Oota mind Odessas...

Ühel teisipäeval hakkasime enne lõunat Ukrainasse hääletama, sihiks Odessa rannaliivad.
Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.
Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.
Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale, kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.

This time for Africa!

Juunis algas jalgpalli MM Lõuna-Aafrikas. Nii nagu terve ülejäänud maailm, jälgis ka Moldova seda. Nagu ikka kombeks, sai erinevates baarides üle Chisinau otseülekandeid jälgida. Kuid fännidele oli ka suured public viewing ekraanid püsti pandud, ning kuidas siis muudmoodi sa jalgpalli vaatad.
Linna keskel ooperimaja esisele platsile oli seatud lausa kaks ekraani, millelt siis mänge vaadata pinkidel või ooperimaja treppidel istudes. Vihma korral sai katuse alla minna ja telekatest vaadata - kõik oli läbi mõeldud. Nii me siis peaaegu igal õhtul istusime sadade inimestega seal.
Olgu, ma pole kunagi jalgpallifanatt olnud, aga omal ajal on ikka palju seda jälgitud küll isa ja vennaga, seega kogemusi mul veidi ikka on. Kuid esmakordselt olin ma koos suure hulga tõeliste fännidega, kes karjusid ja sõimasid ja kargasid püsti ja häirisid kokkuvõttes rahulikemaid mängu nautivaid kohalikke. Elamuse sain seal siiski peaaegu igal mängul, kus käisin :) Huvitava kõrvalmärkusena on moldovlased enamasti Saksamaa, Hollandi või Põhja-Korea poolt. Finaalis eelistas enamus siiski Hispaaniat, seega lõpp hea kõik hea.

Olgu, s6brad. Ikka tükk aega on möödas eelmisest postitusest ja ma olen päris aus kui ütlen, et mahti kirjutada pole väga olnud.
Täna lendan ma tagasi Eestisse. Ja eks ma siis hakkan tagant järgi seda blogi siin ka täitma. Arvestades, et ma üleüldse ei taha siit riigist lahkuda, saab mul unetuid öid palju olema.

Kohtume kodumaal!

Mustlaskuningas Artur ja liiga palju punast veini

Tähendab. Mu blogi hakkab muutuma nagu lapitekiks, siin-seal on erinevad jupid erinevatest lugudest. Mis ma teha saan. Lapitekid mulle meeldivad, seega ma jätkan. Hää meelega.
Enne kui ma oma Itaalia reisi meenutama hakkan, pean rääkima tänastest seiklustest.

Hommikul võtsime 9se bussi, mina, Julian, Joschka ja Ingrid. Helene, kelle algatusel me selle reisi üldse ette võtsime, otsustas kodus imelist und edasi nautida. Nüüd ta kindlasti kahetseb.
Nimelt sõitsime me riigi päris põhja, Sorocasse. Tihedamad lugejad mäletavad, et ma käisin seal ka jaanuaris, siis aga oli külm ja valge ja hall. Nüüd oli soe ja päikeseline ja rohelusse uppumas. Üks salajane soov oli meil sinna minnes ka. Nimelt tahtsime me kas või vilksamisi kohata siinse ringkonna mustlaskuningat. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime mustlaslinnaku üles. Ei olnud just raske seda ära tunda - kolmekorruselised häärberid mõlemal pool teed, suured uhked väravad.. jah, tundus just nimelt õige paik. Ühel ristmikul ütles Ingrid, et kui me nüüd paremale pööraksime, näeme arvatavasti õiget mustlaskuninga maja. Ta kord oli seal käinud ja arvanud just nii.. Noh, me siis läksime. Suured väravad olid lahti. Värava ees istus kaks tüdrukut, kes seletasid, et kuningas on sees, ja et me mingu sisse vabalt. Hiljem selgus, et üks tüdrukutest oli kuninga enda tütar.
Nii me igastahes sisse läksimegi ja meie ütlemata põnev pärastlõuna algas. Oli veini, oli nalja. Kuningas Arturi (sest nii on ta nimi) naine tahtis (ja meil polnud südant, et öelda "ei") meile kaarte panna väikese tasu eest, nii me tal ka lasime. Igaühe oma otsustada, kas ta ka seda usub. Hiljem saime väikese ringkäigu ta kolmekorruselises majas, nägime ta suurt portselankujude kollektsiooni, peale mida meile süüa pakuti koos veel rohke veiniga. Ütlen ausalt, nüüd siin kodus istudes on mul kohutav peavalu. Isetehtud vein tühjale kõhule ei tee head. :P

Kuningas Artur andis mulle oma visiitkaardi, millele kirjutas taha ka pühenduse. Kutsus tagasi külla ja palus andeks, et nad suuremalt midagi meile ei valmistanud, oleksid nad varem teadnud me tulekust, oleks midagi uhkemat teinud. Ma ei oska ettegi kujutada millestki uhkemast.. tantsivad sugulased ja palju muusikat? Oh...

Nüüd kui Moldovass satute ja siinse ringkonna (Moldova, Ukraina, Valgevene..) mustlasparuniga kohtuda tahate, andke teada. :)

Tervitused kaugelt!

P.S. Lõpuks nägin sele Soroca kindluse seestpoolt ka ära, jess!

Kord Roomas..

Pimeda linna kohal on mulle alati meeldinud lennata. Või noh, kellele siis ei meeldiks. Säravad tuled ja linnasiluett.. siia-sinna looklevad tänavad linnulennult. Uhke värk ikkagi. Aga oi kuidas üritasime pimedas mõnda piltidelt nähtud kohta leida. Ei leidnud, järelikult oli liiga pime. Samas polnud meil vähimatki aimu, mis suunas ka vaadata. No me vähemalt üritasime. :)
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.

Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)


-Jätkub-

P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.

Vahelepõige:
Andsin öömaja kahele prantsuse ümbermaailmareisijale. Kui keegi huvitatud on, leiab nad SIIT.
Võite katust pakkuda või niisama neile kaasa elada. Reisida kavatsevad nad vähemalt järgmised kaks aastat, kui veab, siis isegi kolm.

Ei ole enam päris Moldova. Sest Marion käis reisil.

Mai lõpuga tuli ka kohutav kuumus.
29.mail oli plaanis Bukaresti hääletada, ilm oli soe ja päike paistis. Hommikul aga plaanid muutusid, kui mul sakslane mingi jubeda kõhuviirusega üles ärkas. Tuli varnast võtta plaan B, mis tähendas kähku-kähku bussijaamast õhtusele marsale piletite (2 x 225 EEK) ostmist. Enne seda tuli aga teha tiir poes ning apteegis ja minna postkontoritädilt pakki välja lunima. Paki oli nimelt juba kaks nädalat tagasi posti pannud mu parim sõbranna Riin ja oi kuidas ma seda ootasin. Paki sisu jäägu saladuseks, öelgem vaid nii palju, et kodumaist maiust oli ikka ka... ;)
Õhtul istusime ebamugavasse marsruutbussi, et 6-7 tunni pärast Bukarestis olla.
Ja 30. mai varahommikul me kohal olimegi, unised ja vingus, aga kohal. Kaks tiiru ümber mingi pargi ja McDonald's oligi avatud - ega saanud ju hommikusöögita jääda! Järgnesid esimesed seiklused Bukaresti metroos ja orienteerumine punktide Aparatorii Patriei metroopeatuse ja strada Stupilor nr 5 vahel. Number viite me ei leidnud, nii jäime lasteparki vedelema lootes õnnele, et Eestimaa au sealpool üleval hoidev Merilyn meid üles leiab. Ja leidiski. POlnud raske - lastepark oli number viie kõrval. Või vastupidi :)
Terve päeva veetsime siis linnapeal, pooleldi magamata, kuid ammugi teada, et uni on luuseritele. Metrooga mulle lausa meeldis sõita, oli puhas ja hää. Hiljem selgus, et Rooma omaga ei saa üldsegi võrrelda. Öö veetsime ilusate tüdrukute ja eksootilise noormehega ühes korteris. Hommikul võtsime ette uue tiiru linnas, et õhtul Bukaresti väiksemat lennujaama otsima hakata. Lennujaam oli no TÕESTI väike. Väiksem kui Tallinna oma enne laiendust. Ja check-in algas ka lubamatult hilja, 20 minutit enne lennuki oodatud lahkumist. Hiljem muidugi selgus, et ka lennukit pidime jupp aega ootama. Ah, mis seal ikka. Seltsis segasem ja pärast põletavast Bukarestist lahkumist ootas meid kahetunnise lennu kaugusel põletav Rooma.

-Jätkub-

Pilte näed SIIT, võta aga esimesed albumit lahti ja naudi.

Üks LÜHIKE maikuu.

Kuna teie lemmik eestlane läheb laupäeval reisima, peaksin kähku-kähku viimasest kuust rääkima. Olgu, alustan kuskilt ja j6uan kuskile välja. :)

Kuu algas esimese maiga, suure töölisrahva pühaga, mille puhuks rahvamassid kolme rongkäigu ja punaste lippude-loosungitega linna keskplatsile kokku marssisid. Kõned, üleskutsed ning loomulikult "maha valitsus!". Ehmatas mu esiti äragi, need georgi lindid ja punalipud. Kuid eks ma teadsin ammu, et siit riigist on kommunism välja juurimata.
Siis, maikuu esimesel nädalal käis külas kaks tähtsat inimest - Juliani ema ja õde.
8ndal kuupäeval leidis aset vabatahtlike poolt korraldatud Ziua Micului Stefan - meie keskuste lastele mõeldud päevane üritus. Mina olin käepaelte/sõbrapaelte meisterdamise töötoas. Lapsed said lisaks punumisele meisterdada paberist lennukeid, lilli ja muud lihtsamat, žongleerimispalle, tuuleveskeid (neid, mida kõik lapsed armastavad, tuule käes keerlevad). Said joonistada. Ringi käis kloun Jozef, kes heldelt vigurõhupalle jagas ja üht-teist neist kokku väänas. Samuti maalis posu vabatahtlikke nägusid, see tundus kõige populaarsem olevat. Ahjaa! Ja laste kasutada oli ka batuut ning näiteks Julia korraldas tüdrukutele tantsutunde. Päeva lõpuks said kõik moldova traditsioonilist - värvaineid täis kohutavat limpsi ja imehead placinte't.
Kogu üritusega jõudsime ka uudistesse. Kordaläinud päev :) Videot vaata SIIT - http://www.trm.md/index.php?module=stiri_int&news_id=18126.

9.mai on teadupärast suur võidupüha Venemaal, nii tähistatakse seda ka siin. Suured plakatid, georgi lindid rinnus ja antennide küljes. Nii mindi siis ka suurel ja tähtsal päeval maailmasõja mälestusmärkide juurde lillede ja punaste lippudega. Kuigi, nagu ka Eestis, see päev on oluline vaid venelastele. Kõikide päris moldovlastega rääkides tähendab II maailmasõja sõpp pigem okupatsiooni ja 50 aastat nõukoguderežiimi, mitte õnneaega.
15.mail oli linnas Euroopa Päeva tähistamine. Kuna tähtpäev ise langes kokku 65. II maailmasõja võidu aastapäevaga, otsustati seda tähistada nädal hiljem. Linna keskplatsile olid üles seatud kõikide EL liikmesriikide telgid. Eesti omas võis isegi koduselt end tunda :) Siin-seal müüdi erinevaid rahvustoite ning jagati brošüüre. Õhtul toimus suur kontsert, mille peaesinejaks oli, üllatus-üllatus, Brainstorm. Iroonia, sest Lätit ennast Euroopa Päeval esindatud polnud. Samal õhtul/öösel tähistati siin maal muuseumide ööd ning see osutus üllatavalt populaarseks just ajaloomuuseumis, kus mu sakslane näiteks töötab. Mõned päevad varem olin hommikuti käinud seal abiks lipukesi liimimas, mis kõigile külastajatele öösel pihku susati.

Vahepeal ööbis mu juures Chris Tallinnast, algselt Montanast, kuid hetkel resideerub mul kodulinnas, töötab USA saatkonna jaoks. Käis siin mingit seminari tegemas.

Hmmm, mis veel märkimisväärset. Eelmisel nädalavahetusel käis Julian Alexiga Odessas, kus neil oli üpriski ebameeldiv kogemus kupeldajate ja prostituutidega - nimelt on Ukrainas see inimäri vist Euroopa riikidest kõige levinum ja suurima ulatusega.
Täna lahkus mu juuresti Georg, kes oli Nukuteatri trupiga Chisinausse teatrifestivalile kohale sõitnud. Teisipäeval käisime siis "Mängureid" vaatamas ja kuidagi hää oli olla ainukesed, kes naljadest aru said ja õigete kohtade peal naersid :) Ja hea oli Georgi näha üle pika-pika aja.

Eile oli suur äikesetorm. Siin riigis on isegi sademed haruldased, piksest rääkimata. Istusime/seisime Codru hotelli seitsmenda korruse rõdul ja nautisime üle taeva sähvatavaid nooli. Ma valetaksin kui ütleksin, et see polnud vinge. :)
Ja täna kui Siimu juures riideid pesemas käisin (sest mu tavapärasel masinal tuli uks eest) jäin Siimu ja kahe tüseda naisterahvaga 15-20 minutiks lifti kinni. Esimest korda elus. Nii nad siis naersid, et eestlased nii rahulikud, samas kui nemad pooleldi lifti ära tahtsid lammutada. Mehaanik oli purjus ja meil lubati seal homseni istuda. Ometi vedas ja saime välja :) Lõpp hea, kõik hea.
AHJAA. Ja ükspäev oli ebameeldiv kogemus mustlastega. Prr. Noh, kõike peab ju juhtuma.

Okei, oli pikk, kuid samas kiire ja kokkuvõttev ilma naljadeta postitus. Mul on siin vaja klaasike kirsilikööri - višniak - ära juua ja "How I Met Your Mother" on ka valmis laetud. Homme hakkan pakkima ja laupäeval hääletan Bukaresti, et siis esmaspäeval Rooma lennata. MARION LÄHEB REISIMA. Khihi.

Olge PALUN mõistlikud ja katsuke piksenoolega mitte pihta saada. Kerjavatest mustlastest hoidke eemale (mustlaskuningas on aga supervinge tüüp, nagu kuulnud olen) ja kodutud kiisud võite kõik endale võtta.
Bisous.

Mai Chisinaus. SUVI.

1. mai Chisinaus

La curaţenie, Chişinău!

Laupäeval leidis aset Chişinăus parkide koristamise aktsioon. Mõnede tüdrukutega meie vabatahtlike pundist organiseerisime ühe pärastlõuna, et natukenegi koristada neid prahti täis ilusaid rohelisi parke.
Siin pildil on siis osa meie pundist, kes me koristasime parki minu kodu lähedal Rişcani linnaosas.
Vihmase ilma tõttu ei ilmunud kohale see hulk entusiastlikke inimesi, kes facebookis (jah, mis parata) aktiivselt huvi üles näitasid. Plakatid ja flaierid said ka üles pandud/laiali jagatud, kuid tundub, et kohalikud löövad vihma ees araks. Mitte aga euroopa vabatahtlikud, oh ei. Märjad ja mudased küll, aga ikka valmis maailma muutma, üks prahti täis kott korraga.

Orheiul Vechi

Ja ülejäänud pildid leiate SIIT. Lugu piltide juurde tuleb veidi hiljem. Aitäh tähelepanu eest.

Pa!

Vaikne nädal.

7.aprillil möödus aasta Chisinaus toimunud mässust. Selle puhul pandi linna keskplatsil üles lava ja nii ühed kui teised artistid said muusikat teha. Linn aga oli peaaegu tühi - neil ju püha nädal ja peaaegu kõik olid läinud maale. Siiski olid kohal nii mõnedki inimesed, kes siis möödunud aasta aprillimässus hukkunud inimeste (siiani on vastakaid arvamusi, KUI palju siis neid tegelikult oli) auks küünlaid süütasid või riigilippu õlgadel kandsid.

8.aprillil sai täis mu seitse kuud Moldovas - aeg läheb uskumatult kiiresti. Õnneks unustasin ma ära, et mul see väike tähtpäev oli (alles paar päeva tagasi tuli meelde) :) Jalutasin niisama tööle ja tagasi. Ja õhtul kui Peace Corps'i vabatahtlikega kohtuma läksime, sattusime ühe briti kolledži rugby-meeskonna otsa, kes BierPlatz'il oma suurejoonelist kaotust tähistasid. Mõneks tunniks oli tunne, et olen kuskil Liverpooli hämaras pubis hunniku purjus meestega. :D Mina ja Helene olime ainukesed naissoo esindajad, sest kohalikud neiud väga vedu ei võtnud. Nii me siis sõbrunesime seal nende noorte spordipoistega. Mälestuseks jagasid nad oma lipse. Ja kui järsku üks neist märkas, et mul lipsu pole, orgunnis ta suure kisaga kellegi teise lipsu mulle, ise vandudes, et maksis selle eest just nüüdsama 2500 leid. Vaevalt , aga hea mõelda ikka ju.
Nüüd ripub mul toas tumesinine lips valge triibu ja Kingsbridge kolledži vapiga. Mõnus.

Päev hiljem avastasin ma hilisõhtul enda korteris 7 couchsurferit ning ükski korterikaaslastest seda mulle seletada ei tahtnud. Kokku oli sel öösel mu korteris 19 inimest, sest Caroline'i sõbrad olid siin, Alexi sõber samuti pluss Maxie noormees ja Julian. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma magada sain. Suur segadus ühesõnaga.

10.-12.aprill oli minul, Julianil, Kärdil ja Helenel hääletamistuur lõuna-Moldovas. Mõtlesime Gagauusiat kaardistama minna. Comratis, Gagauusia "pealinnas", leidsid Kärt ja Helene ühe sloveenia vabatahtliku Luka, kelle armsas, geniaalse duširuumi/vetsuga korteris me öösel tudida saime. Enne tudimist lubati meid aga 20 minuti kaugusel oleva tangini viia. Ütleme nii, et 20 minutist oli asi kaugel. Pimedas ja kurjasid valvekoeri täis äärelinnas ekseldes leidsime lõpuks ka tangi, suure ja hirmsa.
Järgmisel päeval, vihmapilvi täis taeva all, leidsime tee järgmisse sihtpunkti - Ceadîr-Lunga. Kuna vihmapilved tungisid meile peale ja tennised enam vett ei kandnud, otsustasime õhtuks sinna jääda. Võtsime kontakti vabatahtlikega teisest organisatsioonist (kelle numbri me Lukalt saanud olime) ning saime öö nende juures veeta. Esmaspäeva hommikul hääletasime tagasi Comrati, sest olime oma telgi Luka juurde unustanud. See oli aga ainult hea, sest tagasiminnes leidsime end olevat kutsutud tähistama ülestõusmispüha surnutele - Paştele Blajinilor. Luka kohalik koordinaator oli oma perega kalmistul, nagu ka kogu ülejäänud linn. Uskumatu kui palju inimesi ja kui kirju see kõik oli. Linikud maha laotatud, lauad täis kohaliku köögi parimaid palasid, veini, viina, magusat, liha.. KÕIKE. Iga natukese aja tagant suruti kätte klaas veini, mille sa pidid kellegi vanaema auks ära jooma. Nii juhtus, et kella poole kolme paiku päeval käis meil kõigil pea juba mõnusalt ringi. Kõik ikka esivanemate mälestuseks! Oma koogitükikeste ja kommide ja muu toiduga käiakse teiste perede juures, soovitakse midagi lahkunute mälestuseks, antakse toit üle ja enamasti saadakse midagi vastu. Ja kookide/kuklite/pirukate sisse on alati susatud pikk peenike vahaküünal. Samuti jagatakse veini ka lahkunutega - seda valatakse hauale ning vahel jäetakse toitu ka.
Mulle nii hullupööra meeldib see nende elu tähistamine. Nemad ei karda kalmistuid, nemad ei unusta oma esivanemaid. Kuigi, eks ka meie arutasime, kui paljud neist seda tõesti südamest teevad ja kui paljud ainult traditsiooni pärast. Siiski tundub, et siin on see väga oluline.
Tagasi Chisinausse saamine oli veidike põnev, peaks ütlema. Meid (kogu nädalavahetuse oli hääletades kaks tiimi - mina&Julian ja Kärt&Helene) võtsid peale kaks ehtsat moldova ossi. Vene ja moldova räpp, house ja hiphop autoraadiost mürtsumas. Turvavööd pandi peale ainult siis, kui politsei läheduses või kui teati, kus teel kaamera on (Comrati lähedal on uus euromaantee, nagu sõidaks kodus - sile, ei ühtegi lapitud kohta ja kuskil isegi kaamerad üleval). Siis kuskil vahepeal küsiti, kas me veini tahame ja kas me suitsetame. Veinile ütles Julian "jah" ja nii me siis peatusime kuskil, juht ja ta sõber panid piibu ette ning jagasid lahkesti koduveini. Mina tõin vabanduseks, et pea käib niigi ringi (mis ju polnud üldsegi vale arvestades kogu seda märjukese kogust, mis mulle sisse kallati Comratis). Chisinausse jõudes olid me abivalmid noormehed pilves ja meie elusalt ja tervelt kohal. Pikk lugu lühidalt. :)

Ja nii möödus minu püha nädal. Mis sa tegid?

Paşte fericit!

Hristos a înviat!
Cu adevărat a înviat!

Vahepeal olid ülestõusmispühad. Siin riigis on need kõige tähtsamad pühad üldse, jõulud pole midagi nende kõrval.
Ööl vastu ülestõusmispühade pühapäeva (4.aprill) kogunesid inimesed küünalde ja spetsiaalsete pühadekookide ja lihaga kirikuisse. Osad vabatahtlikest läksid ka. Mina isiklikult külastasin suurt kirikut linna päris keskel, moldova enda ortodoksi kirik. Kirikupea, patriarh ja mõned veel tähtsad pidasid kõne ning süütasid tõrvikud, millega rahvamassi seas küünlaid süüdati. Kujuta nüüd ette õhtut, kell on veerand üle üheteistkümne ja sa näed, kuidas mõnest tulukesest saab küünaldemeri. Kiiresti. Sest rahvast oli tõesti palju.
Pärast väikest tseremooniat väljas, liikus suurem rahvamass kodude poole, küünlad käes. Mõned läksid juba kirikusse seisma. Nimelt kestis üheteistkümnest hommikul kella neljani teenistus, kui seda saab nii nimetada. Eks need, kellele see tähtis oli, nemad seisid terve selle aja seal ära. Kuigi enamus inimesi tuli alguses ja hiljem lõpus uuesti. Sest lõpus pühitseti nende pühadekooke, liha ja mune. Jah, mune - siin on pühade ajal punaseks värvitud munad kõige olulisemad.
Nädal aega, alates ülestõusmispühadest, oli neil püha nädal. Ja siis tulid nö ülestõusmispühad surnutele, kus kogu perega mindi pühe tähistama kalmistule, oma sugulaste haudadele. Sellest räägin ma veidi hilisemas postituses. :)

Ahjaa, ja kuni Taevaminemispühani on tervituseks "Hristos a înviat!", millele tuleb vastata "Cu adevărat a înviat!".

SIIN näete lühikest videot mis toimus seal kirikus alguses ja lõpus - ja nüüd kujutage ette et see juhtus igas kirikus siin riigis. Mitte nii suurelt ehk ainult, kuna see kirik on linna päris keskel ning loogiliselt läheb sinna ehk rohkem rahvast.

Kuidas Marion tundide viisi mööda linna jalutab

Kõigest õiges järjekorras.
Kui kevad sinitaevas lõõskas, käisin mina oma sakslasega linna avastamas. Neli tundi kuskil, kus ma varem käinud pole ja mina leidsin midagi, mille kunagi päris endale tahan saada. Leidsime ranna - siiani arvasime, et Chisinaus säärast asja ei leidu, aga võta nüüd näpust, leiab küll, kui otsida. Järv küll ujumiskõlbulik ei tundunud (eurostandarditest me ei hakka siin riigis ju üldse rääkimagi), kuid liival seisid mõned riietuskabiinid ja laste ronimispuud olid küll täiesti uued. Ümber järve on poolringis mets, kus inimesed värske õhu käes grillisid. Enda järelt ärakoristamisest ei ole siin ka keegi kuulnud. Kurb, sest kogu see paik on tõesti ilus.
Järve keskel oli (ja on siiani) saareke, mis tundus olevat justkui mõnest vanast filmist - saare peal suur draakoni pea, suu lahti. Mingisugune tunnel kuskile kaugusse viimas. Saarel oli ka väike kindlus, mille lähedalt väike sillake teisele, pisemale saarele viis. Oleks järvekaldalt mingisugunegi võimalus sinna saarele minna olnud, poleks ma sekunditki kahelnud. Kahjuks oli "paadisild" lootusetult katki. Koht tunduski üleüldiselt mahajäetud olevat, siiani pole keegi osanud mulle selle kohta midagi kindlat öelda, kuid ma uurin edasi. Kaldal oli ka suverestoran, uksed kinni pitseeritud. Kardinad veel ees ja sissepiiludes oli näha veel lava ja tervet sisustust, tervena. Järgmine kord lähen ja üritan millegagi pilte teha.
Kuna ilm oli ilus, otsustasime mööda seda sama jõge, mis järvega ühenduses oli, kodu poole jalutada. Tee viis läbi väikeste "aiamaade", mille otsesed aiad olid kokkuehitatud kõikvõimalikest vahenditest - hokikeppidest, autoustest, vanadest vedruvooditest.. Mööda seda jõge jalutades nägime ehk vaid kolme-nelja inimest, enamik neist kalastamas kõrkjate vahel. Ja kogu see paik oli nii puhas, võrreldes eelmise pargiga, ei usuks, et me isegi samas linnas olime. Kuid, kus pole inimesi, ei ole ka prahti, eks. :)

Samuti olid vahepeal külas Juliani sõbrad Saksamaalt, kes ülepeakaela Moldovasse (või ehk siinsetesse naistesse või odavatesse suitsudesse) ära armusid.
Esimene aprill näiteks möödus suuremate ehmatusteta. Julian suutis küll oma ema peaaegu vanaemaks teha, kuid see oli ka kõik.

Ja käisin veel jalutamas, just hiljuti. Ühte teise parki läksin. Aga sellest tulevad pildid juba natuke hiljem. Ja jutt.

Huvitav tähelepanek - inimestele meeldib vist Modern Talking. Aeg-ajalt näen autosid allakeritud akendega mööda kihutamas, "You're my heart, you're my soul" kõlaritest mütsumas.

Primavara este aici!

Kuidas kevad meie 6uele tuli.

Tundub, et Moldovas vaatab ilm küll kalendrisse. Täpselt 20.märtsil, kui viimane kevade algust kuulutas, tuli meile sinisinitaevasse suur ja kollane päike, mis meile termomeetrisse 18 kraadi välja paistis.
Ja siis täna, üks päev hiljem lausa 21 plusskraadi.

See kevad toob justkui midagi uut. Käisin turul, k6ik nii värviline ja sadu inimesi täis. Linn on justkui uuesti elule ärganud, on tunne, nagu talve polnudki, k6ik on unustatud. Ainus, mis veel veidigi külma aega meenutab on veel 6idepuhkemata puud ja p66sad. Kuid veel nädalake ja ka seegi on möödunud talv. Nii ongi.

Linn on järsku lapsi täis, k6ikv6imalikes vanustes p6nnid jooksevad ringi, need kes veel vankreis on, kisavad solidaarsusest kaasa. Ja ma näen rasedaid, mis siin on uskumatu. Mäletan, et kui septembris tulin, oli lapseootel naine v6i lapsevanker kui kuuvarjutus, pigista silm kinni ja v6isid isegi ette kujutada. Nüüd aga pargid ja pingid täis neid. Ei sure see rahvas siin midagi välja. Teevad lapsi küll suure hooga, mis on vist ainus v6imalik jätk abielule (ja abielluvad nad siin ju sama hea meelega kui mina jäätist söön - v6imalikult kiiresti ja palju korraga).
Naljakas on vaid, et enamus inimesi käib ikka mantlitega. Aga äkki tuligi kevad liiga kiiresti.. noh, igatahes täna sai vabalt t-särgiga ringi käia.

Käisime täna päikesepaistet nautlemas kaugel pargis. M6ned tunnid lihtsalt olime ja joonistasime ja imetlesime inimesi, kes end suuremale publikule näitama tulnud olid. Niipea kui päike natukenegi paistab on igal naisel miniseelik seljas ja absoluutselt iga armastajapaar pingipeal üksteist nautimas. Kaua mina vastu pean enne kui lähimale pingile Euroopa standardit näitama lähen? :P

Kevad Chisinaus on siiani imeline olnud. Ja nii ka jätkub. Jah, otsustatud, ma jään siia.

Nii igaks juhuks annan teadmiseks uue aadressi, kuhu mulle kõikvõimalikku träni saata.

ADVIT "Europa fara frontiere"
Marion Juhtund
MD 2005, CP 483
Chisinau, Moldova

See on meie organisatsiooni ametlik uus postkast. Niiet, kasutage julgelt!

Mid-Term Training, Malovata, 24.02-26.02

Ilmaolud on nagu nad on. Baba Odochia tuli ja ajas kevade ära, nagu kohalikud räägivad. Oli päris kevadine ilm juba, kuiv ja soe ja päikeseline, järsku sadas lumi maha ja külmaks läks. Wikipedia annab huvitava seletuse sellele kurjale tädikesele - siin. Tema poja järgi tähistatakse näiteks 24.veebruaril siin armastajate päeva - ziua Dragobetelei ("dragostea" on rumeeniakeeli "armastus").

Nüüd küll sulab ja enam viriseda väga ei saagi. Sooja kampsuniga peab veel sutsu käima ja küll siis uuesti kevad lõkkele lööb.

Nädalavahetusel käis mul Ann-Marii külas. Mõni aeg tagasi tuli välja, et üks eesti neiu on YFUga vahetusõpilane Sorocas. Ära ei jõua ma imestada, kuidas neid eestlasi siia pisikesse riiki nõnda palju satub. Igatahes on Ann-Marii seal juba seitse kuud natuke napaka mustlaspoisi pinginaaber olnud. Õnneks võib ta nüüd Chisinausse põgeneda, kui Soroca kopa ette viskab - suur linn on ikka suur linn :P

Samuti hakkas yours truly origamiringis käima. Mul on vist liiga palju vaba aega. Nimelt on laupäeva- , pühapäevahommikuti ajaloomuuseumis mõned naisterahvad (muul ajal on nad kooliõpetajad), kes samuti vabatahtlikult ja ilma rahata lastele paberivoltimist õpetavad. Kuna aga väike ruum on tavaliselt pisikesi tüdrukuid-poisse täis, leppisime me kokku, et hakkame käima seal pärast ühte, kui lapsed läinud. Nad olid väga rõõmsad, kuuldes, et suurem osa meie vabatahtlikest töötab lastega - siis saame ju uusi oskusi neile õpetada. Ühe naisterahva, doamna Jelena, unistus on, et origami jõuaks iga lapseni Moldovas. Ja kui me sellele unistusele kaasa aidata saame, siis miks ka mitte :) Pluss, kunagi ei tea, kuna paberivoltimine meie elu päästa võiks.

Huvitav tähelepanek - 8.märts pole siin mitte ainult naistepäev, vaid emadepäev. Kui Eestis on see mais, siis siin nüüd. Uskumatult suur ja tähtis päev. :) Meisterdasin projektis lastega emadepäevakaarte, nii armsad tulid.

Ahjaa, ja kas ma mainisin, et hakkasin fitnessis käima? Oh happy day! Hah, liiga palju vaba aega, eks.

Primavara?

Kevad tuli.
Ja siis läks ära jälle.

Märtsi algus oli päris primavara juba - +10 ja päike sillerdas aknaklaasidel. No eks nii pidigi ju, 1.märts siinmail suur ja tähtis päev - prima ziua de primavara, meie keeli siis "kevade esimene päev". Ja seda päeva tähistatakse vana traditsiooni kohaselt. Mărţişor - legend, mis minu südame võitnud. Õigemini on neid legende mitu, kuid tähtsaim on, et Kevad kaitses õrna lillekest külma ja kõleda Talve eest, kes teda haavas ning tilgake verd lillele kukkus. Sealtmaalt on tava kanda alates 1.märtsist rinnas (vasakul, südame pool) väikest prossikest, punase ja valgega. Siin on väike pilt sellistest, mida märtsi esimesel nädalal kõikjal tänavatel müüdi.
Tavaks on kuu alguses oma tuttavatele-sõpradele kinkida üks selline prossike ning terve kuu seda rinnas kanda. 31.märtsil tuleb see mõne puu või taime külge siduda ning midagi soovida. Imearmas :)

Mõtlesin korra kiire ülevaate meie ilmast anda.

Nimelt, kui siin mõned nädalad tagasi veebruari alguses -29 välja lõi, oli rahvas paanikas. See aga polnud kõige hullem.
Pärast tugevat külma hakkas korra sulama, nii kaks nädalat tagasi. Öösel kenasti sulas, päeval lõi miinusesse jälle ja lõunaks oli absoluutselt iga ruutsentimeeter maapinnast jääs. Kõndimiseks ma tollel päeval liikumist ei oleks nimetanud. Nii jäi maapind jäässe pikaks ajaks, nädalaks kindlasti. Koju tulles uisutasin kenasti mäest üles ja välja minnes omakorda mäest alla.
Ma parem ei hakka kirjeldamagi meie liiklust. Ellu me jäime :)

Nüüd, juba paar päeva on soojem tsipa olnud. Lumi on maapinnalt läinud ja näiteks täna paistis ilusast sinisest taevast päike.

Tundub, et kevad hakkab tulema. Talvelõhn on läinud.

Väikesed rõõmud

Näiteks ostsime me Itaalia piletid ära. See tähendab, et 31.mail lendame Bukarestist Rooma, kus veedame kaks-kolm päeva, sealt sõidame Milaanosse ja sinnakanti mu õele külla. 10. juunil lendame Milaanost jälle tagasi Bukaresti. Seega kümme päeva Itaaliamaa pinnal. Piisavalt aega, et spagette ja pitsat pugistada.

Teine hea uudis on, et ma alustasin oma teise projektiga. Kuna lõpuks lihtsalt tundsin, et Prometeus ma ei tee peaaegu midagi. Viga pole ei minus ega ka Prometeus, lihtsalt lapsi seal eriti pole. Ja kui on, siis poisid, kes pole huvitatud ei meisterdamisest ega inglise keelest. Aga, tasapisi suudan ehk midagi ka neis muuta :)
Igatahes, uus projekt on mul kaugel kodust, ütleme et ümmarguselt tund aega võtab sinnasõit, kahe microbuziga. Tegemist on keskusega, kuhu vanemateta lapsed pärast kooli tulevad, seal neil aidatakse kodutöid teha, saavad mängida. Mina alustasin paarile lapsele inglise keele õpetamist, sellest on nad väga huvitatud. Edasiste plaanide hulka kuulub muidugi palju käsitööd (seda minult ka oodatakse innuga) ning lähiajal tahan käed külge panna nende tutikale õmblusmasinale, mida keegi veel karbistki välja pole võtnud. Kasutajaid lihtsalt pole olnud. Uskumatu :)
Sealsed lapsed elavad enamasti vanavanematega, sest vanemad on välismaale läinud ja nad maha jätnud. Mõnedel igaveseks. Samuti pidavat seal olema kasuperedes olevaid lapsi. Eks ajapikku selgub.
Kuidagi hea ning samas ka natuke kurb on kuulata, kuidas 12-aastane tüdruk räägib täiskasvanu kombel elust, vanematest ja sellest, kuidas ema lahkumine tema sõbranna "hukka" ajas. Hea oli aga kuulda, et õpetajad on neil head, justkui teised emad. Seda olen ma ka Prometeus tegelikult kohanud. Sealne käsitöö "õpetaja", kes tavakoolis mu arusaamistmööda hoopis kirjandust õpetab, hoolib väga tüdrukutest. Alati toob teed ja saiakesi, kui mõnel pikk päev olnud või kodus raske seis.

Nii neid väikeseid asju aeg-ajalt koguneb. Ja kui ka muidu on vilets olla, sest külmetus ligi tikkunud või kurb kellegi lahkumise pärast, siis peaaegu et alati leiab midagi, mille üle rõõmustada.

Oh, muide! Terve veebruarikuu kavatsen mina tervislikult toituda. Ei mingeid üleliigseid praetud toite ja saiakesi ja küpsiseid. Viimasel ajal neid liiga palju kätte juhtunud :)

Week-end getaway in Soroca

Okei, ühel nädalavahetusel otsustasime siin Julianiga Sorocasse kihutada. 16.-17. jaanuar kui nüüd täpsem olla. Soroca on üks vana linn päris põhja-Moldovas, Nistru jõe kaldal, teisepool jõge juba Ukraina. Soroca on tuntud ka mustlaslinnana.

Õues oli aga külm ja lund oli palju ja kindlus, mille pärast me tegelikult sinna sõitsime, oli kinni. Kindlus, muide, oli algselt ehitatud puust, Stefan cel Mare käsu järgi. Hiljem kinkinud ta kogu kandi oma pojale, kes siis lasi linnuse uuesti jõe kaldalt korjatud kividest üles ehitada.

Noh, me siis lihtsalt jalutasime mööda Nistru kallast ja linna ringi. Suvel lähme tagasi. :)

Mis Prometeus toimub ka

Tagasitulles kulges jaanuari algus rahulikult. Prometeusse tagasi läksin 11. jaanuaril.

Tol nädalal oli keskuses lausa kaks eripäeva. 13. jaanuaril tähistasid nad Sfintu Vasile päeva (püha Vasile) erinevate traditsiooniliste lugude, laulude ja muuga. 15. jaanuaril tähistas kogu Moldova oma kuulsa poeedi Mihai Eminescu sünnipäeva. Prometeus toimus selle puhul väike istumine, kus lastega räägiti poeedi elust, loomingust, armastusest.. lapsed lugesid luuletusi ja arutasid nende üle.

Ahjaa, ja 23.detsembril toimus neil ka jõulupidu erinevate mängude, lugude, laulude ja luuletustega.

Häbist löön silmad maha

Oeh, no olgu. Käes see siis ongi. Häbiga pean tunnistama, et AEGA on viimased kuu aega nappinud. Miks? Noh, miks ka mitte, eks. Nüüd on aeg kõik tasa teha, vanad võlad maksta ja loodetavasti lühidalt kõik kokku võtta.
Seadke end mugavamalt sisse, võtke tassike headjaparemat ning alustagem...

Kuna ma oma eelmise aasta märkmiku kodumaale jätsin, ei suuda meenutada kõike. Head uudised.
Küll aga olid detsembri lõpus pühad. 24. detsembril käisin mõne tüdrukuga BierPlatzil kontserdil, kus esines meie kõigi lemmik Zdob şi Zdub. Siin maal peetakse pühasid enamasti nende "vene" jõulude ajal, 7. jaanuaril. Valitsus kuulutas esimest korda ametlikeks jõuludeks 25. detsembri, kuigi am väga ei usu, et paljud nüüd järsku seda tähistama hakkasid. Kuna 24. oli neljapäev jätkus õhtu tavapärase salsapeoga. Võib öelda, et jõulutunnet meil vabatahtlikel siin väga polnud. Ainult nii palju, kui keegi ise endale tekitas.

Siis, nagu mõned ehk juba teavad, veetsin ma nädalakese ka Eestimaal. Sellega oli ka üks paras jant. Algselt oli plaanis siit bussiga minna ning selleks oli mul vaja Valgevene viisat. Viisa taotlemine võttis nädala ning kui ma pärast avalduse esitamist busse broneerima hakkasin, avastasin, et oh üllatust!, ei ole bussi sobival ajal Kiievist Riiga ega Tallinnasse. Nii ma siis olin sunnitud peaaegu viimasel hetkel lennupileti ostma. Vähemalt sain koju.
28.12-5.01 olin siis Tallinnas. Võin öelda, et kodus tagasi olla oli kergeltöeldes kummaline. Vahel tundsin end justkui unenäos olevat, nägin kõike justkui täiesti teise pilguga. Turistina oma kodulinnas. Aga see nädal läks kiiresti, oli täis toredaid päevi ja rõõmsaid taaskohtumisi.
Tagasisõit aga nii tore ja rõõmus polnud.. 42 tundi võttis mul Tallinnast Chişinăusse jõudmine. Oodatust palju rohkem...
Tallinnast Riiga sain ainult pooletunnise hilinemisega. Riiast Kiievisse pooleteise.. Kiievisse jõudes selgus, et Ecolines'i kodulehekülg valetas - hommikust bussi Chişinăusse ei eksisteeri. Pärast peaaegu 26-tunnist reisi ei olnud mul üldse tuju naljatlemiseks. Pärast pikka jagelemist sain microbuz'i (marsataoline elukas) Odessasse, kust pidi õhtul kindlapeale mitu bussi siia tulema. Tavaliselt sõidab Kiievist Odessasse maksimum viis tundi. Aga ega ometi saanud see kord tavapärane olla, ega ju. Põhja-Ukrainas möllas lumetorm ja nii ma sõitsin külmas minibussis kokku kaheksa tundi.
Kuna esialgsete plaanide kohaselt pidin kohale jõudma juba 21:45, teadsid mõned siinsed mulle just selleks ajaks bussijaama vastu tulla. Nüüd kujutage mind ette, kell on mõniteist minutit peale kaheksat õhtul ja mina olen kes-teab-kus Ukraina peal. Vales riigis. Üpriski kaugel sihtkohast ja mu moldova number loomulikult kasutuskõlbmatu. Nii ma siis otsustasin oma muret kurta ühele abielupaarile, kes lahkesti oma mobiili laenas sõnumi saatmiseks. Üks probleem vähem.
Kohale jõudsin veidi peale üheksat ning leidsin bussi, mis mind kenasti kohale viis. Ümmarguselt kell 4:30 neljapäeva hommikul olin kohal. Meenutagem, et teed alustasin teisipäeva hommikul kell 10:00 Tallinnast. Vannun, et see on viimane kord kui ma üksi nii kaua bussiga sõidan.

Ahjaa, ja kuskilt bussist sain mõnusad kirbuhammustused. Minu panus on Riia-Kiievi bussil.