Üpriski lootusetult tatine Marion

Ma olen haige. Tatine ja kurk on ikka veel haige natuke. Ja homme alustan projektiga - just minu õnn, eks.

Kas mainisin juba, et mul kõrvaltänavas elavad kanad? Suurlinn missugune.
Antonin küpsetas täna mulle šokolaadikooki ja me saime peaaegu gaasimürgituse, sest ei osanud ahju tööle panna.
Mu noortekeskuses pole aknaid, seinad on rohelised ja igasuguseid linikuid täis. Õnneks töötan ma koos oma saksa printsiga - tundub, et kõik mu viis õnnelikku trollipiletit (jah, täna sain jälle ühe) hakkasid lõpuks mõjuma.

Ja mu uus naljakas iraani tuttav helistab mulle iga päev. Kui tüütu saab veel olla?
Ahjaa, ning mu host family peretütar tahab mind kirikusse viia. Kuna õpin ma "ei" ütlema? :D

Homme lähen siis Julianiga tööle ja õhtul salsat tantsima. How funnnn!

Bisous!

Tektonik weekend.

Esiteks, see pagana Prodigy party. Hah, terve öö lasti ainult tehnot. Mõned meist ehmatasid ära ja marssisid tuldud teed tagasi. Vapramad (mina, Alexandra, Julian, Alf) pidasid vastu poole viieni.
Kummaline on nende tualettide süsteem. Muidu väga korralik, puhas ja fancy , aga normaalse vetsu asemel on auk lihtsalt. Okei, ma ei virise palju, sest tingimused olid head ja koristaja käis pidevalt edasi-tagasi, aga no kuulge. Ma ei kujuta ette kuidas klubis mõni purjakil inimene seal kükitama peaks ilma sisse kukkumata :D
Jälle märkasin, et mehi on klubis rohkem kui naisi. Pooled neist on musklis ja liibuvate särkidega - ei ole just kõige ahvatlevam, kui nüüd aus olla. Ning neid "eksootilisi tantsijaid" ei saa just tantsijateks kutsuda. Ega ka eksootilisteks.

Saabusid uued vabatahtlikud Prantsusmaalt (õudne, nüüd on neid kuus juba). Kaks neist ei oska inglise keelt, mis saab kindlasti huvitav olema. Aga üks tüdruk, Caroline, elab ka Buiucani's, mulle väga lähedal. Vähemalt on mul nüüd keegi, kellega koos öösiti rutier'i võtta. See nagu marsa, ainult, et isegi hingata pole ruumi. :)

Ahjaa, ja mul peaks nüüd õnne vist ülearugi olema. Nimelt on vabatahtlikel (igavusest vist) komme trollipiletite seast neid "õnnepileteid" otsida. Kui seerianumbri esimese kolme numbri summa on sama, mis viimase kolme numbri summa, siis ongi sul nö lucky ticket. Sellise leidmisel tuleb see ära süüa. Mina aga olen viimase kolme päeva jooksul juba neli sellist saanud. Napakas.

Homme lähen kontorisse oma projekti kohta uurima, hoidke pöialt, et ma võimalikult kähku sellega pihta saaksin hakata :)

Head ööd ja mina magan lõpuks jälle oma sofal! Viimased kolm päeva olen ju suhteliselt mujal elanud. :D

Noapte bună!

Linna(m)elu

Ja siis algas neljapäeval kaheksas Ethno-Jazz Festival. Joost sebis mulle 100 leiga pileti ja nii me siis läksime. Esimene bänd Trigon oli kohalik ja ma ausalt armusin ära. See, mida nad tegid oli fantastiline. Gruusia The Shin oli samuti hea (mulle hakkas gruusia rahvamuusika meeldima) ja Ungari Djabe's oli nunnu trummar. :)

Ning siis tuli reede ja Vasile ostis mulle hamburgeri ja kirjutas mu interneti enda nimele. Ja tutvustas mind ühele oma parimatest sõpradest - Kiyanoosh Iraanist. Siin alates aastast 2002 ning ei kavatse kuskile minna. Sattus siia juhuslikult (pidi edasi lendama Rooma, aga magas lennu maha jne) ja leidis oma koha. Kuna Vasile pidi ülikooli minema, otsustas Kiyanoosh mind mööda linna vedada. Kokkuvõttes leidsin käsitöökaupluse ja oikuiõnnelik ma olen. Oktoobrirahad lähevad sinna ja tollele läikivate asjadega turule ka.

Õhtul tegime Juliani kriminaalses korteris kräu ja üldse on hää olla. Täna tuleb Military Club'is pre-Prodigy party. Nimelt läheb too bänd Kiievisse esinema ja siinsed fännid otsustasid ka miskit teha. Ma küll fänn ei ole, aga kontsad alla ja kohale ma ilmun.

P.S. Mul on 300 leid järgmise nädala lõpuni :) Jube mõnus on.

Olge paid ja kohtumiseni!

AIDSi test oli negatiivne

Et elamisluba saada, peab läbi käima suure hulga naljakaid arste ja protseduure. Minu seikluslik medical examination algas kolmapäeva hommikul kell 8, mil ma kahe prantsuse ja kahe belgia kutiga sammud Spital de Stat poole seadsin. Riigihaigla küll, aga no sellist asutust pole meil vist kuskil.

Hommik algas immigrantidele mõeldud osakonnas AIDSi testiga, mille tarvis üks kogukam naisterahvas mu veeni õnneks kenasti üles leidis ja tol hetkel eriti suurena tundunud süstlaga mulle suskas. Ütleme nii, et nüüd, kolm päeva hiljem, on mul mõnus lilla-kollakas sinikas.
Järgmisena tuli röntgen. Ja ausalt, kui ma toda masinat nägin, hakkasin naerma. Nagu metallist ajamasin, selline silinder. Astusin sisse, suure lärmiga tõsteti mind kõrgemale ja suur rauduks pandi kinni. Päeva viimane arst oli mul naistearst, kes küsis ainult, ega ma juhuslikult veel sünnitanud pole ja kas Eestis on elu parem kui siin.
Mõtled küll, et ainult kolm käiku, aga need järjekorrad ja paberimajandus - hullumaja. Suurem osa ajast kuluski lihtsalt ootamisele, sest teatavasti on siinmail kombeks väljamaale tööle minna ja selleks on samuti vaja kõik see jama läbi käia ja haigla koridore ummistada.
Neljapäeva hommikul naasesin mõningate proovidega laborile ja siis läksime Antonin'iga teise linna otsa turgu otsima. Tüüp kaotas oma telefoni ära ja nüüd vaja uut. Ma ei hakka neid trollisõite ja turgusid kirjeldama, sest ma ei tunne meie armsas emakeeles piisavalt värvikaid sõnu :) Võin lihtsalt öelda, et turul me suutsime mitmeid kordi ära eksida ja telefone ei leidnudki. Küll aga paradiisi minusugustele harakatele, kellele meeldivad sädelevad ja läikivad asjad :D Tagasitulles seisime 20 minutit ummikutes (liiklus on teadupärast reegliteta siin) kuni meil üle viskas ja otsustasime taksot otsima minna, et haiglasse tagasi sõita.
Infektsionist küsis mu üldise tervise kohta. Dermatoloog samuti, temale pidin küll kõhtu näitama ka millegipärast. Neuroloog koputas mu põlve ja uuris, ega mul peavalusid esine ja psühhiaater tahtis teada, ega mul depressiooni pole. See psühhiaater oli üldse üks omamoodi tegelane. Küsis mõnelt näiteks Belgia kuninga kohta, või kuidas ületada sõiduteed kui valgusfoori pole läheduses. Mingi arst oli veel, aga ma ei saanudki päris lõplikult aru, kes ta oli. Mitmed uurisid Eesti kohta rohkem kui mu tervise kohta. Kokkuvõttes oleksin võinud kõikjal valetada ka, niikuinii löödi tempel paberile. :) Vähemalt on nüüd tehtud.

Mu armas Hollandi sõber Joost ei saagi viisat. Kaks kuud on mööda ministeeriume ja ametkondi jooksnud, kõikjal on talle lihtsalt jama räägitud või venitatud või kes teab mina. Vahepeal kaotati ta dokumendid ära näiteks. Ja nüüd kolme nädala pärast ta lähebki, sest ilma viisata ta siin kauem olla ei saa.
Absurd.

Kuidas meid Julianiga kriminaalideks tehti

First things first - suur-suur aitäh mu ilusate silmadega Vasilele! Nüüd on üks pisike Orange wifijubin mu Insiproni küljes ja saan nautida internetti KUS IGANES PAIKNEN. Seega, adjöö mu jahedad pärastlõunad Stefan cel Mare seltsis!

See nädal on olnud lühidalt öeldes põnev. Esmaspäeval käisime mõnedega teatris. Nimelt oli ühe raamatu esitlus, pärast mida näitlejad mõned stseenid tulevast etendusest esitasid. Kui nüüd rumeenia keelest aru ka saanud oleksin, oleks kõik super olnud. Väga meeldis. :)
Teisipäeval käisime Juliani/Alfi/Helene korterit koristamas. Te ei saa isegi kõige suurema tahtmise korral ette kujutada, MILLINE see kvartiira välja nägi. Prahti täis ostukäru esikus oli ainult murdosa kogu õudusest. Kapid täis kõikvõimalikke marineeritud aiasaadusi (hallitasid muidugi), eelmiste vabatahtlike poolt sinna jäetud riideid, raamatuid (varsti avame raamatukogu vist), katkiseid lampe ja mänguasju. Soodat oli millegipärast arusaamatult palju. Ja taldrikud - me võiksime tervele armeele süüa teha vist.
Ja nüüd see ostukäru. Tänu eelmistele kriminaalidest vabatahtlikele oleks Julian peaaegu viisast ilma jäänud. Nimelt laadisime me käru igasugu rämpsu täis, et see ära visata. Kuna prügišaht (jah, seal on selline asi t õ e s t i kasutuses) oli täis, sõitsime kolmekesi - mina, Julian ja käru - teiselepoole maja prügikasti juurde. Tagasi tulles jooksid meile järgi kaks õllekõhuga supermarketi turvameest (kui nad poleks töötõendit näidanud, poleks ma neist seda eales arvanud) ja hakkasid kisama, et nüüd kutsuvad nemad politsei ja kas me ka teame, kui palju see käru maksab. Mina oma vigases vene keeles üritasin olukorda selgitada, kuid noh, nemad ikka, et "poliţia, poliţia". Mis seal ikka, helistasime Marinale, sest muud me teha ei osanud. Kokkuvõttes läks meil vist tunnike ikka, ootasime Marinat ja politseid. Lõpuks viidi Julian jaoskonda (sest tema elab seal korteris, mina mitte), kus talle ainult sõnad peale loeti, et lärmata pärast kella 22 ei tohi. :D Ahjaa, ja niimoodi kuri-olemise vahepeale rääkis üks turvamees, kuidas tema kunagi omal ajal Tapal sõjaväes oli.

Neid Eestist huvituvaid inimesi siin ikka leidub tegelt, taksojuhid ka alati teavad midagi pri-Baltikast. Ühel oli pruut sealtkandist näiteks.

Ah, ja mu uus number on +373 69544871
Ja kui midagi saata tahate, siis mitte otse mulle, vaid mu organisatsiooni, sest siin nad kipuvad postkastidest asju varastama.
Seega:
Marina Capatina
c/o Marion Juhtund
Valea Crucii 22 str, app. 118
Chisinau, Moldova

De sigur!

Kolm päeva koolitust Lalovas ja ma ei taha siit kunagi enam ära minna.
Täiesti võimatu, kuidas need inimesed on nii õiged. Võib-olla on see sellest, et me oleme ühtemoodi napakad - tulnud Euroopa vaeseimasse riiki vabatahtlikku tööd tegema. VABATAHTLIKULT.
Meid on siin Taanist, Saksamaalt (täielik invasioon, neid on liiga palju), Prantsusmaalt, Šotimaalt, Inglismaalt, Belgiast, Venemaalt.

Pärast koolitust käisime Ţipova kloostris, mis on kunagi sadu aastaid tagasi mäkke ehitatud. Et sinna saada, matkasime peaaegu kolm tundi, külastasime paari koske ja nägime metsas elavaid inimesi - nomaadid. Aga see klooster - sellist asja ikka iga päev ei näe. Lihtsalt mäe sisse raiutud ruumid, kus siiani käiakse palvetamas, igas õõnsuses kaks või rohkem ikooni ja pühapilti. Ja matkamine polnud lihtsalt siledal maal vaid mööda mäenõlvu, kus kõndimiseks ruumi ehk vaid 30 cm. Ja niimoodi üles ja alla, alla ja üles.

Tagasitulles (reedel) oli õhtul ühe Poola vabatahtliku lahkumispidu. Ja laupäeval käisime mõnedega õhtul klubis. Minu uus armas sõber Joost Hollandist kutsus mind ja ma omakorda siis tirisin posu tüüpe kaasa. Kuigi kokkuvõttes klubisse läksime viiekesi :)
Jube naljakas on, kuidas siinsed mehed kannavad naiste käekotte. Olgu, see on võib-olla armas ja viisakas, aga naljakas ikka :D
Eile oli autovaba päev rattamaratoni ja erinevate ekstreemspordivõistlustega. Niisiis olime me jälle kõik koos kella kolmest üheni linnas. Ahjaa, ja Stefan cel Mare pargis oli mingi multikultuurne päev, kus kõik siinsed mitte-moldovlased tutvustasid oma kultuuri. Balti riigid olid ka esindatud, aga ajaks, mil me kohale jõudsime, olid nad juba läinud. Nii ma seda asja ka ei jäta ja küll ma nad siit linnast üles otsin ;)
Eelmisel nädalal ühel moderntantsufestivalil oli üks tantsuõpetaja Eestist, temaga sain natuke rääkida. Muidu on küll tunne, et see keel kaob kuskile. Sürr. Vene keelest ma ei räägigi - aju on vist mingis šokis või midagi, peab restardi tegema.

Kohalikku toitu ma armastan, nagu vist palju muudki siin.
Vassili lubas mu internetimodemi asja selle nädala jooksul korda ajada, LOODAME.
Plaanin perekonnast ära kolida, vaatame mis sellest saab. Nad on jube toredad, aga ma tunneksin end siiski eraldi paremini. Siis ei pea pidevalt seletama kuhu ja kui kauaks ja miks ma lähen. :)

Ja kas ma juba ütlesin, et ei taha siit ära minna? :D

P.S. Mind pannakse ühe prantsuse kutiga paari juba. HÄSTI.

Siin ma siis olen.

Meil oli kolmepäevane on-arrival training Lalovas, Transnistria piiri lähedal Nistru jõe kaldal.
Täiesti ideaalne koht. Lehmad ja hobused jalutasid ringi seal kus tahtsid. Pardid prääksusid hommikust õhtuni.
Elasime külalistemajas, mida pidas üks pere. Imetoredad inimesed ja uskumatult ilus koht. Meie eurosaadik Marianne Mikko olla ka seal käinud - leidsin isegi külalisteraamatust ta sissekande ;)

Pilt sellest, kui me osadega Dolnas käisime ja kiriku väravatest kaugemale ei jõudnud.
Väikesed lapsed mängisid tolmusel tänaval keksu ja kõik oli kuidagi harjumatult vaikne.





Dolnas, Puškini "muuseumis"









Ţipovas, kus me üle kolme tunni mööda mägesid matkasime. Käisime kuulsas kloostris, mis on mäe sisse ehitatud.

Emme sünnipäeva puhul ostan kooki. Ma luban.

Tead, ma ei jõudnudki koju pühapäeval. Sõitsin otse Botanicasse (nagu meie lasnamägi), kus lõpp-peatuses kohtusin oma mentori Nataliaga. Ülejäänud õhtu-öö veetsin tema töökaaslastega :) Superlahedad inimesed. Nüüd on mul nimekiri kohtadest mida külastada ja kui mõni rokk-kontsert tulema peaks, siis on kaaslased olemas. Vassili lubas mu wifi pulga enda peale võtta, eks näis siis mis saab. Selle ostmiseks peab vähemalt aasta aega riigis elama, lepingut vaja teha jne. Hoidke jätkuvalt pöialt.
Aga see kant, jube must. Praht vedeleb maas, koridorid haisevad, liftid on väga kahtlased ja majad 20-korruselised.

Ja eile tutvustas Natalia mulle kolme noort, kes kõik mingil ajal (nagu Nataliagi) Tallinnas stipendiumiga õppinud. Estonian School of Diplomacy. Ja neid pidi rohkem olema, kõik igatsevad Eestit. Uskumatu. Suure tõenäosusega hakkan Juliale eesti keelt õpetama ja ta hakkab mind mööda konsuleid ja loenguid vedama. Mulle väga sobib :)

Emmel on täna sünnipäev, niiet PALJU ÕNNE. Õhtul helistan koju.

Ja kui ma lõpuks julguse kokku võtan sinna turule sisse astuda (või kui leian kellegi, kellega minna), siis annan teada. See paistab eemalt nagu piraajadega bassein või herilasepesa. Kätt kohe kuidagi ei tahaks sisse pista.
Vähemalt on seal viinamarja kilo 1 leu (no tõõõesti).
Hm, ja Helina, SORRI. Läks sassi, jah. 1 on leu, mitu juba leid :) Katsu üle saada nüüd.

Musud ja paid ja mulţumesc kuulamast.
Mm.

Bună seară!

Kuna mu internetivõimalused on siiani veel lahendamata, istun ma Stefan cel Mare pargis (jälle) ja lausa NAUDIN kõike. See oli nüüd iroonia. Nimelt on mul tunne, et pühapäeva puhul on pool (kui mitte rohkemgi) linna välja tulnud ja nüüd nad siis hõivavad iga sentimeetri vabast istumispinnast ja patseerivad siin oma läikivate käekottide ja seitsme sentimeetriste kontsadega. Tead, nagu oleks Moldova supermodelli saates. Sürr.
Lisaks neile isehakanud supermodellidele leidub siin väga palju paarikesi, kes niisama üksteise seltsi naudivad. Eestis ei kohtaks sellist asja vist kusagil. Keegi ei tegele selliste asjadega avalikult seal, siin aga on kõik omad vist. Veel on noormeestel kombeks sõpradega koos pargis istuda, ilma tüdrukuteta. See mulle sobib. Sest siis leian ma alati endale kellegi, kes mind aidata saab :) Nimelt kaotan ma pidevalt siin internetti ja ma ei tea siiani miks. See Stefan cel Mare mõjutab kuidagi nähtavasti.
Reedel tutvusin pargis ühe noormehega Transnistriast, kellega me siis nii inglise kui ka vene keeles suhtlesime. Hästi abivalmis, ta aitas mul otsida pangaautomaati mööda linna :) Õhtul käisin siis Seitsmenda Päeva Adventistide kirikus Mariaga, mis oli jällegi omaette kogemus. Pärast teenistust käisime kuskil ta sõprade juures söömas ja nad näitasid mulle mingi ameeriklase loengut usu teemal. Oeh. No ütleme, et see mees oli tark, tõesti. Aga pole ikka minu teema.
Eile lõuna paiku startisin ma linnapoole. Mõtlesin, et kui lähen Parcul Dendrariu ühest otsast sisse, siis teoreetiliselt peaks ju teisest otsast välja ka saama. See oleks iseenesest ideaalne, sest siis saaksin ma jalgsi linna minna, nö shortcut. Aga EI. Ekslesin seal kolmveerand tundi kuni avastasin, et ainus asi, mis teises otsas on, on aed. Lõbus, for sure. Vähemalt oli silmailu nii, et tapab. Kogu selle aja jooksul, mil ma seal jalutasin, nägin vähemalt 13 vastabiellunut. Neil siin kombeks käia seal pargis pildistamas (ega ma imesta ka, seal on tõesti ilus). Samuti kuulsin, et sügis on neil popp abiellumiseks ka ;) Õhtupoole sain kokku teiste vabatahtlikega, kellega läksime - üllatus-üllatus - samuti Parcul Dendrariu'sse. Ühel kohalikul, Octavianil, oli sünnipäev ja nii me siis sõime torti ja krõpsu ja muud head paremat.
Õhtuks oli mul parem põsk täitsa paistes. Nimelt kannatasin hambavalu käes. Kui ma pereisalt Sandult valuvaigistit küsisin, tõi ta mulle esimese asjana mingi meresoola ja eukalüpti lahuse, millega ma siis hoolega suud loputasin. See perekond on väga alternatiivmeditsiini poolt ja söövad ainult kohalikku ja naturaalset kraami. Hästi vinge mu meelest. :) Pärast toda lahust andis ta mulle isetehtud likööri ja 20-aastast veini. Antioksüdandid pidid mu hambavalule hästi mõjuma. Aga kuna sellest oli ju veel ilmselgelt vähe, loputasin ma suud ka tema venna tehtud samakaga (on vist? samagon , või midagi sellist). Igal võimalikul viisil tapsin baktereid, ühesõnaga. Kui alkoholile paus tuli, tegi ta mulle akupunktuuri ja ma tegin teatud tšakratele bioptroni lambiga imetrikke. Neil siin populaarne valu ja probleeme ravida sellise kollase valgusega. Samuti mingi elektrootidega massaažimasinaga, mis oli algselt mõeldud kosmonautidele, aga šveitslased ostsid idee venelastelt ära, patentisid ja nüüd siis firma Zepter müüb neid ;) Ah, ühesõnaga lõppes minu õhtu kell 2 öösel samakaga. Ma ei hakka kirjeldamagi kui vastik see on. Õnneks ei pidanud ma seda jooma, prrrr.
Ja täna, kui põsk enam nii paistes pole, läksin ma osade vabatahtlikega väikesele ekskursioonile külla nimega Dolna. Vabatahtlik Alisa Moskvast oli kuulnud, et Puškin olla veetnud seal 1821 aasta sügiskuud ja kirjutanud seal olles ka kuulsa luuletuse (oli vist) mustlastest. Nimelt olevat ta veetnud palju aega sealse mustlashõimuga ning ülepeakaela armunud ühte neiusse. Kahjuks see armastuslugu pikalt kesta ei saanud, sest nagu mustlastele kombeks, ei oodanud too noor naine teda ära.
Nii me siis sõitsime sinna külla 20-kohalise mikrobussiga, kus ilmselgelt meid oli palju rohkem, samas kui õues lõõskas päike ja +30 kraadi ja bussijuht sõitis konstantselt üle 100km/h. Läksime vabatahtlikult.
See kõik oli justkui kuskilt raamatust. Lehmad jalutavad vabalt tee ääres ja kraavis, haned ja kalkunid jooksevad ringi koos kitsedega. Maisi veavad kulunud mütsidega mehed vankritega, millel ees hobune aeg-ajalt perutab. Lapsed jooksevad ja mängivad keksu tolmustel tänavatel. Kirikuväravad tehakse lahti ainult siis kui papp aega leiab. Aiaväravad on värvilised ja kaunistatud. Küla keskel on rist ja palju maju seisab mahajäetuna.
Dolnas oli ka väike Puškini muuseum: maja kus ta tol sügisel peatus, kuulus Rolli perekonnale, kellele kuulus tol ajal mitu väiksemat küla. Sissepääs maksis moldovlastele 3 ja välismaalastele 15 leud. Ja bussipilet 20. Hää. Selline omamoodi päev on olnud.

Ent olgu, ma pakin oma Inspironi kotti ja lähen koju sööma. Siis jõuan ehk ka õhtul oma mentori Nataliaga kokku saada. Hoidke pöialt, et trollis mul ruumi oleks! :) Inimestest on tänaseks siiber juba, ausalt :P

Olge paid ja kohtumiseni!
Mm.

Salut!

T2na istusin trollis s6ites peaaegu yhel noormehel syles, sest RUUMI POLNUD.
Stefan cel Mare pargis ei tòòtanud internet ja tekkis v2ike paanika. 6nneks oli k6rval mingi filmistaari m66tu noormees, kes lohutas mind, et temal ka pole. Noh, mis seal siis ikka.
Homme l2hen kirikusse - uskumatu mida ma siin ka 2ra ei tee tutvuste saamiseks :) Aga ma usun, et l2heb kenasti.

Ahjaa, 6hutemperatuur oli +27, oooo suvi, meeletu suvi!

Olge m6nsad, ma ei viitsi pikemalt jutustada.
Mm.

Esimesed 24 tundi

Nii. Istun siin Stefan cel Mare kuju juures ja imestan vaba wifi üle. Aga see on ka üks VÄGA vähestest kohtadest kus seda olema pidi. Rumeenia keele õpetaja Elena ütles, et augusti lõpus pandi wifi kuskile mujale ka, nende limba nostra päeva puhul. 31. august oli neil rahvuslik keele päev siis.
Aga olgu, kohalejõudmisest siis nii palju, et lennukis jagati kätte ankeedid, mille pidime ära täitma, kuna nad hullult kardavad seagrippi. Lennujaamas oli turvatöötajatel ka valged maskid ees, jube naljakas. Ankeeti kokkuvõttes keegi meilt ei küsinudki, niisiis on see mul mälestuseks märkmiku vahel hoopis :) Mõtlesin küll, et tuleb mingi naljakas tervisekontroll kindlasti, sest mul on köha ja veidi nohu ka, siis midagi sellist tegelikult ei toimunudki. Oleks äkki kohalikud meditsiiniasutused ka läbi käia saanud :P
Lennujaamas tutvusin mingi leedu noormehega, kes tuli oma vanaisale kaheks nädalaks külla. Mingi tobeda mõtlematuse tõttu kahjuks kontakte ei vahetanud. Mis seal ikka siis.
Vastu tuli Alina, kellega võtsime ühe takso taolise auto (kuskil küll silti polnud, et see takso on), kus polnud turvavöid ja istmed olid kaetud vaipadega. Neil üldse kõik toolid ka majades selliste pisikeste vaibakestega kaetud, naljakas. Ja sellest turvavööde puudumisest ma aru ei saa, liiklus on neil ju nii jube. Teel lennujaamast koju oleksime vabalt avariisse sattunud.
Oh, see liiklus. Rumeenia keele tunni ajal sõitis ülikooli ees ühele vanainimesele auto otsa. No hallooo. Ja seda pidi tihti juhtuma, sest autod sõidavad kuidas juhtub, seadustest keegi lugu ei pea. Ja kui on ülekäigurada, siis auto peatub selle poole peal, mitte vahetult enne. Valgusfoore on vähe.
See maja, kus elan, on suur ja ilus. Neil elab seal veel üks peretütar (vanem, noorem on juba 2 aastat abielus ja tal on beebi, ise alles 23 :)) ja üks moldova neiu, kes Chisinaus ülikoolis käib. Temaga siis suhtleme kolmes keeles segamini, jube naljakas :D Ta ei oska vene keelt eriti ja inglise keelt on ainult 2 kuud õppinud. Aru aga saab natuke rohkem.
Käisin eile jalutamas, vaatasin üle populaarse kokkusaamiskoha Flacara, mille juures on kino ja turg. Sealt ostsin ka kohaliku numbri. See oli omaette naljakas üritus, sest müüja ei osanud (ega nad ei oskagi siin ju) inglise keelt, aga väga tahtis teada, mida ma siin teen ja miks ja kui kaua jne. Mõtlen, et mul jubedalt veab, et siiski seda vene keelt natuke oskan. Mina saan nii palju paremini hakkama kui mõni teine vabatahtlik, kes näiteks Saksamaalt tuleb.
Ahjaa, nüüd septembris pidi Chisinaus olema vist 19 vabatahtlikku, mis on ju tohutult palju :) Loodan tasapisi nendega tutvuda ka. Järgmisel nädalal on meil ühine koolitus, see tõotab tulla põnev kindlasti.

Hmm, mis siis veel. Veel üks erinevus on see, et meil siin palju hulkuvaid koeri. Seda on väga kummaline vaadata ausaltöeldes. Istuvad ja hauguvad. Eks ma uurin veel selle teema kohta, väga huvitab, miks neil varjupaiku pole.
Ah, tahtsin öelda, et meil kasvavad hoovis viinamarjad! Ja riigis üldse kohalikult saab arbuusi, maisi, kreekapähkleid, viigimarju jne jne. Arbuusikilo on näiteks 1,50 leud.

Ja mehele aetakse mind juba, uskumatu. See peretütar Nataša räägib juba teist päeva mulle, et äkki leian siit endale mehe, ja et ma ikka vaataksin ringi kohalikke noormehi :) Tema ema aga jutustas eile, kuidas ta tunneb tütre pärast muret, kuna ikka pole mehele läinud :P Ega ma ei imestaks, kui mulle mingeid tuttavaid varsti tutvustama hakatakse. Lõbus hakkab olema igastahes.

Olgu, esimeseks reportaažiks vist piisab. Täna lähen otsima endale wifi jaoks jubinat, et saaksin kodus ka õhtul arvutis olla. Nataša arvutit väga kasutada ei tahaks ju.
Nüüd tahaks süüa lõpuks. Pea valutab ja süda on paha ka natuke, peaks vist ikka midagi kõhtu saama. Ei tasu päris linna keskplatsil ära ka minestada ju :)

Olge mõnusad siis.
La revedere!
Mm.

Vahepeatus nr 1.

Raporteerin Riia lennujaamast. Olukord on kontrolli all. Wifit neil siin pole, aga see-eest on posti kylge ehitatud arvutid. Euroopa Liit missugune.
Check in tehtud, nyyd l2hen v6tan teed ja ootan poole yheteistkymneni.

Kohtumiseni juba Moldovas!

P.S. Uskumatult n6me ilm on.

Viimased tunnid kodumaal

Vähem kui viie tunni pärast läheb mul buss. Tuian siin veel viimaseid kordi ringi, ehk hakkab midagi silma, mida ilmtingimata kaasa pean võtma. Ei oska muud endaga peale hakata, selline kohmetu on olla.
Kõik on ju nagu tehtud, valmis, ette valmistatud. Tuleb ainult kohver võtta ja minna.
Hirmsalt kardan bussijaama. Kellele meeldiksid lahkumised? Ma ju teadvustan endale, et lähen, tean kõiki fakte. Ometi ei ole ma peatunud, et mõelda mida see TEGELIKULT tähendab. Ja ehk ongi nii parem. Ainus, mida teadma pean on, et see on minu uus algus. Minu unistus ja võimalus näidata sellele maailmale, millest ma tehtud olen.
Mitte tabula rasa, vaid uus peatükk. Ja see tõotab tulla ütlemata põnev.

Niisiis, pöidlad pihku!

Five days 'til takeoff.

8. september
00:30 Tallinn - Riia 04:50
11:10 Riia - Chisinau - 14:05


Ja mul on vaja veel pakkida.