Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat
huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." 
Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt
kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale,
kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.
