Oota mind Odessas...

Ühel teisipäeval hakkasime enne lõunat Ukrainasse hääletama, sihiks Odessa rannaliivad.
Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.
Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.
Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale, kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.

This time for Africa!

Juunis algas jalgpalli MM Lõuna-Aafrikas. Nii nagu terve ülejäänud maailm, jälgis ka Moldova seda. Nagu ikka kombeks, sai erinevates baarides üle Chisinau otseülekandeid jälgida. Kuid fännidele oli ka suured public viewing ekraanid püsti pandud, ning kuidas siis muudmoodi sa jalgpalli vaatad.
Linna keskel ooperimaja esisele platsile oli seatud lausa kaks ekraani, millelt siis mänge vaadata pinkidel või ooperimaja treppidel istudes. Vihma korral sai katuse alla minna ja telekatest vaadata - kõik oli läbi mõeldud. Nii me siis peaaegu igal õhtul istusime sadade inimestega seal.
Olgu, ma pole kunagi jalgpallifanatt olnud, aga omal ajal on ikka palju seda jälgitud küll isa ja vennaga, seega kogemusi mul veidi ikka on. Kuid esmakordselt olin ma koos suure hulga tõeliste fännidega, kes karjusid ja sõimasid ja kargasid püsti ja häirisid kokkuvõttes rahulikemaid mängu nautivaid kohalikke. Elamuse sain seal siiski peaaegu igal mängul, kus käisin :) Huvitava kõrvalmärkusena on moldovlased enamasti Saksamaa, Hollandi või Põhja-Korea poolt. Finaalis eelistas enamus siiski Hispaaniat, seega lõpp hea kõik hea.

Olgu, s6brad. Ikka tükk aega on möödas eelmisest postitusest ja ma olen päris aus kui ütlen, et mahti kirjutada pole väga olnud.
Täna lendan ma tagasi Eestisse. Ja eks ma siis hakkan tagant järgi seda blogi siin ka täitma. Arvestades, et ma üleüldse ei taha siit riigist lahkuda, saab mul unetuid öid palju olema.

Kohtume kodumaal!

Mustlaskuningas Artur ja liiga palju punast veini

Tähendab. Mu blogi hakkab muutuma nagu lapitekiks, siin-seal on erinevad jupid erinevatest lugudest. Mis ma teha saan. Lapitekid mulle meeldivad, seega ma jätkan. Hää meelega.
Enne kui ma oma Itaalia reisi meenutama hakkan, pean rääkima tänastest seiklustest.

Hommikul võtsime 9se bussi, mina, Julian, Joschka ja Ingrid. Helene, kelle algatusel me selle reisi üldse ette võtsime, otsustas kodus imelist und edasi nautida. Nüüd ta kindlasti kahetseb.
Nimelt sõitsime me riigi päris põhja, Sorocasse. Tihedamad lugejad mäletavad, et ma käisin seal ka jaanuaris, siis aga oli külm ja valge ja hall. Nüüd oli soe ja päikeseline ja rohelusse uppumas. Üks salajane soov oli meil sinna minnes ka. Nimelt tahtsime me kas või vilksamisi kohata siinse ringkonna mustlaskuningat. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime mustlaslinnaku üles. Ei olnud just raske seda ära tunda - kolmekorruselised häärberid mõlemal pool teed, suured uhked väravad.. jah, tundus just nimelt õige paik. Ühel ristmikul ütles Ingrid, et kui me nüüd paremale pööraksime, näeme arvatavasti õiget mustlaskuninga maja. Ta kord oli seal käinud ja arvanud just nii.. Noh, me siis läksime. Suured väravad olid lahti. Värava ees istus kaks tüdrukut, kes seletasid, et kuningas on sees, ja et me mingu sisse vabalt. Hiljem selgus, et üks tüdrukutest oli kuninga enda tütar.
Nii me igastahes sisse läksimegi ja meie ütlemata põnev pärastlõuna algas. Oli veini, oli nalja. Kuningas Arturi (sest nii on ta nimi) naine tahtis (ja meil polnud südant, et öelda "ei") meile kaarte panna väikese tasu eest, nii me tal ka lasime. Igaühe oma otsustada, kas ta ka seda usub. Hiljem saime väikese ringkäigu ta kolmekorruselises majas, nägime ta suurt portselankujude kollektsiooni, peale mida meile süüa pakuti koos veel rohke veiniga. Ütlen ausalt, nüüd siin kodus istudes on mul kohutav peavalu. Isetehtud vein tühjale kõhule ei tee head. :P

Kuningas Artur andis mulle oma visiitkaardi, millele kirjutas taha ka pühenduse. Kutsus tagasi külla ja palus andeks, et nad suuremalt midagi meile ei valmistanud, oleksid nad varem teadnud me tulekust, oleks midagi uhkemat teinud. Ma ei oska ettegi kujutada millestki uhkemast.. tantsivad sugulased ja palju muusikat? Oh...

Nüüd kui Moldovass satute ja siinse ringkonna (Moldova, Ukraina, Valgevene..) mustlasparuniga kohtuda tahate, andke teada. :)

Tervitused kaugelt!

P.S. Lõpuks nägin sele Soroca kindluse seestpoolt ka ära, jess!

Kord Roomas..

Pimeda linna kohal on mulle alati meeldinud lennata. Või noh, kellele siis ei meeldiks. Säravad tuled ja linnasiluett.. siia-sinna looklevad tänavad linnulennult. Uhke värk ikkagi. Aga oi kuidas üritasime pimedas mõnda piltidelt nähtud kohta leida. Ei leidnud, järelikult oli liiga pime. Samas polnud meil vähimatki aimu, mis suunas ka vaadata. No me vähemalt üritasime. :)
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.

Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)


-Jätkub-

P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.

Vahelepõige:
Andsin öömaja kahele prantsuse ümbermaailmareisijale. Kui keegi huvitatud on, leiab nad SIIT.
Võite katust pakkuda või niisama neile kaasa elada. Reisida kavatsevad nad vähemalt järgmised kaks aastat, kui veab, siis isegi kolm.

Ei ole enam päris Moldova. Sest Marion käis reisil.

Mai lõpuga tuli ka kohutav kuumus.
29.mail oli plaanis Bukaresti hääletada, ilm oli soe ja päike paistis. Hommikul aga plaanid muutusid, kui mul sakslane mingi jubeda kõhuviirusega üles ärkas. Tuli varnast võtta plaan B, mis tähendas kähku-kähku bussijaamast õhtusele marsale piletite (2 x 225 EEK) ostmist. Enne seda tuli aga teha tiir poes ning apteegis ja minna postkontoritädilt pakki välja lunima. Paki oli nimelt juba kaks nädalat tagasi posti pannud mu parim sõbranna Riin ja oi kuidas ma seda ootasin. Paki sisu jäägu saladuseks, öelgem vaid nii palju, et kodumaist maiust oli ikka ka... ;)
Õhtul istusime ebamugavasse marsruutbussi, et 6-7 tunni pärast Bukarestis olla.
Ja 30. mai varahommikul me kohal olimegi, unised ja vingus, aga kohal. Kaks tiiru ümber mingi pargi ja McDonald's oligi avatud - ega saanud ju hommikusöögita jääda! Järgnesid esimesed seiklused Bukaresti metroos ja orienteerumine punktide Aparatorii Patriei metroopeatuse ja strada Stupilor nr 5 vahel. Number viite me ei leidnud, nii jäime lasteparki vedelema lootes õnnele, et Eestimaa au sealpool üleval hoidev Merilyn meid üles leiab. Ja leidiski. POlnud raske - lastepark oli number viie kõrval. Või vastupidi :)
Terve päeva veetsime siis linnapeal, pooleldi magamata, kuid ammugi teada, et uni on luuseritele. Metrooga mulle lausa meeldis sõita, oli puhas ja hää. Hiljem selgus, et Rooma omaga ei saa üldsegi võrrelda. Öö veetsime ilusate tüdrukute ja eksootilise noormehega ühes korteris. Hommikul võtsime ette uue tiiru linnas, et õhtul Bukaresti väiksemat lennujaama otsima hakata. Lennujaam oli no TÕESTI väike. Väiksem kui Tallinna oma enne laiendust. Ja check-in algas ka lubamatult hilja, 20 minutit enne lennuki oodatud lahkumist. Hiljem muidugi selgus, et ka lennukit pidime jupp aega ootama. Ah, mis seal ikka. Seltsis segasem ja pärast põletavast Bukarestist lahkumist ootas meid kahetunnise lennu kaugusel põletav Rooma.

-Jätkub-

Pilte näed SIIT, võta aga esimesed albumit lahti ja naudi.