Lummeuppund päälinn

Möödunud nädalal suutsin ma end ära külmetada. Ega too just kõige keerulisem polnudki, vaja läks vaid palju lund ning vett mittekannatavaid saapaid. Teoorias olid mul ju saapad olemas, praktikas olid nad aga juba paar nädalat tagasi katki läinud. Nii ma siis lükkasin uute ostu edasi kuni reaalsus kallale tuli. Minu puhul siis külmetushaigus.
Neli päeva järjest sadas lund. On tegelikult täiesti võimalik, et viiendat päeva sadas ka, no üldse ei mäleta. Igastahes oleks linnas liiklemise jaoks vaja olnud eelnevaid kursuseid. Linnavalitsus tundus olevat paanikas lihtsalt seiskunud, tänavate puhastamisest polnud märkigi enne neljandat päeva ja siis ka lükati suurem lumi lihtsalt mõnelt suuremalt sõiduteelt kõrvale, jalakäijad katsugu ise kuidagi hakkama saada. Siiski on liikuda ohtlik, ükskõik kas jala või mõne transpordivahendiga - lahtise lume all on jäätunud asfalt. Aga ma ei kurda, kui poes käies tervete kontidega pääsed, on linn justkui talvevõlumaa.
Neljapäeva veetsin kodus voodisžiimi nautides ning kogu mu ümbrus oli salvrätikupakke ja tatilappe täis. Istusin peaaegu sõnaotsesesmõttes vati sees. Reedel Juliani viimase päeva puhul end tööle vedades sain pedagoogidelt pragada, et miks minul, noorel neiul, korralikke saapaid pole. No eks.
Pühapäeval oli üritus nimega Art Labyrinth. Kui ma ütlen teile vaid märksõnaks "Viljandi folk", siis suudate te juba ette kujutada mislaadi muusikat mu südamele seal mängiti. Täiesti uskumatult hästi tundsin end, justkui kodus oleksin olnud. Ansambleid erinevatest riikidest (nt. Serbia, Valgevene, Bulgaaria jne), väike ja mingil kummalisel moel ka hubane kontsert. Siin riigis on säärane üritus haruldane, kuna mainstreamist kõrvalekaldumisi ei eksisteeri. Muusika on vaid kas trance või house või siis see lihtsalt pole muusika. Sellist teistmoodi kultuurielamust oli väga värskendav saada. Soovijatele tehti näomaalinguid õhtu päädis tuleshowga lumes. Kokkuvõttes väga hästi veedetud õhtu.

Esmaspäeva hommikul võtsin kohaliku sõbra Artiomi ja läksin Valgevene saatkonda viisat taga nõudma. Tund aega ja 15 eurot hiljem pisteti pihku sedel, mille alusel järgmisel esmaspäeval siis passi koos viisaga lõpuks kätte saan. Tahaks nüüd natuke vinguda :D No et mis loogika alusel nemad ainult eurodes opereerivad. Ei Moldovas ega ka Valgevenes selle valuutaga kaubelda saa. Ja veelgi enam, kui Valgevenes ELi kodakondsusega isikule eraldi viisat vaja on, siis no mis erandi nad rahale teevad. Mina läksin saatkonda leidega, leidmaks eest kurja pilguga meesterahva, kes siis rahulolematult pead raputas. Nagu oleks see iseenesestmõistetav, et neil seal muu valuuta ei kehti. Artiom käis siis kärmelt raha vahetamas (see kurss on meeletu hetkel, eurosid leideks tasub vahetada, vastupidi on aga jube röövimine).
Seega, mu armsad kuulajad, järgmisel esmaspäeval kihutan Kiievi poole tuhatnelja, et sealt omakorda päevasele teekonnale asuda ja kolmapäevaks kodumaale jõuda. Oh happy day!

Ostsin ka endale siis vinged saapad. Nüüd käin ringi nagu linna eksinud jetibeebi, suured karvased saapad jalgadeotsas. Ja katsugu keegi nüüd tutistama tulla, minu jalad on soojas ja ei ükski külmetusepisik mulle ligi enam pääse. Voh!

Lumehelbed

Juba hommikust alates sajab lund. Mina olen ametlikult õnnelik.

Kuidas ma Transnistrias nõukaaega taga otsimas käisin

Pühapäeval otsustasime Juliani, Helene ja Romyga Transnistriasse minna. Lihtne - buss Tiraspoli maksis ainult 29 leid ning sõit kestis midagi üle pooleteise tunni (lugemine läks sassi).

Mina oma targa aruga unustasin fotokasse töötavad patareid muretseda, seega hetkel minul pilte pole, aga küll ma näitan teile ikka.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.

Tead, öeldakse, et Transnistria on justkui nõukogudeaja vabaõhumuuseum, noh, on küll. Lenini kujud siin-seal, seda enam naljalt kuskil ei kohta. Leidsin Karl Marxi nimelise tänava näiteks. Linna tähtsaimad mehed on suurte vabrikute direktorid ja Putin on kõigi suur lemmik. Nagu teine maailm.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.

Külm oli. Andsime lubaduse sinna soojemal ajal tagasi minna. Vaateratta peal sõita -3 kraadise ilmaga polnud just kõige targem tegu ehk, sest nüüd on mul nohu ja kurgus kraabib veidi. KUID, mis ei tapa, see teeb kas tugevaks või annab trauma eluks ajaks. Ning traumast on asi kaugel.

Eelmisel nädalal andsin oma esimese kudumistunni kolmele neiule. Mõni päev hiljem selgus, et peaaegu kõik vabatahtlikud tahavad seda õppida. Minu jaoks on kummaline, et mujal riikides seda koolides ei õpetata :D Väga naljakas on jälgida, kuidas kahekümnesed naisterahvad vardaid õigesti käes proovivad hoida ja lõnga peale vihaseks saavad.

Kolmapäeval saabusid kodumaalt kaks naerusuist eestimaalast, Kärt ja Siim. Naljakal kombel olid mul justkui sipelgad üle kere, kui seal lennujaamas oma miniatuurse Eesti lipuga keksisin. Usun, et nende kohanemine läheb kenasti :) Mõlemad elavad perekondades, Kärt kusjuures minu vanas.
Terve eelmine nädal oli ideaalis mõeldud koristamiseks, kuna käimas oli cleaning competition, mille võitjatiim kaks tundi kohalikku sauna nautida saab. Tegelikult toimus päris koristamine enamasti nädala lõpupoole, nii et viimane tolm sai pühitud mõned hetked enne reedehommikust kontrollvisiiti. Kahtlustan, et kogu võistluse eesmärk oli tegelikult lihtsalt vabatahtlike korterid PUHTAKS saada, kuna tihtipeale ei ole ju ometi aega nõusid pesta või riideid põrandalt üles korjata. Pealegist, pehme jalgealune on ju ikka parem kui külm parkettpõrand. Võitjakorter tehti teatavaks laupäevasel jõulugrillil (kohe jõuan selleni ka, hold your horses) ning selleks osutus Rişcanii flat number 2, tuntud ka kui Coco-flat; Alfi, Helene, Rachaeli ja Juliani kodu. Muutus oli neil lihtsalt kõige suurem ja ma parem ei küsigi kui kaua nad oma vetsu või köögipliiti küürisid. Nüüd näen ma igastahes kõrbenud makaronide asemel sealt oma peegeldust.

Reedel käisime USA saatkonna korraldatud kontserdil, kus ma sõna otseses mõttes ära armusin. Viimane pianist oli midagi täiesti ekstraordinaarset. Kui üldse on võimalik muusikaga üheks saada, siis see oli ideaalne sulam.
Ja laupäeval, oeh tol külmal laupäeval, kogunesime me ühte parki, mitte kaugel kodust, et pidada maha üks kena jõulubarbeque. Vorstid ja hõõgvein ja mõned koti- ning munajooksud, et sooja saada. No kes korraldab grilli detsembris? Okei, rumal küsimus. :) Sai ka secret Santa loosimine tehtud - jaanuari alguses saab näha, kes kuidas oma kujutlusvõimet kasutas. Tingimusteks seadsin : isetehtud, midagi juba olemasolevat või maksimum 10 leid. Lõbus saab olema kindlasti :D

Järjekordne pühapäev

Istun oma toas, kodus. K o d u s. Kõlab hästi.

Tegin makarontšikuid adjikaga ([adšika], sihuke imehää püree) ja ausaltöeldes on neid liiga palju, arvestades asjaolu, et ma poest ka placinte't ostsin. No et kõht ometigi tühjaks ei jääks. Ei, seda hirmu täna küll pole.

Eile kingiti mulle lilli, siinoleku jooksul päris esimest korda. Nüüd seisavad laual, venekeelne "Lumekuninganna" ja pooleliolevad kindad kõrval.

Radiaator ei tööta, aga meistrimees pidavat lähitulevikus pilgu peale viskama. Seniks on mul üks uuemaaja leiutis - stepslissesusatav kuumapuhur. Ööseks seda väga sisse jätta ei saa ainult, nurrub teine pisut valjult.

Telekast vaatasin pool päeva multikaid. Teate, täna on üldse üks rahulik päev, kord nädalas ju peab olema. Ja tundub, et just pühapäev kujuneb selleks. Homsest hakkan jälle asjalikuks.

Ahjaa, ja eile oli ülemaailme vabatahtlike päev - hurrraaaa! Ooperimajas oli selle puhul mingi kontsert-autasustamine. Tunnustati Moldova tublimaid vabatahtlikeühendusi - enamus, kes tegelevad lastega. Naljakad kohalikud artistid esinesid ka, lugu muidugi fonogrammilt. Ega siingi nad ise laivis laula, kahjuks.

Kolmapäeval tulevad Kärt ja Siim siia. Ei jõua ausaltöeldes äragi oodata. Nii palju on neile näidata ja tutvustada. Ohhh, neil saab vinge siin olema! :D

Kui hea, kui hea on neljapäev

Ametlikult viimane päev minu host-family's. Hommikul rumeenia keel, veidi ostlemist, töö ja siis ongi käes. Takso sõidab mu miljonile asjale järgi ja kümme minutit hiljem tirin juba oma tonnist kohvrit kolmandale korrusele. Kui kõik läheb plaanipäraselt. Aga siin ei lähe miski nii tegelikult.
Nagu täna hommikulgi - pidin siis minema migratsiooniametisse (või kuskile sarnasesse kohta) elamisluba ajama ja mille ma maha unustasin? Passi. Ärge küsige, mis käib ühe unise inimese peast läbi kell kümme hommikul. Igastahes mitte just need kõikse olulisemad asjad. Nii ma siis tormasin trolliga tagasi Buiucanisse, laualt pass, ning uuesti centru. Jätsin passi nädalaks neile, selleasemel sain ühe dokustaadi, mis kinnitab, et pass on nende käes ja elamisluba tegemisel.
Järgmisel neljapäeval on mul too plastikkaart siis lõpuks käes. Kauatehtud kaunikene, nagu öeldakse. Vähemalt on mul pilt seal isegi täiesti normaalne. Huh.

Ja kui keegi tahab teada, mida ma Eestist tahan, siis võtku teadmiseks: PIPARKOOGID ja kõik nendega kaasnev; helkur (Kärt päästab mu järgmisel nädalal, tänud!), Jenkki näts; Eesti šoksi võiks ju ka mõned kilod... ;)

Ahjaa, ja 12ndaks lubati siia lund! Eks näis, kas mu viimased lucky ticketid ka asja ette lähevad. Nimelt olen jälle hakanud neid "erilisi" saama.

Linna keskplatsil on püsti kohe päris esimene ametlik kuusepuu siin riigis. Sellesmõttes, et riigi poolt pandud. Eelmisel aastal olevat neil suur jama kogu selle kuuse ülespanemise ümber olnud. Ja nüüd siis 1. detsembrist on üks kohe eriti kullas-karras igihaljas rohelusehunnik rahvale rõõmuks. Ja õhtul on keskus täiesti tuledes. Tallinnas pole kunagi nii palju tulesid korraga olnud, isegi mitte Vanalinnas. Jube vinge. Luban, et teen pilte teile, kindlasti.

Vaheuudised

Viimase aja tähtsaimad uudised : yours truly kolib reedel aadressile bd. Moscova 7/3-99.
See tähendab KODU. Hakkan elama koos Maxie (Saksamaa), Alexi (Belgia) ja Caroline'iga (Prantsusmaa). Korter on aus ja hea ja Julianist ainult üks peatusevahe linnapool. Niiet kui tüüp mul kopsu üle maksa viskab, saan ta koju kihutada või siis hoopiski ise kähku vehkat teha. Pole kaugele minna ju.

Käsil on ka viimased asjaajamised elamisloa hankimiseks. Nimelt on mul olemas mu immigrandi tunnistus, nüüd homme hommikul veel kuskile ametisse ja kui nüüd eriti veab, siis järgmisel nädalal on mul dokument käes. Hoian teid asjaga kursis. Põnev igastahes ;)

Eelmisel nädalavahetusel käisime Stefan cel Mare pargis jõuluteemalise postkaardi tarvis pildistamas. Nimelt saadab ADVIT oma partneritele pühade puhul kaardi, kus meie siis võimalikult lollide nägudega peal oleme. Kahjuks oli meid kohal ainult pooled, kuid mis teha. Politsei tundis erilist huvi meie plastikkuuse ja päkapikumütside ning kullas-karras noormeeste vastu. Tiirutasid ringis meie ümber. Lõpuks palusid mul neile lubada, et me bardakki ei korralda. :) Ei, armsad härrad, ei mingit bardakki.

Pühapäeval sain elu kõige paremat placinte't. Kavatsen tegemise selgeks õppida ja OI MA ALLES NÄITAN TEILE. Luban.

Pa!