Möödunud nädalal suutsin ma end ära külmetada. Ega too just kõige keerulisem polnudki, vaja läks vaid palju lund ning vett mittekannatavaid saapaid. Teoorias olid mul ju saapad olemas, praktikas olid nad aga juba paar nädalat tagasi katki läinud. Nii ma siis lükkasin uute ostu edasi kuni reaalsus kallale tuli. Minu puhul siis külmetushaigus.
Neli päeva järjest sadas lund. On tegelikult täiesti võimalik, et viiendat päeva sadas ka, no üldse ei mäleta. Igastahes oleks linnas liiklemise jaoks vaja olnud eelnevaid kursuseid. Linnavalitsus tundus olevat paanikas lihtsalt seiskunud, tänavate puhastamisest polnud märkigi enne neljandat päeva ja siis ka lükati suurem lumi lihtsalt mõnelt suuremalt sõiduteelt kõrvale, jalakäijad katsugu ise kuidagi hakkama saada. Siiski on liikuda ohtlik, ükskõik kas jala või mõne transpordivahendiga - lahtise lume all on jäätunud asfalt. Aga ma ei kurda, kui poes käies tervete kontidega pääsed, on linn justkui talvevõlumaa.
Neljapäeva veetsin kodus voodisžiimi nautides ning kogu mu ümbrus oli salvrätikupakke ja tatilappe täis. Istusin peaaegu sõnaotsesesmõttes vati sees. Reedel Juliani viimase päeva puhul end tööle vedades sain pedagoogidelt pragada, et miks minul, noorel neiul, korralikke saapaid pole. No eks.
Pühapäeval oli üritus nimega Art Labyrinth. Kui ma ütlen teile vaid märksõnaks "Viljandi folk", siis suudate te juba ette kujutada mislaadi muusikat mu südamele seal mängiti. Täiesti uskumatult hästi tundsin end, justkui kodus oleksin olnud. Ansambleid erinevatest riikidest (nt. Serbia, Valgevene, Bulgaaria jne), väike ja mingil kummalisel moel ka hubane kontsert. Siin riigis on säärane üritus haruldane, kuna mainstreamist kõrvalekaldumisi ei eksisteeri. Muusika on vaid kas trance või house või siis see lihtsalt pole muusika. Sellist teistmoodi kultuurielamust oli väga värskendav saada. Soovijatele tehti näomaalinguid õhtu päädis tuleshowga lumes. Kokkuvõttes väga hästi veedetud õhtu.
Esmaspäeva hommikul võtsin kohaliku sõbra Artiomi ja läksin Valgevene saatkonda viisat taga nõudma. Tund aega ja 15 eurot hiljem pisteti pihku sedel, mille alusel järgmisel esmaspäeval siis passi koos viisaga lõpuks kätte saan. Tahaks nüüd natuke vinguda :D No et mis loogika alusel nemad ainult eurodes opereerivad. Ei Moldovas ega ka Valgevenes selle valuutaga kaubelda saa. Ja veelgi enam, kui Valgevenes ELi kodakondsusega isikule eraldi viisat vaja on, siis no mis erandi nad rahale teevad. Mina läksin saatkonda leidega, leidmaks eest kurja pilguga meesterahva, kes siis rahulolematult pead raputas. Nagu oleks see iseenesestmõistetav, et neil seal muu valuuta ei kehti. Artiom käis siis kärmelt raha vahetamas (see kurss on meeletu hetkel, eurosid leideks tasub vahetada, vastupidi on aga jube röövimine).
Seega, mu armsad kuulajad, järgmisel esmaspäeval kihutan Kiievi poole tuhatnelja, et sealt omakorda päevasele teekonnale asuda ja kolmapäevaks kodumaale jõuda. Oh happy day!
Ostsin ka endale siis vinged saapad. Nüüd käin ringi nagu linna eksinud jetibeebi, suured karvased saapad jalgadeotsas. Ja katsugu keegi nüüd tutistama tulla, minu jalad on soojas ja ei ükski külmetusepisik mulle ligi enam pääse. Voh!
Tuesday, December 22, 2009
Tuesday, December 15, 2009
Kuidas ma Transnistrias nõukaaega taga otsimas käisin
Pühapäeval otsustasime Juliani, Helene ja Romyga Transnistriasse minna. Lihtne - buss Tiraspoli maksis ainult 29 leid ning sõit kestis midagi üle pooleteise tunni (lugemine läks sassi).Mina oma targa aruga unustasin fotokasse töötavad patareid muretseda, seega hetkel minul pilte pole, aga küll ma näitan teile ikka.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.
Tead, öeldakse, et Transnistria on justkui nõukogudeaja vabaõhumuuseum, noh, on küll. Lenini kujud siin-seal, seda enam naljalt kuskil ei kohta. Leidsin Karl Marxi nimelise tänava näiteks. Linna tähtsaimad mehed on suurte vabrikute direktorid ja Putin on kõigi suur lemmik. Nagu teine maailm.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.
Külm oli. Andsime lubaduse sinna soojemal ajal tagasi minna. Vaateratta peal sõita -3 kraadise ilmaga polnud just kõige targem tegu ehk, sest nüüd on mul nohu ja kurgus kraabib veidi. KUID, mis ei tapa, see teeb kas tugevaks või annab trauma eluks ajaks. Ning traumast on asi kaugel.
Eelmisel nädalal andsin oma esimese kudumistunni kolmele neiule. Mõni päev hiljem selgus, et peaaegu kõik vabatahtlikud tahavad seda õppida. Minu jaoks on kummaline, et mujal riikides seda koolides ei õpetata :D Väga naljakas on jälgida, kuidas kahekümnesed naisterahvad vardaid õigesti käes proovivad hoida ja lõnga peale vihaseks saavad.
Kolmapäeval saabusid kodumaalt kaks naerusuist eestimaalast, Kärt ja Siim. Naljakal kombel olid mul justkui sipelgad üle kere, kui seal lennujaamas oma miniatuurse Eesti lipuga keksisin. Usun, et nende kohanemine läheb kenasti :) Mõlemad elavad perekondades, Kärt kusjuures minu vanas.
Terve eelmine nädal oli ideaalis mõeldud koristamiseks, kuna käimas oli cleaning competition, mille võitjatiim kaks tundi kohalikku sauna nautida saab. Tegelikult toimus päris koristamine enamasti nädala lõpupoole, nii et viimane tolm sai pühitud mõned hetked enne reedehommikust kontrollvisiiti. Kahtlustan, et kogu võistluse eesmärk oli tegelikult lihtsalt vabatahtlike korterid PUHTAKS saada, kuna tihtipeale ei ole ju ometi aega nõusid pesta või riideid põrandalt üles korjata. Pealegist, pehme jalgealune on ju ikka parem kui külm parkettpõrand. Võitjakorter tehti teatavaks laupäevasel jõulugrillil (kohe jõuan selleni ka, hold your horses) ning selleks osutus Rişcanii flat number 2, tuntud ka kui Coco-flat; Alfi, Helene, Rachaeli ja Juliani kodu. Muutus oli neil lihtsalt kõige suurem ja ma parem ei küsigi kui kaua nad oma vetsu või köögipliiti küürisid. Nüüd näen ma igastahes kõrbenud makaronide asemel sealt oma peegeldust.
Reedel käisime USA saatkonna korraldatud kontserdil, kus ma sõna otseses mõttes ära armusin. Viimane pianist oli midagi täiesti ekstraordinaarset. Kui üldse on võimalik muusikaga üheks saada, siis see oli ideaalne sulam.
Ja laupäeval, oeh tol külmal laupäeval, kogunesime me ühte parki, mitte kaugel kodust, et pidada maha üks kena jõulubarbeque. Vorstid ja hõõgvein ja mõned koti- ning munajooksud, et sooja saada. No kes korraldab grilli detsembris? Okei, rumal küsimus. :) Sai ka secret Santa loosimine tehtud - jaanuari alguses saab näha, kes kuidas oma kujutlusvõimet kasutas. Tingimusteks seadsin : isetehtud, midagi juba olemasolevat või maksimum 10 leid. Lõbus saab olema kindlasti :D
Kolmapäeval saabusid kodumaalt kaks naerusuist eestimaalast, Kärt ja Siim. Naljakal kombel olid mul justkui sipelgad üle kere, kui seal lennujaamas oma miniatuurse Eesti lipuga keksisin. Usun, et nende kohanemine läheb kenasti :) Mõlemad elavad perekondades, Kärt kusjuures minu vanas.
Terve eelmine nädal oli ideaalis mõeldud koristamiseks, kuna käimas oli cleaning competition, mille võitjatiim kaks tundi kohalikku sauna nautida saab. Tegelikult toimus päris koristamine enamasti nädala lõpupoole, nii et viimane tolm sai pühitud mõned hetked enne reedehommikust kontrollvisiiti. Kahtlustan, et kogu võistluse eesmärk oli tegelikult lihtsalt vabatahtlike korterid PUHTAKS saada, kuna tihtipeale ei ole ju ometi aega nõusid pesta või riideid põrandalt üles korjata. Pealegist, pehme jalgealune on ju ikka parem kui külm parkettpõrand. Võitjakorter tehti teatavaks laupäevasel jõulugrillil (kohe jõuan selleni ka, hold your horses) ning selleks osutus Rişcanii flat number 2, tuntud ka kui Coco-flat; Alfi, Helene, Rachaeli ja Juliani kodu. Muutus oli neil lihtsalt kõige suurem ja ma parem ei küsigi kui kaua nad oma vetsu või köögipliiti küürisid. Nüüd näen ma igastahes kõrbenud makaronide asemel sealt oma peegeldust.
Reedel käisime USA saatkonna korraldatud kontserdil, kus ma sõna otseses mõttes ära armusin. Viimane pianist oli midagi täiesti ekstraordinaarset. Kui üldse on võimalik muusikaga üheks saada, siis see oli ideaalne sulam.
Ja laupäeval, oeh tol külmal laupäeval, kogunesime me ühte parki, mitte kaugel kodust, et pidada maha üks kena jõulubarbeque. Vorstid ja hõõgvein ja mõned koti- ning munajooksud, et sooja saada. No kes korraldab grilli detsembris? Okei, rumal küsimus. :) Sai ka secret Santa loosimine tehtud - jaanuari alguses saab näha, kes kuidas oma kujutlusvõimet kasutas. Tingimusteks seadsin : isetehtud, midagi juba olemasolevat või maksimum 10 leid. Lõbus saab olema kindlasti :D
Sunday, December 6, 2009
Järjekordne pühapäev
Istun oma toas, kodus. K o d u s. Kõlab hästi.
Tegin makarontšikuid adjikaga ([adšika], sihuke imehää püree) ja ausaltöeldes on neid liiga palju, arvestades asjaolu, et ma poest ka placinte't ostsin. No et kõht ometigi tühjaks ei jääks. Ei, seda hirmu täna küll pole.
Eile kingiti mulle lilli, siinoleku jooksul päris esimest korda. Nüüd seisavad laual, venekeelne "Lumekuninganna" ja pooleliolevad kindad kõrval.
Radiaator ei tööta, aga meistrimees pidavat lähitulevikus pilgu peale viskama. Seniks on mul üks uuemaaja leiutis - stepslissesusatav kuumapuhur. Ööseks seda väga sisse jätta ei saa ainult, nurrub teine pisut valjult.
Telekast vaatasin pool päeva multikaid. Teate, täna on üldse üks rahulik päev, kord nädalas ju peab olema. Ja tundub, et just pühapäev kujuneb selleks. Homsest hakkan jälle asjalikuks.
Ahjaa, ja eile oli ülemaailme vabatahtlike päev - hurrraaaa! Ooperimajas oli selle puhul mingi kontsert-autasustamine. Tunnustati Moldova tublimaid vabatahtlikeühendusi - enamus, kes tegelevad lastega. Naljakad kohalikud artistid esinesid ka, lugu muidugi fonogrammilt. Ega siingi nad ise laivis laula, kahjuks.
Kolmapäeval tulevad Kärt ja Siim siia. Ei jõua ausaltöeldes äragi oodata. Nii palju on neile näidata ja tutvustada. Ohhh, neil saab vinge siin olema! :D
Thursday, December 3, 2009
Kui hea, kui hea on neljapäev
Ametlikult viimane päev minu host-family's. Hommikul rumeenia keel, veidi ostlemist, töö ja siis ongi käes. Takso sõidab mu miljonile asjale järgi ja kümme minutit hiljem tirin juba oma tonnist kohvrit kolmandale korrusele. Kui kõik läheb plaanipäraselt. Aga siin ei lähe miski nii tegelikult.
Nagu täna hommikulgi - pidin siis minema migratsiooniametisse (või kuskile sarnasesse kohta) elamisluba ajama ja mille ma maha unustasin? Passi. Ärge küsige, mis käib ühe unise inimese peast läbi kell kümme hommikul. Igastahes mitte just need kõikse olulisemad asjad. Nii ma siis tormasin trolliga tagasi Buiucanisse, laualt pass, ning uuesti centru. Jätsin passi nädalaks neile, selleasemel sain ühe dokustaadi, mis kinnitab, et pass on nende käes ja elamisluba tegemisel.
Järgmisel neljapäeval on mul too plastikkaart siis lõpuks käes. Kauatehtud kaunikene, nagu öeldakse. Vähemalt on mul pilt seal isegi täiesti normaalne. Huh.
Ja kui keegi tahab teada, mida ma Eestist tahan, siis võtku teadmiseks: PIPARKOOGID ja kõik nendega kaasnev; helkur (Kärt päästab mu järgmisel nädalal, tänud!), Jenkki näts; Eesti šoksi võiks ju ka mõned kilod... ;)
Ahjaa, ja 12ndaks lubati siia lund! Eks näis, kas mu viimased lucky ticketid ka asja ette lähevad. Nimelt olen jälle hakanud neid "erilisi" saama.
Linna keskplatsil on püsti kohe päris esimene ametlik kuusepuu siin riigis. Sellesmõttes, et riigi poolt pandud. Eelmisel aastal olevat neil suur jama kogu selle kuuse ülespanemise ümber olnud. Ja nüüd siis 1. detsembrist on üks kohe eriti kullas-karras igihaljas rohelusehunnik rahvale rõõmuks. Ja õhtul on keskus täiesti tuledes. Tallinnas pole kunagi nii palju tulesid korraga olnud, isegi mitte Vanalinnas. Jube vinge. Luban, et teen pilte teile, kindlasti.
Nagu täna hommikulgi - pidin siis minema migratsiooniametisse (või kuskile sarnasesse kohta) elamisluba ajama ja mille ma maha unustasin? Passi. Ärge küsige, mis käib ühe unise inimese peast läbi kell kümme hommikul. Igastahes mitte just need kõikse olulisemad asjad. Nii ma siis tormasin trolliga tagasi Buiucanisse, laualt pass, ning uuesti centru. Jätsin passi nädalaks neile, selleasemel sain ühe dokustaadi, mis kinnitab, et pass on nende käes ja elamisluba tegemisel.
Järgmisel neljapäeval on mul too plastikkaart siis lõpuks käes. Kauatehtud kaunikene, nagu öeldakse. Vähemalt on mul pilt seal isegi täiesti normaalne. Huh.
Ja kui keegi tahab teada, mida ma Eestist tahan, siis võtku teadmiseks: PIPARKOOGID ja kõik nendega kaasnev; helkur (Kärt päästab mu järgmisel nädalal, tänud!), Jenkki näts; Eesti šoksi võiks ju ka mõned kilod... ;)
Ahjaa, ja 12ndaks lubati siia lund! Eks näis, kas mu viimased lucky ticketid ka asja ette lähevad. Nimelt olen jälle hakanud neid "erilisi" saama.
Linna keskplatsil on püsti kohe päris esimene ametlik kuusepuu siin riigis. Sellesmõttes, et riigi poolt pandud. Eelmisel aastal olevat neil suur jama kogu selle kuuse ülespanemise ümber olnud. Ja nüüd siis 1. detsembrist on üks kohe eriti kullas-karras igihaljas rohelusehunnik rahvale rõõmuks. Ja õhtul on keskus täiesti tuledes. Tallinnas pole kunagi nii palju tulesid korraga olnud, isegi mitte Vanalinnas. Jube vinge. Luban, et teen pilte teile, kindlasti.
Tuesday, December 1, 2009
Vaheuudised
Viimase aja tähtsaimad uudised : yours truly kolib reedel aadressile bd. Moscova 7/3-99.
See tähendab KODU. Hakkan elama koos Maxie (Saksamaa), Alexi (Belgia) ja Caroline'iga (Prantsusmaa). Korter on aus ja hea ja Julianist ainult üks peatusevahe linnapool. Niiet kui tüüp mul kopsu üle maksa viskab, saan ta koju kihutada või siis hoopiski ise kähku vehkat teha. Pole kaugele minna ju.
Käsil on ka viimased asjaajamised elamisloa hankimiseks. Nimelt on mul olemas mu immigrandi tunnistus, nüüd homme hommikul veel kuskile ametisse ja kui nüüd eriti veab, siis järgmisel nädalal on mul dokument käes. Hoian teid asjaga kursis. Põnev igastahes ;)
Eelmisel nädalavahetusel käisime Stefan cel Mare pargis jõuluteemalise postkaardi tarvis pildistamas. Nimelt saadab ADVIT oma partneritele pühade puhul kaardi, kus meie siis võimalikult lollide nägudega peal oleme. Kahjuks oli meid kohal ainult pooled, kuid mis teha. Politsei tundis erilist huvi meie plastikkuuse ja päkapikumütside ning kullas-karras noormeeste vastu. Tiirutasid ringis meie ümber. Lõpuks palusid mul neile lubada, et me bardakki ei korralda. :) Ei, armsad härrad, ei mingit bardakki.
Pühapäeval sain elu kõige paremat placinte't. Kavatsen tegemise selgeks õppida ja OI MA ALLES NÄITAN TEILE. Luban.
Pa!
See tähendab KODU. Hakkan elama koos Maxie (Saksamaa), Alexi (Belgia) ja Caroline'iga (Prantsusmaa). Korter on aus ja hea ja Julianist ainult üks peatusevahe linnapool. Niiet kui tüüp mul kopsu üle maksa viskab, saan ta koju kihutada või siis hoopiski ise kähku vehkat teha. Pole kaugele minna ju.
Käsil on ka viimased asjaajamised elamisloa hankimiseks. Nimelt on mul olemas mu immigrandi tunnistus, nüüd homme hommikul veel kuskile ametisse ja kui nüüd eriti veab, siis järgmisel nädalal on mul dokument käes. Hoian teid asjaga kursis. Põnev igastahes ;)
Eelmisel nädalavahetusel käisime Stefan cel Mare pargis jõuluteemalise postkaardi tarvis pildistamas. Nimelt saadab ADVIT oma partneritele pühade puhul kaardi, kus meie siis võimalikult lollide nägudega peal oleme. Kahjuks oli meid kohal ainult pooled, kuid mis teha. Politsei tundis erilist huvi meie plastikkuuse ja päkapikumütside ning kullas-karras noormeeste vastu. Tiirutasid ringis meie ümber. Lõpuks palusid mul neile lubada, et me bardakki ei korralda. :) Ei, armsad härrad, ei mingit bardakki.
Pühapäeval sain elu kõige paremat placinte't. Kavatsen tegemise selgeks õppida ja OI MA ALLES NÄITAN TEILE. Luban.
Pa!
Friday, November 27, 2009
Igapäev "Prometeus"
Veidike siis minu "tööst".
Töötan koos Julianiga Ciocana linnaosas, noortekeskuses - Clubul pentru adolescenţi "Prometeu". See keskus pole aga sama, mis meie mõistes noortekeskus. Siin on kaks ruumi, kus lapsed olla saavad, üks "tuba" lauatennise jaoks (laud ise hõivab peaaegu 90% ruumi kogusuurusest), kontor pedagoogide jaoks ja vets. Aknaid on ainult üks ja seegi on kontoris. Seega, kaks tundi päevast veedame me justkui saunas, kuna keskküte töötab ja kui ruumis viibib korraga üle nelja inimese, on õhk lihtsalt luksus. Meil on kuri plaan midagi tolle pingpongitoaga ette võtta. Esimese asjana ehk laud ära parandada. Eks näis, kuidas ma selle pedagoogidele serveerin.
Kaks korda nädalas on neil maletund, millest võtavad osa enamasti poisid. Ainsa tüdrukuna üritab poistele tuult alla teha 12-aastane Alina, eelmise aasta tšempion. Kusjuures, teisipäeval oli ta üpriski kurb, kuna sel aasta on ta alles kolmas. Need paganama poisid on oodatust paremini mängima hakanud :D
Samuti on neil kaks korda nädalas "käsitöö", mis kujutab endast doamna Sofiat tüdrukute eest ise salle kudumas. Ja tüdrukuid on ainult kaks, kui veab. Oeh.
Mina olen juba mitu nädalat inglise keelt õpetanud Oleale (Olja) ja Alionale - kahele ülinaljakale tüdrukule :) Samuti aitan aeg-ajalt ühte Olegi tema inglise keele kodutöödes. Eile just Olea õiendas Olegiga, et miks too keelt ei oska, kui ise seda koolis õpib. Et nemad käivad siin vaid paar nädalat ja oskavad ka rohkem :D See on ehk siis omaette kompliment mulle? Jube raske on tegelt välja mõelda, mida õpetada ja kuidas, kuna mu vene keel pole ju super ja rumeenia keelt ma nii palju veel ei oska, et saaksin lausa kolmandat keelt õpetada. Igastahes, meil on käed ja jalad ja joonistused ja sõnaraamatud. Kõigega saab hakkama :)
Nimelt on neil koolis valida, kas prantsuse või inglise keel. Enamus valivad prantsuse keele miskipärast. Ja doamna Valentina rääkis, et ainus võimalus inglise keelt korralikult õppida, on maksta ulmesummasid kursuste peale. Kooliõpe siin on null.
Ometi on mul keskuses paar last, kes oskavad inglise keelt. Üks on lihtsalt vist tark Denis ja Alinal on sugulased Kanadas (nagu paljudel moldovlastel vist).
Käsitöö kohapealt võtsin siis lõpuks ohjad enda kätte, kuna siin riigis toimub kõik nii pagana aeglaselt. Kui ise midagi ära ei tee, ega siis imet ootama jääda tasu. Tegin alguses suure kuulutuse rumeenia keeles, reklaamides, et me oleme siin ning valmis lastega tegema kõiksugu mänge ja teemaringe. AGA, ei mingit vastukaja, nagu ma kartsingi. Olgu, lasin käiku plaani B - hakkasin endaga kaasas kandma veidike pärleid ja tamiili. Ei võtnudki kaua, kui sain mõned tüdrukud endaga kampa. Nüüd oleme juba mõningad loomakesed teinud. Küll ma miskit muud nende jaoks ka välja mõtlen. :D
1-0 minu kasuks, lõpuks.
Nii me siis tuleme tööle iga päev, lootes, et ehk täna on lapsi. Vahepeal oli neil vaheaeg, pärast mida pandi koolid seagripi pärast karantiini. Need kaks nädalat olid üpriski tühjad. Paljude vanemad ei lubanud lapsi lihtsalt õuegi minna, sürr.
Kui me siia aastavahetuseks jääksime, oleks Julian Ded Moroz ja mina Snegurotška. Imeline, kas pole :)
La revedere praeguseks, kohtume pea!
Töötan koos Julianiga Ciocana linnaosas, noortekeskuses - Clubul pentru adolescenţi "Prometeu". See keskus pole aga sama, mis meie mõistes noortekeskus. Siin on kaks ruumi, kus lapsed olla saavad, üks "tuba" lauatennise jaoks (laud ise hõivab peaaegu 90% ruumi kogusuurusest), kontor pedagoogide jaoks ja vets. Aknaid on ainult üks ja seegi on kontoris. Seega, kaks tundi päevast veedame me justkui saunas, kuna keskküte töötab ja kui ruumis viibib korraga üle nelja inimese, on õhk lihtsalt luksus. Meil on kuri plaan midagi tolle pingpongitoaga ette võtta. Esimese asjana ehk laud ära parandada. Eks näis, kuidas ma selle pedagoogidele serveerin.
Kaks korda nädalas on neil maletund, millest võtavad osa enamasti poisid. Ainsa tüdrukuna üritab poistele tuult alla teha 12-aastane Alina, eelmise aasta tšempion. Kusjuures, teisipäeval oli ta üpriski kurb, kuna sel aasta on ta alles kolmas. Need paganama poisid on oodatust paremini mängima hakanud :D
Samuti on neil kaks korda nädalas "käsitöö", mis kujutab endast doamna Sofiat tüdrukute eest ise salle kudumas. Ja tüdrukuid on ainult kaks, kui veab. Oeh.
Mina olen juba mitu nädalat inglise keelt õpetanud Oleale (Olja) ja Alionale - kahele ülinaljakale tüdrukule :) Samuti aitan aeg-ajalt ühte Olegi tema inglise keele kodutöödes. Eile just Olea õiendas Olegiga, et miks too keelt ei oska, kui ise seda koolis õpib. Et nemad käivad siin vaid paar nädalat ja oskavad ka rohkem :D See on ehk siis omaette kompliment mulle? Jube raske on tegelt välja mõelda, mida õpetada ja kuidas, kuna mu vene keel pole ju super ja rumeenia keelt ma nii palju veel ei oska, et saaksin lausa kolmandat keelt õpetada. Igastahes, meil on käed ja jalad ja joonistused ja sõnaraamatud. Kõigega saab hakkama :)
Nimelt on neil koolis valida, kas prantsuse või inglise keel. Enamus valivad prantsuse keele miskipärast. Ja doamna Valentina rääkis, et ainus võimalus inglise keelt korralikult õppida, on maksta ulmesummasid kursuste peale. Kooliõpe siin on null.
Ometi on mul keskuses paar last, kes oskavad inglise keelt. Üks on lihtsalt vist tark Denis ja Alinal on sugulased Kanadas (nagu paljudel moldovlastel vist).
Käsitöö kohapealt võtsin siis lõpuks ohjad enda kätte, kuna siin riigis toimub kõik nii pagana aeglaselt. Kui ise midagi ära ei tee, ega siis imet ootama jääda tasu. Tegin alguses suure kuulutuse rumeenia keeles, reklaamides, et me oleme siin ning valmis lastega tegema kõiksugu mänge ja teemaringe. AGA, ei mingit vastukaja, nagu ma kartsingi. Olgu, lasin käiku plaani B - hakkasin endaga kaasas kandma veidike pärleid ja tamiili. Ei võtnudki kaua, kui sain mõned tüdrukud endaga kampa. Nüüd oleme juba mõningad loomakesed teinud. Küll ma miskit muud nende jaoks ka välja mõtlen. :D
1-0 minu kasuks, lõpuks.
Nii me siis tuleme tööle iga päev, lootes, et ehk täna on lapsi. Vahepeal oli neil vaheaeg, pärast mida pandi koolid seagripi pärast karantiini. Need kaks nädalat olid üpriski tühjad. Paljude vanemad ei lubanud lapsi lihtsalt õuegi minna, sürr.
Kui me siia aastavahetuseks jääksime, oleks Julian Ded Moroz ja mina Snegurotška. Imeline, kas pole :)
La revedere praeguseks, kohtume pea!
Thursday, November 12, 2009
Cîşliţa-Prut
Olgu. Reisist siis.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.
Wednesday, November 4, 2009
Kui tüübid otsustasid lifti kaheks tunniks kinni jääda ja neil janu kallale tuli. 
Prantslastega.
The crazy german. 
Minu kõige paremad - Julian ja Antonin
Minu mentor Stefan (mitte segi ajada Stefan cel Mare'ga)
Tahtsin kaks sekundit ka särada :)
Kui meil Graziaga kõht tühjaks läks.
Mu imehea Joost!
Joost ja Pernille !
Üks õhtu õppisime lendama
Teate, mul lihtsalt ei ole aega. Isegi magamiseks pole vahel mahti, kujutate ette? :)
Aga, lühidalt siis kõigest..
Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)
Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.
Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.
Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.
Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.
Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!
La revedere!
M.
Aga, lühidalt siis kõigest..
Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)
Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.
Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.
Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.
Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.
Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!
La revedere!
M.
Saturday, October 24, 2009
Saturday, October 17, 2009
Eu iubesc Chişinău!
Selle nädala sisse mahtus paljugi.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.
Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.
Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.
Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)
Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.
Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.
Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.
Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)
Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.
Sunday, October 11, 2009
Ziua Vinului ja Liviu kolmandalt korruselt
Viis liitrit veini 50 lei eest ja sõbrad pimedas laulmas - kaks päeva veinifestivali.
Laupäeval pärast festivali ja enne klubisse minekut mõtlesime Helenega, et läheks uuriks, mismoodi tema altkorruse naaber ka elab. Muusika oli lihtsalt kohutavalt nõme ja me pidime ju naabritega ka sõbrunema. Mõeldud, tehtud. Tüüp oli ehe näide moldova halvast maitsest - pruun nahktagi poole nabani lahti tõmmatud, ruudulised püksid ja valged päiksekad. Naljakad inimesed ja üleüldse, noh. Naljakas :D
Kui hiljem pilte saan, siis näitan teile ka festivali. Hästi palju erisuguseid bokse erinevate veinitootjatega, odav toit ja palju värvilisi õhupalle. Ja inimesed ei kakerdanud ringi, pigem tantsisid ja istusid isekeskis. Hää.
Ahjaa, ja Sina, kes palusid kontrollida NATO maja - Eesti lipp on nüüd õiget pidi. Kuigi need lipud seal on üpriski kohutavas seisus, usun, et isegi kümnekordsest pesust ei aitaks.
Ja vaid üheks hetkeks, I miss you quite terribly.
Laupäeval pärast festivali ja enne klubisse minekut mõtlesime Helenega, et läheks uuriks, mismoodi tema altkorruse naaber ka elab. Muusika oli lihtsalt kohutavalt nõme ja me pidime ju naabritega ka sõbrunema. Mõeldud, tehtud. Tüüp oli ehe näide moldova halvast maitsest - pruun nahktagi poole nabani lahti tõmmatud, ruudulised püksid ja valged päiksekad. Naljakad inimesed ja üleüldse, noh. Naljakas :D
Kui hiljem pilte saan, siis näitan teile ka festivali. Hästi palju erisuguseid bokse erinevate veinitootjatega, odav toit ja palju värvilisi õhupalle. Ja inimesed ei kakerdanud ringi, pigem tantsisid ja istusid isekeskis. Hää.
Ahjaa, ja Sina, kes palusid kontrollida NATO maja - Eesti lipp on nüüd õiget pidi. Kuigi need lipud seal on üpriski kohutavas seisus, usun, et isegi kümnekordsest pesust ei aitaks.
Ja vaid üheks hetkeks, I miss you quite terribly.
Saturday, October 10, 2009
Enne kui ma unustan, üks huvitav fakt. Nimelt on siin üle linna peaaegu kakskümmend Andy's Pizza kiirtoidurestorani. Suurte sahkerdamiste tulemusena (mille käigus mu teada üks inimene isegi elu kaotas) kuulub see restoranikett ekspresident Voronini pojale. Igas restoranis on ka telekas, kust enamuse ajast näidatakse väga kahtlaseid multikaid või Pekingi olümpiamänge ja muid kommunistlike alatoonidega videoklippe. Nii neile seda ajupesu siin tehaksegi.
Hottentottententententoonstelling.
Aeg läheb siin nii uskumatult kiiresti. Juba kuu aega olen astunud mööda neid tolmuseid tänavaid siin õnnetus kuid head tunnet tekitavas linnas. Ainult loodan, et järgmised kuud niisama kiiresti ei möödu - ei taha, et aeg siin niipea veel otsa saaks. Mul on veel väga palju näha ja tunda.
Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.
Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.
Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.
Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)
Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!
Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.
Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.
Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.
Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)
Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!
Sunday, October 4, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)
