La curaţenie, Chişinău!

Laupäeval leidis aset Chişinăus parkide koristamise aktsioon. Mõnede tüdrukutega meie vabatahtlike pundist organiseerisime ühe pärastlõuna, et natukenegi koristada neid prahti täis ilusaid rohelisi parke.
Siin pildil on siis osa meie pundist, kes me koristasime parki minu kodu lähedal Rişcani linnaosas.
Vihmase ilma tõttu ei ilmunud kohale see hulk entusiastlikke inimesi, kes facebookis (jah, mis parata) aktiivselt huvi üles näitasid. Plakatid ja flaierid said ka üles pandud/laiali jagatud, kuid tundub, et kohalikud löövad vihma ees araks. Mitte aga euroopa vabatahtlikud, oh ei. Märjad ja mudased küll, aga ikka valmis maailma muutma, üks prahti täis kott korraga.

Orheiul Vechi

Ja ülejäänud pildid leiate SIIT. Lugu piltide juurde tuleb veidi hiljem. Aitäh tähelepanu eest.

Pa!

Vaikne nädal.

7.aprillil möödus aasta Chisinaus toimunud mässust. Selle puhul pandi linna keskplatsil üles lava ja nii ühed kui teised artistid said muusikat teha. Linn aga oli peaaegu tühi - neil ju püha nädal ja peaaegu kõik olid läinud maale. Siiski olid kohal nii mõnedki inimesed, kes siis möödunud aasta aprillimässus hukkunud inimeste (siiani on vastakaid arvamusi, KUI palju siis neid tegelikult oli) auks küünlaid süütasid või riigilippu õlgadel kandsid.

8.aprillil sai täis mu seitse kuud Moldovas - aeg läheb uskumatult kiiresti. Õnneks unustasin ma ära, et mul see väike tähtpäev oli (alles paar päeva tagasi tuli meelde) :) Jalutasin niisama tööle ja tagasi. Ja õhtul kui Peace Corps'i vabatahtlikega kohtuma läksime, sattusime ühe briti kolledži rugby-meeskonna otsa, kes BierPlatz'il oma suurejoonelist kaotust tähistasid. Mõneks tunniks oli tunne, et olen kuskil Liverpooli hämaras pubis hunniku purjus meestega. :D Mina ja Helene olime ainukesed naissoo esindajad, sest kohalikud neiud väga vedu ei võtnud. Nii me siis sõbrunesime seal nende noorte spordipoistega. Mälestuseks jagasid nad oma lipse. Ja kui järsku üks neist märkas, et mul lipsu pole, orgunnis ta suure kisaga kellegi teise lipsu mulle, ise vandudes, et maksis selle eest just nüüdsama 2500 leid. Vaevalt , aga hea mõelda ikka ju.
Nüüd ripub mul toas tumesinine lips valge triibu ja Kingsbridge kolledži vapiga. Mõnus.

Päev hiljem avastasin ma hilisõhtul enda korteris 7 couchsurferit ning ükski korterikaaslastest seda mulle seletada ei tahtnud. Kokku oli sel öösel mu korteris 19 inimest, sest Caroline'i sõbrad olid siin, Alexi sõber samuti pluss Maxie noormees ja Julian. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma magada sain. Suur segadus ühesõnaga.

10.-12.aprill oli minul, Julianil, Kärdil ja Helenel hääletamistuur lõuna-Moldovas. Mõtlesime Gagauusiat kaardistama minna. Comratis, Gagauusia "pealinnas", leidsid Kärt ja Helene ühe sloveenia vabatahtliku Luka, kelle armsas, geniaalse duširuumi/vetsuga korteris me öösel tudida saime. Enne tudimist lubati meid aga 20 minuti kaugusel oleva tangini viia. Ütleme nii, et 20 minutist oli asi kaugel. Pimedas ja kurjasid valvekoeri täis äärelinnas ekseldes leidsime lõpuks ka tangi, suure ja hirmsa.
Järgmisel päeval, vihmapilvi täis taeva all, leidsime tee järgmisse sihtpunkti - Ceadîr-Lunga. Kuna vihmapilved tungisid meile peale ja tennised enam vett ei kandnud, otsustasime õhtuks sinna jääda. Võtsime kontakti vabatahtlikega teisest organisatsioonist (kelle numbri me Lukalt saanud olime) ning saime öö nende juures veeta. Esmaspäeva hommikul hääletasime tagasi Comrati, sest olime oma telgi Luka juurde unustanud. See oli aga ainult hea, sest tagasiminnes leidsime end olevat kutsutud tähistama ülestõusmispüha surnutele - Paştele Blajinilor. Luka kohalik koordinaator oli oma perega kalmistul, nagu ka kogu ülejäänud linn. Uskumatu kui palju inimesi ja kui kirju see kõik oli. Linikud maha laotatud, lauad täis kohaliku köögi parimaid palasid, veini, viina, magusat, liha.. KÕIKE. Iga natukese aja tagant suruti kätte klaas veini, mille sa pidid kellegi vanaema auks ära jooma. Nii juhtus, et kella poole kolme paiku päeval käis meil kõigil pea juba mõnusalt ringi. Kõik ikka esivanemate mälestuseks! Oma koogitükikeste ja kommide ja muu toiduga käiakse teiste perede juures, soovitakse midagi lahkunute mälestuseks, antakse toit üle ja enamasti saadakse midagi vastu. Ja kookide/kuklite/pirukate sisse on alati susatud pikk peenike vahaküünal. Samuti jagatakse veini ka lahkunutega - seda valatakse hauale ning vahel jäetakse toitu ka.
Mulle nii hullupööra meeldib see nende elu tähistamine. Nemad ei karda kalmistuid, nemad ei unusta oma esivanemaid. Kuigi, eks ka meie arutasime, kui paljud neist seda tõesti südamest teevad ja kui paljud ainult traditsiooni pärast. Siiski tundub, et siin on see väga oluline.
Tagasi Chisinausse saamine oli veidike põnev, peaks ütlema. Meid (kogu nädalavahetuse oli hääletades kaks tiimi - mina&Julian ja Kärt&Helene) võtsid peale kaks ehtsat moldova ossi. Vene ja moldova räpp, house ja hiphop autoraadiost mürtsumas. Turvavööd pandi peale ainult siis, kui politsei läheduses või kui teati, kus teel kaamera on (Comrati lähedal on uus euromaantee, nagu sõidaks kodus - sile, ei ühtegi lapitud kohta ja kuskil isegi kaamerad üleval). Siis kuskil vahepeal küsiti, kas me veini tahame ja kas me suitsetame. Veinile ütles Julian "jah" ja nii me siis peatusime kuskil, juht ja ta sõber panid piibu ette ning jagasid lahkesti koduveini. Mina tõin vabanduseks, et pea käib niigi ringi (mis ju polnud üldsegi vale arvestades kogu seda märjukese kogust, mis mulle sisse kallati Comratis). Chisinausse jõudes olid me abivalmid noormehed pilves ja meie elusalt ja tervelt kohal. Pikk lugu lühidalt. :)

Ja nii möödus minu püha nädal. Mis sa tegid?

Paşte fericit!

Hristos a înviat!
Cu adevărat a înviat!

Vahepeal olid ülestõusmispühad. Siin riigis on need kõige tähtsamad pühad üldse, jõulud pole midagi nende kõrval.
Ööl vastu ülestõusmispühade pühapäeva (4.aprill) kogunesid inimesed küünalde ja spetsiaalsete pühadekookide ja lihaga kirikuisse. Osad vabatahtlikest läksid ka. Mina isiklikult külastasin suurt kirikut linna päris keskel, moldova enda ortodoksi kirik. Kirikupea, patriarh ja mõned veel tähtsad pidasid kõne ning süütasid tõrvikud, millega rahvamassi seas küünlaid süüdati. Kujuta nüüd ette õhtut, kell on veerand üle üheteistkümne ja sa näed, kuidas mõnest tulukesest saab küünaldemeri. Kiiresti. Sest rahvast oli tõesti palju.
Pärast väikest tseremooniat väljas, liikus suurem rahvamass kodude poole, küünlad käes. Mõned läksid juba kirikusse seisma. Nimelt kestis üheteistkümnest hommikul kella neljani teenistus, kui seda saab nii nimetada. Eks need, kellele see tähtis oli, nemad seisid terve selle aja seal ära. Kuigi enamus inimesi tuli alguses ja hiljem lõpus uuesti. Sest lõpus pühitseti nende pühadekooke, liha ja mune. Jah, mune - siin on pühade ajal punaseks värvitud munad kõige olulisemad.
Nädal aega, alates ülestõusmispühadest, oli neil püha nädal. Ja siis tulid nö ülestõusmispühad surnutele, kus kogu perega mindi pühe tähistama kalmistule, oma sugulaste haudadele. Sellest räägin ma veidi hilisemas postituses. :)

Ahjaa, ja kuni Taevaminemispühani on tervituseks "Hristos a înviat!", millele tuleb vastata "Cu adevărat a înviat!".

SIIN näete lühikest videot mis toimus seal kirikus alguses ja lõpus - ja nüüd kujutage ette et see juhtus igas kirikus siin riigis. Mitte nii suurelt ehk ainult, kuna see kirik on linna päris keskel ning loogiliselt läheb sinna ehk rohkem rahvast.

Kuidas Marion tundide viisi mööda linna jalutab

Kõigest õiges järjekorras.
Kui kevad sinitaevas lõõskas, käisin mina oma sakslasega linna avastamas. Neli tundi kuskil, kus ma varem käinud pole ja mina leidsin midagi, mille kunagi päris endale tahan saada. Leidsime ranna - siiani arvasime, et Chisinaus säärast asja ei leidu, aga võta nüüd näpust, leiab küll, kui otsida. Järv küll ujumiskõlbulik ei tundunud (eurostandarditest me ei hakka siin riigis ju üldse rääkimagi), kuid liival seisid mõned riietuskabiinid ja laste ronimispuud olid küll täiesti uued. Ümber järve on poolringis mets, kus inimesed värske õhu käes grillisid. Enda järelt ärakoristamisest ei ole siin ka keegi kuulnud. Kurb, sest kogu see paik on tõesti ilus.
Järve keskel oli (ja on siiani) saareke, mis tundus olevat justkui mõnest vanast filmist - saare peal suur draakoni pea, suu lahti. Mingisugune tunnel kuskile kaugusse viimas. Saarel oli ka väike kindlus, mille lähedalt väike sillake teisele, pisemale saarele viis. Oleks järvekaldalt mingisugunegi võimalus sinna saarele minna olnud, poleks ma sekunditki kahelnud. Kahjuks oli "paadisild" lootusetult katki. Koht tunduski üleüldiselt mahajäetud olevat, siiani pole keegi osanud mulle selle kohta midagi kindlat öelda, kuid ma uurin edasi. Kaldal oli ka suverestoran, uksed kinni pitseeritud. Kardinad veel ees ja sissepiiludes oli näha veel lava ja tervet sisustust, tervena. Järgmine kord lähen ja üritan millegagi pilte teha.
Kuna ilm oli ilus, otsustasime mööda seda sama jõge, mis järvega ühenduses oli, kodu poole jalutada. Tee viis läbi väikeste "aiamaade", mille otsesed aiad olid kokkuehitatud kõikvõimalikest vahenditest - hokikeppidest, autoustest, vanadest vedruvooditest.. Mööda seda jõge jalutades nägime ehk vaid kolme-nelja inimest, enamik neist kalastamas kõrkjate vahel. Ja kogu see paik oli nii puhas, võrreldes eelmise pargiga, ei usuks, et me isegi samas linnas olime. Kuid, kus pole inimesi, ei ole ka prahti, eks. :)

Samuti olid vahepeal külas Juliani sõbrad Saksamaalt, kes ülepeakaela Moldovasse (või ehk siinsetesse naistesse või odavatesse suitsudesse) ära armusid.
Esimene aprill näiteks möödus suuremate ehmatusteta. Julian suutis küll oma ema peaaegu vanaemaks teha, kuid see oli ka kõik.

Ja käisin veel jalutamas, just hiljuti. Ühte teise parki läksin. Aga sellest tulevad pildid juba natuke hiljem. Ja jutt.

Huvitav tähelepanek - inimestele meeldib vist Modern Talking. Aeg-ajalt näen autosid allakeritud akendega mööda kihutamas, "You're my heart, you're my soul" kõlaritest mütsumas.