Hottentottententententoonstelling.

Aeg läheb siin nii uskumatult kiiresti. Juba kuu aega olen astunud mööda neid tolmuseid tänavaid siin õnnetus kuid head tunnet tekitavas linnas. Ainult loodan, et järgmised kuud niisama kiiresti ei möödu - ei taha, et aeg siin niipea veel otsa saaks. Mul on veel väga palju näha ja tunda.

Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.

Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.

Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.

Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)

Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!