Veidike siis minu "tööst".
Töötan koos Julianiga Ciocana linnaosas, noortekeskuses - Clubul pentru adolescenţi "Prometeu". See keskus pole aga sama, mis meie mõistes noortekeskus. Siin on kaks ruumi, kus lapsed olla saavad, üks "tuba" lauatennise jaoks (laud ise hõivab peaaegu 90% ruumi kogusuurusest), kontor pedagoogide jaoks ja vets. Aknaid on ainult üks ja seegi on kontoris. Seega, kaks tundi päevast veedame me justkui saunas, kuna keskküte töötab ja kui ruumis viibib korraga üle nelja inimese, on õhk lihtsalt luksus. Meil on kuri plaan midagi tolle pingpongitoaga ette võtta. Esimese asjana ehk laud ära parandada. Eks näis, kuidas ma selle pedagoogidele serveerin.
Kaks korda nädalas on neil maletund, millest võtavad osa enamasti poisid. Ainsa tüdrukuna üritab poistele tuult alla teha 12-aastane Alina, eelmise aasta tšempion. Kusjuures, teisipäeval oli ta üpriski kurb, kuna sel aasta on ta alles kolmas. Need paganama poisid on oodatust paremini mängima hakanud :D
Samuti on neil kaks korda nädalas "käsitöö", mis kujutab endast doamna Sofiat tüdrukute eest ise salle kudumas. Ja tüdrukuid on ainult kaks, kui veab. Oeh.
Mina olen juba mitu nädalat inglise keelt õpetanud Oleale (Olja) ja Alionale - kahele ülinaljakale tüdrukule :) Samuti aitan aeg-ajalt ühte Olegi tema inglise keele kodutöödes. Eile just Olea õiendas Olegiga, et miks too keelt ei oska, kui ise seda koolis õpib. Et nemad käivad siin vaid paar nädalat ja oskavad ka rohkem :D See on ehk siis omaette kompliment mulle? Jube raske on tegelt välja mõelda, mida õpetada ja kuidas, kuna mu vene keel pole ju super ja rumeenia keelt ma nii palju veel ei oska, et saaksin lausa kolmandat keelt õpetada. Igastahes, meil on käed ja jalad ja joonistused ja sõnaraamatud. Kõigega saab hakkama :)
Nimelt on neil koolis valida, kas prantsuse või inglise keel. Enamus valivad prantsuse keele miskipärast. Ja doamna Valentina rääkis, et ainus võimalus inglise keelt korralikult õppida, on maksta ulmesummasid kursuste peale. Kooliõpe siin on null.
Ometi on mul keskuses paar last, kes oskavad inglise keelt. Üks on lihtsalt vist tark Denis ja Alinal on sugulased Kanadas (nagu paljudel moldovlastel vist).
Käsitöö kohapealt võtsin siis lõpuks ohjad enda kätte, kuna siin riigis toimub kõik nii pagana aeglaselt. Kui ise midagi ära ei tee, ega siis imet ootama jääda tasu. Tegin alguses suure kuulutuse rumeenia keeles, reklaamides, et me oleme siin ning valmis lastega tegema kõiksugu mänge ja teemaringe. AGA, ei mingit vastukaja, nagu ma kartsingi. Olgu, lasin käiku plaani B - hakkasin endaga kaasas kandma veidike pärleid ja tamiili. Ei võtnudki kaua, kui sain mõned tüdrukud endaga kampa. Nüüd oleme juba mõningad loomakesed teinud. Küll ma miskit muud nende jaoks ka välja mõtlen. :D
1-0 minu kasuks, lõpuks.
Nii me siis tuleme tööle iga päev, lootes, et ehk täna on lapsi. Vahepeal oli neil vaheaeg, pärast mida pandi koolid seagripi pärast karantiini. Need kaks nädalat olid üpriski tühjad. Paljude vanemad ei lubanud lapsi lihtsalt õuegi minna, sürr.
Kui me siia aastavahetuseks jääksime, oleks Julian Ded Moroz ja mina Snegurotška. Imeline, kas pole :)
La revedere praeguseks, kohtume pea!
Friday, November 27, 2009
Thursday, November 12, 2009
Cîşliţa-Prut
Olgu. Reisist siis.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.
Wednesday, November 4, 2009
Kui tüübid otsustasid lifti kaheks tunniks kinni jääda ja neil janu kallale tuli. 
Prantslastega.
The crazy german. 
Minu kõige paremad - Julian ja Antonin
Minu mentor Stefan (mitte segi ajada Stefan cel Mare'ga)
Tahtsin kaks sekundit ka särada :)
Kui meil Graziaga kõht tühjaks läks.
Mu imehea Joost!
Joost ja Pernille !
Üks õhtu õppisime lendama
Teate, mul lihtsalt ei ole aega. Isegi magamiseks pole vahel mahti, kujutate ette? :)
Aga, lühidalt siis kõigest..
Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)
Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.
Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.
Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.
Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.
Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!
La revedere!
M.
Aga, lühidalt siis kõigest..
Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)
Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.
Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.
Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.
Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.
Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!
La revedere!
M.
Subscribe to:
Posts (Atom)
