Kas mainisin juba, et mul kõrvaltänavas elavad kanad? Suurlinn missugune.
Antonin küpsetas täna mulle šokolaadikooki ja me saime peaaegu gaasimürgituse, sest ei osanud ahju tööle panna.
Mu noortekeskuses pole aknaid, seinad on rohelised ja igasuguseid linikuid täis. Õnneks töötan ma koos oma saksa printsiga - tundub, et kõik mu viis õnnelikku trollipiletit (jah, täna sain jälle ühe) hakkasid lõpuks mõjuma.

Ja mu uus naljakas iraani tuttav helistab mulle iga päev. Kui tüütu saab veel olla?
Ahjaa, ning mu host family peretütar tahab mind kirikusse viia. Kuna õpin ma "ei" ütlema? :D

Homme lähen siis Julianiga tööle ja õhtul salsat tantsima. How funnnn!

Bisous!

Tektonik weekend.

2009-09-27T13:47:00.001-07:00

Esiteks, see pagana Prodigy party. Hah, terve öö lasti ainult tehnot. Mõned meist ehmatasid ära ja marssisid tuldud teed tagasi. Vapramad (mina, Alexandra, Julian, Alf) pidasid vastu poole viieni.
Kummaline on nende tualettide süsteem. Muidu väga korralik, puhas ja fancy , aga normaalse vetsu asemel on auk lihtsalt. Okei, ma ei virise palju, sest tingimused olid head ja koristaja käis pidevalt edasi-tagasi, aga no kuulge. Ma ei kujuta ette kuidas klubis mõni purjakil inimene seal kükitama peaks ilma sisse kukkumata :D
Jälle märkasin, et mehi on klubis rohkem kui naisi. Pooled neist on musklis ja liibuvate särkidega - ei ole just kõige ahvatlevam, kui nüüd aus olla. Ning neid "eksootilisi tantsijaid" ei saa just tantsijateks kutsuda. Ega ka eksootilisteks.

Saabusid uued vabatahtlikud Prantsusmaalt (õudne, nüüd on neid kuus juba). Kaks neist ei oska inglise keelt, mis saab kindlasti huvitav olema. Aga üks tüdruk, Caroline, elab ka Buiucani's, mulle väga lähedal. Vähemalt on mul nüüd keegi, kellega koos öösiti rutier'i võtta. See nagu marsa, ainult, et isegi hingata pole ruumi. :)

Ahjaa, ja mul peaks nüüd õnne vist ülearugi olema. Nimelt on vabatahtlikel (igavusest vist) komme trollipiletite seast neid "õnnepileteid" otsida. Kui seerianumbri esimese kolme numbri summa on sama, mis viimase kolme numbri summa, siis ongi sul nö lucky ticket. Sellise leidmisel tuleb see ära süüa. Mina aga olen viimase kolme päeva jooksul juba neli sellist saanud. Napakas.

Homme lähen kontorisse oma projekti kohta uurima, hoidke pöialt, et ma võimalikult kähku sellega pihta saaksin hakata :)

Head ööd ja mina magan lõpuks jälle oma sofal! Viimased kolm päeva olen ju suhteliselt mujal elanud. :D

Noapte bună!

Linna(m)elu

2009-09-26T05:07:00.000-07:00

Ja siis algas neljapäeval kaheksas Ethno-Jazz Festival. Joost sebis mulle 100 leiga pileti ja nii me siis läksime. Esimene bänd Trigon oli kohalik ja ma ausalt armusin ära. See, mida nad tegid oli fantastiline. Gruusia The Shin oli samuti hea (mulle hakkas gruusia rahvamuusika meeldima) ja Ungari Djabe's oli nunnu trummar. :)

Ning siis tuli reede ja Vasile ostis mulle hamburgeri ja kirjutas mu interneti enda nimele. Ja tutvustas mind ühele oma parimatest sõpradest - Kiyanoosh Iraanist. Siin alates aastast 2002 ning ei kavatse kuskile minna. Sattus siia juhuslikult (pidi edasi lendama Rooma, aga magas lennu maha jne) ja leidis oma koha. Kuna Vasile pidi ülikooli minema, otsustas Kiyanoosh mind mööda linna vedada. Kokkuvõttes leidsin käsitöökaupluse ja oikuiõnnelik ma olen. Oktoobrirahad lähevad sinna ja tollele läikivate asjadega turule ka.

Õhtul tegime Juliani kriminaalses korteris kräu ja üldse on hää olla. Täna tuleb Military Club'is pre-Prodigy party. Nimelt läheb too bänd Kiievisse esinema ja siinsed fännid otsustasid ka miskit teha. Ma küll fänn ei ole, aga kontsad alla ja kohale ma ilmun.

P.S. Mul on 300 leid järgmise nädala lõpuni :) Jube mõnus on.

Olge paid ja kohtumiseni!

AIDSi test oli negatiivne

2009-09-26T04:27:00.000-07:00

Et elamisluba saada, peab läbi käima suure hulga naljakaid arste ja protseduure. Minu seikluslik medical examination algas kolmapäeva hommikul kell 8, mil ma kahe prantsuse ja kahe belgia kutiga sammud Spital de Stat poole seadsin. Riigihaigla küll, aga no sellist asutust pole meil vist kuskil.

Hommik algas immigrantidele mõeldud osakonnas AIDSi testiga, mille tarvis üks kogukam naisterahvas mu veeni õnneks kenasti üles leidis ja tol hetkel eriti suurena tundunud süstlaga mulle suskas. Ütleme nii, et nüüd, kolm päeva hiljem, on mul mõnus lilla-kollakas sinikas.
Järgmisena tuli röntgen. Ja ausalt, kui ma toda masinat nägin, hakkasin naerma. Nagu metallist ajamasin, selline silinder. Astusin sisse, suure lärmiga tõsteti mind kõrgemale ja suur rauduks pandi kinni. Päeva viimane arst oli mul naistearst, kes küsis ainult, ega ma juhuslikult veel sünnitanud pole ja kas Eestis on elu parem kui siin.
Mõtled küll, et ainult kolm käiku, aga need järjekorrad ja paberimajandus - hullumaja. Suurem osa ajast kuluski lihtsalt ootamisele, sest teatavasti on siinmail kombeks väljamaale tööle minna ja selleks on samuti vaja kõik see jama läbi käia ja haigla koridore ummistada.
Neljapäeva hommikul naasesin mõningate proovidega laborile ja siis läksime Antonin'iga teise linna otsa turgu otsima. Tüüp kaotas oma telefoni ära ja nüüd vaja uut. Ma ei hakka neid trollisõite ja turgusid kirjeldama, sest ma ei tunne meie armsas emakeeles piisavalt värvikaid sõnu :) Võin lihtsalt öelda, et turul me suutsime mitmeid kordi ära eksida ja telefone ei leidnudki. Küll aga paradiisi minusugustele harakatele, kellele meeldivad sädelevad ja läikivad asjad :D Tagasitulles seisime 20 minutit ummikutes (liiklus on teadupärast reegliteta siin) kuni meil üle viskas ja otsustasime taksot otsima minna, et haiglasse tagasi sõita.
Infektsionist küsis mu üldise tervise kohta. Dermatoloog samuti, temale pidin küll kõhtu näitama ka millegipärast. Neuroloog koputas mu põlve ja uuris, ega mul peavalusid esine ja psühhiaater tahtis teada, ega mul depressiooni pole. See psühhiaater oli üldse üks omamoodi tegelane. Küsis mõnelt näiteks Belgia kuninga kohta, või kuidas ületada sõiduteed kui valgusfoori pole läheduses. Mingi arst oli veel, aga ma ei saanudki päris lõplikult aru, kes ta oli. Mitmed uurisid Eesti kohta rohkem kui mu tervise kohta. Kokkuvõttes oleksin võinud kõikjal valetada ka, niikuinii löödi tempel paberile. :) Vähemalt on nüüd tehtud.

Mu armas Hollandi sõber Joost ei saagi viisat. Kaks kuud on mööda ministeeriume ja ametkondi jooksnud, kõikjal on talle lihtsalt jama räägitud või venitatud või kes teab mina. Vahepeal kaotati ta dokumendid ära näiteks. Ja nüüd kolme nädala pärast ta lähebki, sest ilma viisata ta siin kauem olla ei saa.
Absurd.

Kuidas meid Julianiga kriminaalideks tehti

2009-09-26T04:06:00.000-07:00

First things first - suur-suur aitäh mu ilusate silmadega Vasilele! Nüüd on üks pisike Orange wifijubin mu Insiproni küljes ja saan nautida internetti KUS IGANES PAIKNEN. Seega, adjöö mu jahedad pärastlõunad Stefan cel Mare seltsis!

See nädal on olnud lühidalt öeldes põnev. Esmaspäeval käisime mõnedega teatris. Nimelt oli ühe raamatu esitlus, pärast mida näitlejad mõned stseenid tulevast etendusest esitasid. Kui nüüd rumeenia keelest aru ka saanud oleksin, oleks kõik super olnud. Väga meeldis. :)
Teisipäeval käisime Juliani/Alfi/Helene korterit koristamas. Te ei saa isegi kõige suurema tahtmise korral ette kujutada, MILLINE see kvartiira välja nägi. Prahti täis ostukäru esikus oli ainult murdosa kogu õudusest. Kapid täis kõikvõimalikke marineeritud aiasaadusi (hallitasid muidugi), eelmiste vabatahtlike poolt sinna jäetud riideid, raamatuid (varsti avame raamatukogu vist), katkiseid lampe ja mänguasju. Soodat oli millegipärast arusaamatult palju. Ja taldrikud - me võiksime tervele armeele süüa teha vist.
Ja nüüd see ostukäru. Tänu eelmistele kriminaalidest vabatahtlikele oleks Julian peaaegu viisast ilma jäänud. Nimelt laadisime me käru igasugu rämpsu täis, et see ära visata. Kuna prügišaht (jah, seal on selline asi t õ e s t i kasutuses) oli täis, sõitsime kolmekesi - mina, Julian ja käru - teiselepoole maja prügikasti juurde. Tagasi tulles jooksid meile järgi kaks õllekõhuga supermarketi turvameest (kui nad poleks töötõendit näidanud, poleks ma neist seda eales arvanud) ja hakkasid kisama, et nüüd kutsuvad nemad politsei ja kas me ka teame, kui palju see käru maksab. Mina oma vigases vene keeles üritasin olukorda selgitada, kuid noh, nemad ikka, et "poliţia, poliţia". Mis seal ikka, helistasime Marinale, sest muud me teha ei osanud. Kokkuvõttes läks meil vist tunnike ikka, ootasime Marinat ja politseid. Lõpuks viidi Julian jaoskonda (sest tema elab seal korteris, mina mitte), kus talle ainult sõnad peale loeti, et lärmata pärast kella 22 ei tohi. :D Ahjaa, ja niimoodi kuri-olemise vahepeale rääkis üks turvamees, kuidas tema kunagi omal ajal Tapal sõjaväes oli.

Neid Eestist huvituvaid inimesi siin ikka leidub tegelt, taksojuhid ka alati teavad midagi pri-Baltikast. Ühel oli pruut sealtkandist näiteks.

2009-09-21T05:14:00.001-07:00

Ah, ja mu uus number on +373 69544871
Ja kui midagi saata tahate, siis mitte otse mulle, vaid mu organisatsiooni, sest siin nad kipuvad postkastidest asju varastama.
Seega:
Marina Capatina
c/o Marion Juhtund
Valea Crucii 22 str, app. 118
Chisinau, Moldova

De sigur!

2009-09-21T04:49:00.000-07:00

Kolm päeva koolitust Lalovas ja ma ei taha siit kunagi enam ära minna.
Täiesti võimatu, kuidas need inimesed on nii õiged. Võib-olla on see sellest, et me oleme ühtemoodi napakad - tulnud Euroopa vaeseimasse riiki vabatahtlikku tööd tegema. VABATAHTLIKULT.
Meid on siin Taanist, Saksamaalt (täielik invasioon, neid on liiga palju), Prantsusmaalt, Šotimaalt, Inglismaalt, Belgiast, Venemaalt.

Pärast koolitust käisime Ţipova kloostris, mis on kunagi sadu aastaid tagasi mäkke ehitatud. Et sinna saada, matkasime peaaegu kolm tundi, külastasime paari koske ja nägime metsas elavaid inimesi - nomaadid. Aga see klooster - sellist asja ikka iga päev ei näe. Lihtsalt mäe sisse raiutud ruumid, kus siiani käiakse palvetamas, igas õõnsuses kaks või rohkem ikooni ja pühapilti. Ja matkamine polnud lihtsalt siledal maal vaid mööda mäenõlvu, kus kõndimiseks ruumi ehk vaid 30 cm. Ja niimoodi üles ja alla, alla ja üles.

Tagasitulles (reedel) oli õhtul ühe Poola vabatahtliku lahkumispidu. Ja laupäeval käisime mõnedega õhtul klubis. Minu uus armas sõber Joost Hollandist kutsus mind ja ma omakorda siis tirisin posu tüüpe kaasa. Kuigi kokkuvõttes klubisse läksime viiekesi :)
Jube naljakas on, kuidas siinsed mehed kannavad naiste käekotte. Olgu, see on võib-olla armas ja viisakas, aga naljakas ikka :D
Eile oli autovaba päev rattamaratoni ja erinevate ekstreemspordivõistlustega. Niisiis olime me jälle kõik koos kella kolmest üheni linnas. Ahjaa, ja Stefan cel Mare pargis oli mingi multikultuurne päev, kus kõik siinsed mitte-moldovlased tutvustasid oma kultuuri. Balti riigid olid ka esindatud, aga ajaks, mil me kohale jõudsime, olid nad juba läinud. Nii ma seda asja ka ei jäta ja küll ma nad siit linnast üles otsin ;)
Eelmisel nädalal ühel moderntantsufestivalil oli üks tantsuõpetaja Eestist, temaga sain natuke rääkida. Muidu on küll tunne, et see keel kaob kuskile. Sürr. Vene keelest ma ei räägigi - aju on vist mingis šokis või midagi, peab restardi tegema.

Kohalikku toitu ma armastan, nagu vist palju muudki siin.
Vassili lubas mu internetimodemi asja selle nädala jooksul korda ajada, LOODAME.
Plaanin perekonnast ära kolida, vaatame mis sellest saab. Nad on jube toredad, aga ma tunneksin end siiski eraldi paremini. Siis ei pea pidevalt seletama kuhu ja kui kauaks ja miks ma lähen. :)

Ja kas ma juba ütlesin, et ei taha siit ära minna? :D

P.S. Mind pannakse ühe prantsuse kutiga paari juba. HÄSTI.

Siin ma siis olen.

2009-09-21T04:35:00.000-07:00

Meil oli kolmepäevane on-arrival training Lalovas, Transnistria piiri lähedal Nistru jõe kaldal.
Täiesti ideaalne koht. Lehmad ja hobused jalutasid ringi seal kus tahtsid. Pardid prääksusid hommikust õhtuni.
Elasime külalistemajas, mida pidas üks pere. Imetoredad inimesed ja uskumatult ilus koht. Meie eurosaadik Marianne Mikko olla ka seal käinud - leidsin isegi külalisteraamatust ta sissekande ;)

Pilt sellest, kui me osadega Dolnas käisime ja kiriku väravatest kaugemale ei jõudnud.
Väikesed lapsed mängisid tolmusel tänaval keksu ja kõik oli kuidagi harjumatult vaikne.

Dolnas, Puškini "muuseumis"

Ţipovas, kus me üle kolme tunni mööda mägesid matkasime. Käisime kuulsas kloostris, mis on mäe sisse ehitatud.

2009-09-21T04:29:00.000-07:00

Emme sünnipäeva puhul ostan kooki. Ma luban.

2009-09-15T05:19:00.000-07:00

Tead, ma ei jõudnudki koju pühapäeval. Sõitsin otse Botanicasse (nagu meie lasnamägi), kus lõpp-peatuses kohtusin oma mentori Nataliaga. Ülejäänud õhtu-öö veetsin tema töökaaslastega :) Superlahedad inimesed. Nüüd on mul nimekiri kohtadest mida külastada ja kui mõni rokk-kontsert tulema peaks, siis on kaaslased olemas. Vassili lubas mu wifi pulga enda peale võtta, eks näis siis mis saab. Selle ostmiseks peab vähemalt aasta aega riigis elama, lepingut vaja teha jne. Hoidke jätkuvalt pöialt.
Aga see kant, jube must. Praht vedeleb maas, koridorid haisevad, liftid on väga kahtlased ja majad 20-korruselised.

Ja eile tutvustas Natalia mulle kolme noort, kes kõik mingil ajal (nagu Nataliagi) Tallinnas stipendiumiga õppinud. Estonian School of Diplomacy. Ja neid pidi rohkem olema, kõik igatsevad Eestit. Uskumatu. Suure tõenäosusega hakkan Juliale eesti keelt õpetama ja ta hakkab mind mööda konsuleid ja loenguid vedama. Mulle väga sobib :)

Emmel on täna sünnipäev, niiet PALJU ÕNNE. Õhtul helistan koju.

Ja kui ma lõpuks julguse kokku võtan sinna turule sisse astuda (või kui leian kellegi, kellega minna), siis annan teada. See paistab eemalt nagu piraajadega bassein või herilasepesa. Kätt kohe kuidagi ei tahaks sisse pista.
Vähemalt on seal viinamarja kilo 1 leu (no tõõõesti).
Hm, ja Helina, SORRI. Läks sassi, jah. 1 on leu, mitu juba leid :) Katsu üle saada nüüd.

Musud ja paid ja mulţumesc kuulamast.
Mm.

Bună seară!

2009-09-13T07:13:00.000-07:00

Kuna mu internetivõimalused on siiani veel lahendamata, istun ma Stefan cel Mare pargis (jälle) ja lausa NAUDIN kõike. See oli nüüd iroonia. Nimelt on mul tunne, et pühapäeva puhul on pool (kui mitte rohkemgi) linna välja tulnud ja nüüd nad siis hõivavad iga sentimeetri vabast istumispinnast ja patseerivad siin oma läikivate käekottide ja seitsme sentimeetriste kontsadega. Tead, nagu oleks Moldova supermodelli saates. Sürr.
Lisaks neile isehakanud supermodellidele leidub siin väga palju paarikesi, kes niisama üksteise seltsi naudivad. Eestis ei kohtaks sellist asja vist kusagil. Keegi ei tegele selliste asjadega avalikult seal, siin aga on kõik omad vist. Veel on noormeestel kombeks sõpradega koos pargis istuda, ilma tüdrukuteta. See mulle sobib. Sest siis leian ma alati endale kellegi, kes mind aidata saab :) Nimelt kaotan ma pidevalt siin internetti ja ma ei tea siiani miks. See Stefan cel Mare mõjutab kuidagi nähtavasti.
Reedel tutvusin pargis ühe noormehega Transnistriast, kellega me siis nii inglise kui ka vene keeles suhtlesime. Hästi abivalmis, ta aitas mul otsida pangaautomaati mööda linna :) Õhtul käisin siis Seitsmenda Päeva Adventistide kirikus Mariaga, mis oli jällegi omaette kogemus. Pärast teenistust käisime kuskil ta sõprade juures söömas ja nad näitasid mulle mingi ameeriklase loengut usu teemal. Oeh. No ütleme, et see mees oli tark, tõesti. Aga pole ikka minu teema.
Eile lõuna paiku startisin ma linnapoole. Mõtlesin, et kui lähen Parcul Dendrariu ühest otsast sisse, siis teoreetiliselt peaks ju teisest otsast välja ka saama. See oleks iseenesest ideaalne, sest siis saaksin ma jalgsi linna minna, nö shortcut. Aga EI. Ekslesin seal kolmveerand tundi kuni avastasin, et ainus asi, mis teises otsas on, on aed. Lõbus, for sure. Vähemalt oli silmailu nii, et tapab. Kogu selle aja jooksul, mil ma seal jalutasin, nägin vähemalt 13 vastabiellunut. Neil siin kombeks käia seal pargis pildistamas (ega ma imesta ka, seal on tõesti ilus). Samuti kuulsin, et sügis on neil popp abiellumiseks ka ;) Õhtupoole sain kokku teiste vabatahtlikega, kellega läksime - üllatus-üllatus - samuti Parcul Dendrariu'sse. Ühel kohalikul, Octavianil, oli sünnipäev ja nii me siis sõime torti ja krõpsu ja muud head paremat.
Õhtuks oli mul parem põsk täitsa paistes. Nimelt kannatasin hambavalu käes. Kui ma pereisalt Sandult valuvaigistit küsisin, tõi ta mulle esimese asjana mingi meresoola ja eukalüpti lahuse, millega ma siis hoolega suud loputasin. See perekond on väga alternatiivmeditsiini poolt ja söövad ainult kohalikku ja naturaalset kraami. Hästi vinge mu meelest. :) Pärast toda lahust andis ta mulle isetehtud likööri ja 20-aastast veini. Antioksüdandid pidid mu hambavalule hästi mõjuma. Aga kuna sellest oli ju veel ilmselgelt vähe, loputasin ma suud ka tema venna tehtud samakaga (on vist? samagon , või midagi sellist). Igal võimalikul viisil tapsin baktereid, ühesõnaga. Kui alkoholile paus tuli, tegi ta mulle akupunktuuri ja ma tegin teatud tšakratele bioptroni lambiga imetrikke. Neil siin populaarne valu ja probleeme ravida sellise kollase valgusega. Samuti mingi elektrootidega massaažimasinaga, mis oli algselt mõeldud kosmonautidele, aga šveitslased ostsid idee venelastelt ära, patentisid ja nüüd siis firma Zepter müüb neid ;) Ah, ühesõnaga lõppes minu õhtu kell 2 öösel samakaga. Ma ei hakka kirjeldamagi kui vastik see on. Õnneks ei pidanud ma seda jooma, prrrr.
Ja täna, kui põsk enam nii paistes pole, läksin ma osade vabatahtlikega väikesele ekskursioonile külla nimega Dolna. Vabatahtlik Alisa Moskvast oli kuulnud, et Puškin olla veetnud seal 1821 aasta sügiskuud ja kirjutanud seal olles ka kuulsa luuletuse (oli vist) mustlastest. Nimelt olevat ta veetnud palju aega sealse mustlashõimuga ning ülepeakaela armunud ühte neiusse. Kahjuks see armastuslugu pikalt kesta ei saanud, sest nagu mustlastele kombeks, ei oodanud too noor naine teda ära.
Nii me siis sõitsime sinna külla 20-kohalise mikrobussiga, kus ilmselgelt meid oli palju rohkem, samas kui õues lõõskas päike ja +30 kraadi ja bussijuht sõitis konstantselt üle 100km/h. Läksime vabatahtlikult.
See kõik oli justkui kuskilt raamatust. Lehmad jalutavad vabalt tee ääres ja kraavis, haned ja kalkunid jooksevad ringi koos kitsedega. Maisi veavad kulunud mütsidega mehed vankritega, millel ees hobune aeg-ajalt perutab. Lapsed jooksevad ja mängivad keksu tolmustel tänavatel. Kirikuväravad tehakse lahti ainult siis kui papp aega leiab. Aiaväravad on värvilised ja kaunistatud. Küla keskel on rist ja palju maju seisab mahajäetuna.
Dolnas oli ka väike Puškini muuseum: maja kus ta tol sügisel peatus, kuulus Rolli perekonnale, kellele kuulus tol ajal mitu väiksemat küla. Sissepääs maksis moldovlastele 3 ja välismaalastele 15 leud. Ja bussipilet 20. Hää. Selline omamoodi päev on olnud.

Ent olgu, ma pakin oma Inspironi kotti ja lähen koju sööma. Siis jõuan ehk ka õhtul oma mentori Nataliaga kokku saada. Hoidke pöialt, et trollis mul ruumi oleks! :) Inimestest on tänaseks siiber juba, ausalt :P

Olge paid ja kohtumiseni!
Mm.

2009-09-10T12:40:00.000-07:00

Salut!

T2na istusin trollis s6ites peaaegu yhel noormehel syles, sest RUUMI POLNUD.
Stefan cel Mare pargis ei tòòtanud internet ja tekkis v2ike paanika. 6nneks oli k6rval mingi filmistaari m66tu noormees, kes lohutas mind, et temal ka pole. Noh, mis seal siis ikka.
Homme l2hen kirikusse - uskumatu mida ma siin ka 2ra ei tee tutvuste saamiseks :) Aga ma usun, et l2heb kenasti.

Ahjaa, 6hutemperatuur oli +27, oooo suvi, meeletu suvi!

Olge m6nsad, ma ei viitsi pikemalt jutustada.
Mm.

Esimesed 24 tundi

2009-09-09T06:10:00.000-07:00

Nii. Istun siin Stefan cel Mare kuju juures ja imestan vaba wifi üle. Aga see on ka üks VÄGA vähestest kohtadest kus seda olema pidi. Rumeenia keele õpetaja Elena ütles, et augusti lõpus pandi wifi kuskile mujale ka, nende limba nostra päeva puhul. 31. august oli neil rahvuslik keele päev siis.
Aga olgu, kohalejõudmisest siis nii palju, et lennukis jagati kätte ankeedid, mille pidime ära täitma, kuna nad hullult kardavad seagrippi. Lennujaamas oli turvatöötajatel ka valged maskid ees, jube naljakas. Ankeeti kokkuvõttes keegi meilt ei küsinudki, niisiis on see mul mälestuseks märkmiku vahel hoopis :) Mõtlesin küll, et tuleb mingi naljakas tervisekontroll kindlasti, sest mul on köha ja veidi nohu ka, siis midagi sellist tegelikult ei toimunudki. Oleks äkki kohalikud meditsiiniasutused ka läbi käia saanud :P
Lennujaamas tutvusin mingi leedu noormehega, kes tuli oma vanaisale kaheks nädalaks külla. Mingi tobeda mõtlematuse tõttu kahjuks kontakte ei vahetanud. Mis seal ikka siis.
Vastu tuli Alina, kellega võtsime ühe takso taolise auto (kuskil küll silti polnud, et see takso on), kus polnud turvavöid ja istmed olid kaetud vaipadega. Neil üldse kõik toolid ka majades selliste pisikeste vaibakestega kaetud, naljakas. Ja sellest turvavööde puudumisest ma aru ei saa, liiklus on neil ju nii jube. Teel lennujaamast koju oleksime vabalt avariisse sattunud.
Oh, see liiklus. Rumeenia keele tunni ajal sõitis ülikooli ees ühele vanainimesele auto otsa. No hallooo. Ja seda pidi tihti juhtuma, sest autod sõidavad kuidas juhtub, seadustest keegi lugu ei pea. Ja kui on ülekäigurada, siis auto peatub selle poole peal, mitte vahetult enne. Valgusfoore on vähe.
See maja, kus elan, on suur ja ilus. Neil elab seal veel üks peretütar (vanem, noorem on juba 2 aastat abielus ja tal on beebi, ise alles 23 :)) ja üks moldova neiu, kes Chisinaus ülikoolis käib. Temaga siis suhtleme kolmes keeles segamini, jube naljakas :D Ta ei oska vene keelt eriti ja inglise keelt on ainult 2 kuud õppinud. Aru aga saab natuke rohkem.
Käisin eile jalutamas, vaatasin üle populaarse kokkusaamiskoha Flacara, mille juures on kino ja turg. Sealt ostsin ka kohaliku numbri. See oli omaette naljakas üritus, sest müüja ei osanud (ega nad ei oskagi siin ju) inglise keelt, aga väga tahtis teada, mida ma siin teen ja miks ja kui kaua jne. Mõtlen, et mul jubedalt veab, et siiski seda vene keelt natuke oskan. Mina saan nii palju paremini hakkama kui mõni teine vabatahtlik, kes näiteks Saksamaalt tuleb.
Ahjaa, nüüd septembris pidi Chisinaus olema vist 19 vabatahtlikku, mis on ju tohutult palju :) Loodan tasapisi nendega tutvuda ka. Järgmisel nädalal on meil ühine koolitus, see tõotab tulla põnev kindlasti.

Hmm, mis siis veel. Veel üks erinevus on see, et meil siin palju hulkuvaid koeri. Seda on väga kummaline vaadata ausaltöeldes. Istuvad ja hauguvad. Eks ma uurin veel selle teema kohta, väga huvitab, miks neil varjupaiku pole.
Ah, tahtsin öelda, et meil kasvavad hoovis viinamarjad! Ja riigis üldse kohalikult saab arbuusi, maisi, kreekapähkleid, viigimarju jne jne. Arbuusikilo on näiteks 1,50 leud.

Ja mehele aetakse mind juba, uskumatu. See peretütar Nataša räägib juba teist päeva mulle, et äkki leian siit endale mehe, ja et ma ikka vaataksin ringi kohalikke noormehi :) Tema ema aga jutustas eile, kuidas ta tunneb tütre pärast muret, kuna ikka pole mehele läinud :P Ega ma ei imestaks, kui mulle mingeid tuttavaid varsti tutvustama hakatakse. Lõbus hakkab olema igastahes.

Olgu, esimeseks reportaažiks vist piisab. Täna lähen otsima endale wifi jaoks jubinat, et saaksin kodus ka õhtul arvutis olla. Nataša arvutit väga kasutada ei tahaks ju.
Nüüd tahaks süüa lõpuks. Pea valutab ja süda on paha ka natuke, peaks vist ikka midagi kõhtu saama. Ei tasu päris linna keskplatsil ära ka minestada ju :)

Olge mõnusad siis.
La revedere!
Mm.

Vahepeatus nr 1.

2009-09-07T23:00:00.000-07:00

Raporteerin Riia lennujaamast. Olukord on kontrolli all. Wifit neil siin pole, aga see-eest on posti kylge ehitatud arvutid. Euroopa Liit missugune.
Check in tehtud, nyyd l2hen v6tan teed ja ootan poole yheteistkymneni.

Kohtumiseni juba Moldovas!

P.S. Uskumatult n6me ilm on.

Viimased tunnid kodumaal

2009-09-07T09:21:00.000-07:00

Vähem kui viie tunni pärast läheb mul buss. Tuian siin veel viimaseid kordi ringi, ehk hakkab midagi silma, mida ilmtingimata kaasa pean võtma. Ei oska muud endaga peale hakata, selline kohmetu on olla.
Kõik on ju nagu tehtud, valmis, ette valmistatud. Tuleb ainult kohver võtta ja minna.
Hirmsalt kardan bussijaama. Kellele meeldiksid lahkumised? Ma ju teadvustan endale, et lähen, tean kõiki fakte. Ometi ei ole ma peatunud, et mõelda mida see TEGELIKULT tähendab. Ja ehk ongi nii parem. Ainus, mida teadma pean on, et see on minu uus algus. Minu unistus ja võimalus näidata sellele maailmale, millest ma tehtud olen.
Mitte tabula rasa, vaid uus peatükk. Ja see tõotab tulla ütlemata põnev.

Niisiis, pöidlad pihku!

Five days 'til takeoff.

2009-09-02T12:41:00.000-07:00

8. september
00:30 Tallinn - Riia 04:50
11:10 Riia - Chisinau - 14:05

Ja mul on vaja veel pakkida.