Mõtlesin korra kiire ülevaate meie ilmast anda.

Nimelt, kui siin mõned nädalad tagasi veebruari alguses -29 välja lõi, oli rahvas paanikas. See aga polnud kõige hullem.
Pärast tugevat külma hakkas korra sulama, nii kaks nädalat tagasi. Öösel kenasti sulas, päeval lõi miinusesse jälle ja lõunaks oli absoluutselt iga ruutsentimeeter maapinnast jääs. Kõndimiseks ma tollel päeval liikumist ei oleks nimetanud. Nii jäi maapind jäässe pikaks ajaks, nädalaks kindlasti. Koju tulles uisutasin kenasti mäest üles ja välja minnes omakorda mäest alla.
Ma parem ei hakka kirjeldamagi meie liiklust. Ellu me jäime :)

Nüüd, juba paar päeva on soojem tsipa olnud. Lumi on maapinnalt läinud ja näiteks täna paistis ilusast sinisest taevast päike.

Tundub, et kevad hakkab tulema. Talvelõhn on läinud.

Väikesed rõõmud

Näiteks ostsime me Itaalia piletid ära. See tähendab, et 31.mail lendame Bukarestist Rooma, kus veedame kaks-kolm päeva, sealt sõidame Milaanosse ja sinnakanti mu õele külla. 10. juunil lendame Milaanost jälle tagasi Bukaresti. Seega kümme päeva Itaaliamaa pinnal. Piisavalt aega, et spagette ja pitsat pugistada.

Teine hea uudis on, et ma alustasin oma teise projektiga. Kuna lõpuks lihtsalt tundsin, et Prometeus ma ei tee peaaegu midagi. Viga pole ei minus ega ka Prometeus, lihtsalt lapsi seal eriti pole. Ja kui on, siis poisid, kes pole huvitatud ei meisterdamisest ega inglise keelest. Aga, tasapisi suudan ehk midagi ka neis muuta :)
Igatahes, uus projekt on mul kaugel kodust, ütleme et ümmarguselt tund aega võtab sinnasõit, kahe microbuziga. Tegemist on keskusega, kuhu vanemateta lapsed pärast kooli tulevad, seal neil aidatakse kodutöid teha, saavad mängida. Mina alustasin paarile lapsele inglise keele õpetamist, sellest on nad väga huvitatud. Edasiste plaanide hulka kuulub muidugi palju käsitööd (seda minult ka oodatakse innuga) ning lähiajal tahan käed külge panna nende tutikale õmblusmasinale, mida keegi veel karbistki välja pole võtnud. Kasutajaid lihtsalt pole olnud. Uskumatu :)
Sealsed lapsed elavad enamasti vanavanematega, sest vanemad on välismaale läinud ja nad maha jätnud. Mõnedel igaveseks. Samuti pidavat seal olema kasuperedes olevaid lapsi. Eks ajapikku selgub.
Kuidagi hea ning samas ka natuke kurb on kuulata, kuidas 12-aastane tüdruk räägib täiskasvanu kombel elust, vanematest ja sellest, kuidas ema lahkumine tema sõbranna "hukka" ajas. Hea oli aga kuulda, et õpetajad on neil head, justkui teised emad. Seda olen ma ka Prometeus tegelikult kohanud. Sealne käsitöö "õpetaja", kes tavakoolis mu arusaamistmööda hoopis kirjandust õpetab, hoolib väga tüdrukutest. Alati toob teed ja saiakesi, kui mõnel pikk päev olnud või kodus raske seis.

Nii neid väikeseid asju aeg-ajalt koguneb. Ja kui ka muidu on vilets olla, sest külmetus ligi tikkunud või kurb kellegi lahkumise pärast, siis peaaegu et alati leiab midagi, mille üle rõõmustada.

Oh, muide! Terve veebruarikuu kavatsen mina tervislikult toituda. Ei mingeid üleliigseid praetud toite ja saiakesi ja küpsiseid. Viimasel ajal neid liiga palju kätte juhtunud :)

Week-end getaway in Soroca

Okei, ühel nädalavahetusel otsustasime siin Julianiga Sorocasse kihutada. 16.-17. jaanuar kui nüüd täpsem olla. Soroca on üks vana linn päris põhja-Moldovas, Nistru jõe kaldal, teisepool jõge juba Ukraina. Soroca on tuntud ka mustlaslinnana.

Õues oli aga külm ja lund oli palju ja kindlus, mille pärast me tegelikult sinna sõitsime, oli kinni. Kindlus, muide, oli algselt ehitatud puust, Stefan cel Mare käsu järgi. Hiljem kinkinud ta kogu kandi oma pojale, kes siis lasi linnuse uuesti jõe kaldalt korjatud kividest üles ehitada.

Noh, me siis lihtsalt jalutasime mööda Nistru kallast ja linna ringi. Suvel lähme tagasi. :)

Mis Prometeus toimub ka

Tagasitulles kulges jaanuari algus rahulikult. Prometeusse tagasi läksin 11. jaanuaril.

Tol nädalal oli keskuses lausa kaks eripäeva. 13. jaanuaril tähistasid nad Sfintu Vasile päeva (püha Vasile) erinevate traditsiooniliste lugude, laulude ja muuga. 15. jaanuaril tähistas kogu Moldova oma kuulsa poeedi Mihai Eminescu sünnipäeva. Prometeus toimus selle puhul väike istumine, kus lastega räägiti poeedi elust, loomingust, armastusest.. lapsed lugesid luuletusi ja arutasid nende üle.

Ahjaa, ja 23.detsembril toimus neil ka jõulupidu erinevate mängude, lugude, laulude ja luuletustega.

Häbist löön silmad maha

Oeh, no olgu. Käes see siis ongi. Häbiga pean tunnistama, et AEGA on viimased kuu aega nappinud. Miks? Noh, miks ka mitte, eks. Nüüd on aeg kõik tasa teha, vanad võlad maksta ja loodetavasti lühidalt kõik kokku võtta.
Seadke end mugavamalt sisse, võtke tassike headjaparemat ning alustagem...

Kuna ma oma eelmise aasta märkmiku kodumaale jätsin, ei suuda meenutada kõike. Head uudised.
Küll aga olid detsembri lõpus pühad. 24. detsembril käisin mõne tüdrukuga BierPlatzil kontserdil, kus esines meie kõigi lemmik Zdob şi Zdub. Siin maal peetakse pühasid enamasti nende "vene" jõulude ajal, 7. jaanuaril. Valitsus kuulutas esimest korda ametlikeks jõuludeks 25. detsembri, kuigi am väga ei usu, et paljud nüüd järsku seda tähistama hakkasid. Kuna 24. oli neljapäev jätkus õhtu tavapärase salsapeoga. Võib öelda, et jõulutunnet meil vabatahtlikel siin väga polnud. Ainult nii palju, kui keegi ise endale tekitas.

Siis, nagu mõned ehk juba teavad, veetsin ma nädalakese ka Eestimaal. Sellega oli ka üks paras jant. Algselt oli plaanis siit bussiga minna ning selleks oli mul vaja Valgevene viisat. Viisa taotlemine võttis nädala ning kui ma pärast avalduse esitamist busse broneerima hakkasin, avastasin, et oh üllatust!, ei ole bussi sobival ajal Kiievist Riiga ega Tallinnasse. Nii ma siis olin sunnitud peaaegu viimasel hetkel lennupileti ostma. Vähemalt sain koju.
28.12-5.01 olin siis Tallinnas. Võin öelda, et kodus tagasi olla oli kergeltöeldes kummaline. Vahel tundsin end justkui unenäos olevat, nägin kõike justkui täiesti teise pilguga. Turistina oma kodulinnas. Aga see nädal läks kiiresti, oli täis toredaid päevi ja rõõmsaid taaskohtumisi.
Tagasisõit aga nii tore ja rõõmus polnud.. 42 tundi võttis mul Tallinnast Chişinăusse jõudmine. Oodatust palju rohkem...
Tallinnast Riiga sain ainult pooletunnise hilinemisega. Riiast Kiievisse pooleteise.. Kiievisse jõudes selgus, et Ecolines'i kodulehekülg valetas - hommikust bussi Chişinăusse ei eksisteeri. Pärast peaaegu 26-tunnist reisi ei olnud mul üldse tuju naljatlemiseks. Pärast pikka jagelemist sain microbuz'i (marsataoline elukas) Odessasse, kust pidi õhtul kindlapeale mitu bussi siia tulema. Tavaliselt sõidab Kiievist Odessasse maksimum viis tundi. Aga ega ometi saanud see kord tavapärane olla, ega ju. Põhja-Ukrainas möllas lumetorm ja nii ma sõitsin külmas minibussis kokku kaheksa tundi.
Kuna esialgsete plaanide kohaselt pidin kohale jõudma juba 21:45, teadsid mõned siinsed mulle just selleks ajaks bussijaama vastu tulla. Nüüd kujutage mind ette, kell on mõniteist minutit peale kaheksat õhtul ja mina olen kes-teab-kus Ukraina peal. Vales riigis. Üpriski kaugel sihtkohast ja mu moldova number loomulikult kasutuskõlbmatu. Nii ma siis otsustasin oma muret kurta ühele abielupaarile, kes lahkesti oma mobiili laenas sõnumi saatmiseks. Üks probleem vähem.
Kohale jõudsin veidi peale üheksat ning leidsin bussi, mis mind kenasti kohale viis. Ümmarguselt kell 4:30 neljapäeva hommikul olin kohal. Meenutagem, et teed alustasin teisipäeva hommikul kell 10:00 Tallinnast. Vannun, et see on viimane kord kui ma üksi nii kaua bussiga sõidan.

Ahjaa, ja kuskilt bussist sain mõnusad kirbuhammustused. Minu panus on Riia-Kiievi bussil.