Eu iubesc Chişinău!

Selle nädala sisse mahtus paljugi.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.

Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.

Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.

Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)

Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.