Saturday, October 24, 2009
Saturday, October 17, 2009
Eu iubesc Chişinău!
Selle nädala sisse mahtus paljugi.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.
Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.
Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.
Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)
Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.
Näiteks käisin ma postkontoris oma esimesel pakil järel. Vaielge mulle vastu või mitte, aga minu arvates on natuke imelik, et nad mu paki minu silme all lahti tegid ja kõik asjad ükshaaval välja võtsid. Olgu, vähemalt tegid nad seda minu juuresolekul, aga siiski. Kus on elementaarne õigus privaatsusele? Üks põhjendus oleks asjaolu, et pakk tuli Eestist ja seega Euroopa Liidust. Samas oli mu host-father üpriski üllatunud, kuuldes paki avamisest. Tema saab USAst pakke ilma tolle kurja pilguga tolliametniku laua taha istumata.
Kolmapäeval oli Ziua Oraşului ehk Chişinău 573. sünnipäev. Vähemalt kilomeetri ulatuses oli peatänav suletud, iga mõnesaja meetri järel mõni lava või hoov täidetud tantsijate, lauljate ja muusikutega. Terve kilomeeter Stefan cel Mare't oli täidetud kõikvõimalike müügiboksidega. Ning müügiks oli kõike - mööblit, riideid, suveniire, mänguasju ja mida kõike veel. Ning loomulikult toitu. Oh, ja toitu. Ja veel toitu. Imehead kreemikoogid ja loomulikult plăcintă - kohalik pirukas erinevate täidistega. Ilm oli õnneks selge, kuid külm. Nii me siis näiteks külmetasime kahe sakslase ja ühe kohalikuga tund aega niisama kuskil kõrvaltänaval, sest oli ju ometi vaja veini juua. Sellel tähtsal päeval. Ja teate, kohalikele oli see tähtis. Ma pole elusees nii palju rahvast korraga näinud, tundus justkui pool riiki oli kohale tulnud. Ja kui mitte pool, siis terve pealinn küll. Ainus võimalus edasi liikuda oli lihtsalt vooluga kaasa minna või julmalt läbi trügida. Ja siis polnud ka kindel, et õiges suunas liigud. Või kas üldse liigud.
Õhtuse kontserdi ajal, kella kümne paiku, plahvatas rahva seas granaat. Mina olin sellel hetkel tollel kõrvaltänaval ja ainult kuulsin pauku. Tol momendil arvasime, et tegemist oli ilutulestikuga või kukkus midagi suurt ümber. Alles öösel koju jõudes avastasin internetist, et keegi imbetsill oli granaadi paarituhandepealises rahvahulgas plahvatama pannud. 40 inimest sai viga ja kuna tõde siin riigis varjatakse elu hinnaga, ei tea keegi täpselt, miks ja kes. Poliitika pärast kindlasti. Üks meediakanal rääkis, et tegu oli Al Qaeda'ga - kui naeruväärseks saab veel minna?
Järgmisel hommikul ärkas vabatahtlik Victor haiglas. Miks või kuidas ta sinna sattus, ei tea ta siiani. Pea oli lõhki, aga kõik asjad olid alles. Müstika.
Neljapäeval otsustasid paar saksa tüdrukut šnitslit kartulite ja lillkapsaga teha. Ooo, kui hää. Lõpuks midagi muud peale makaronide. :P
Ja reedel jäin ma ööseks bd. Moscoveisse jälle (juba veedan 1-2 ööd seal igal nädalal), kuna ma tahtsin muuvinight'i. "Horton hears a Who" on sajaprotsendiliselt mu üks lemmikmulta nüüd. :D
Täna käisin pagenikekeskuses klounietendust vaatamas ja homme lähen Julianiga tivolisse, sest ma lihtsalt tahan.
Ahjaa, mu host-sister tahab mind paari panna ühe saksa misjonäriga, kellel on punased juuksed. Ma peaksin talle kirjutama, et olen kristlane ja tahaksin kohtuda. Mitte kuidagi ei saa Nataša aru, et ma ei kavatsegi mingile tüübile valetada oma usulise kuuluvuse kohta. Na-pa-kas! :)
Koon salli edasi ja siis tudile. Olge paid ja hääd hääletamist homme!
Noapte bună!
M.
Sunday, October 11, 2009
Ziua Vinului ja Liviu kolmandalt korruselt
Viis liitrit veini 50 lei eest ja sõbrad pimedas laulmas - kaks päeva veinifestivali.
Laupäeval pärast festivali ja enne klubisse minekut mõtlesime Helenega, et läheks uuriks, mismoodi tema altkorruse naaber ka elab. Muusika oli lihtsalt kohutavalt nõme ja me pidime ju naabritega ka sõbrunema. Mõeldud, tehtud. Tüüp oli ehe näide moldova halvast maitsest - pruun nahktagi poole nabani lahti tõmmatud, ruudulised püksid ja valged päiksekad. Naljakad inimesed ja üleüldse, noh. Naljakas :D
Kui hiljem pilte saan, siis näitan teile ka festivali. Hästi palju erisuguseid bokse erinevate veinitootjatega, odav toit ja palju värvilisi õhupalle. Ja inimesed ei kakerdanud ringi, pigem tantsisid ja istusid isekeskis. Hää.
Ahjaa, ja Sina, kes palusid kontrollida NATO maja - Eesti lipp on nüüd õiget pidi. Kuigi need lipud seal on üpriski kohutavas seisus, usun, et isegi kümnekordsest pesust ei aitaks.
Ja vaid üheks hetkeks, I miss you quite terribly.
Laupäeval pärast festivali ja enne klubisse minekut mõtlesime Helenega, et läheks uuriks, mismoodi tema altkorruse naaber ka elab. Muusika oli lihtsalt kohutavalt nõme ja me pidime ju naabritega ka sõbrunema. Mõeldud, tehtud. Tüüp oli ehe näide moldova halvast maitsest - pruun nahktagi poole nabani lahti tõmmatud, ruudulised püksid ja valged päiksekad. Naljakad inimesed ja üleüldse, noh. Naljakas :D
Kui hiljem pilte saan, siis näitan teile ka festivali. Hästi palju erisuguseid bokse erinevate veinitootjatega, odav toit ja palju värvilisi õhupalle. Ja inimesed ei kakerdanud ringi, pigem tantsisid ja istusid isekeskis. Hää.
Ahjaa, ja Sina, kes palusid kontrollida NATO maja - Eesti lipp on nüüd õiget pidi. Kuigi need lipud seal on üpriski kohutavas seisus, usun, et isegi kümnekordsest pesust ei aitaks.
Ja vaid üheks hetkeks, I miss you quite terribly.
Saturday, October 10, 2009
Enne kui ma unustan, üks huvitav fakt. Nimelt on siin üle linna peaaegu kakskümmend Andy's Pizza kiirtoidurestorani. Suurte sahkerdamiste tulemusena (mille käigus mu teada üks inimene isegi elu kaotas) kuulub see restoranikett ekspresident Voronini pojale. Igas restoranis on ka telekas, kust enamuse ajast näidatakse väga kahtlaseid multikaid või Pekingi olümpiamänge ja muid kommunistlike alatoonidega videoklippe. Nii neile seda ajupesu siin tehaksegi.
Hottentottententententoonstelling.
Aeg läheb siin nii uskumatult kiiresti. Juba kuu aega olen astunud mööda neid tolmuseid tänavaid siin õnnetus kuid head tunnet tekitavas linnas. Ainult loodan, et järgmised kuud niisama kiiresti ei möödu - ei taha, et aeg siin niipea veel otsa saaks. Mul on veel väga palju näha ja tunda.
Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.
Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.
Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.
Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)
Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!
Esmaspäeval oli Saksa suursaatkonna korraldatud kontsert tähistamaks kahtekümmet aastat Berliini müüri "langemisest". Selleks puhuks oli rahvale meelt lahutama kutsutud Moldova kuulsaim bänd Zdob şi Zdub ja Saksamaal überkuulus Sportfreunde Stiller. Me olime kõige ees ja emotsioonid taevani, ausalt :D Zdob on täiesti minu muusika, täiesti minu element. Pärast paaritunnist kontserti läksime saksa bändi ja nende fännklubiga (kes olid ainult kontseriks kohale sõitnud, hull) edasi tantsima ja istuma. Vahepeal vestlesin ühe kohalikuga, kes millegipärast minuga ainult saksa keeles suhtles. Õnneks oli tema saksa keel samal tasemel kui minu vene keel, nii et ma sain temast isegi aru :)
Teisipäeval läksime Eli Pili'sse istuma, nö viimast korda Joostiga korralikult välja. Koju jõudes üritasin pool tundi ust avada, kuid tulutult. Vahepeal kaalusin isegi mõtet aken lahti murda ja sisse pugeda, sest no ma ei saanud ju ometi öö otsa õues istuda. Külm küll polnud, kuid siiski. Viimases hädas helistasin Natašale ja ajasin ta üles. Kell oli 00:45. Sellest tuli järgmisel päeval üks tore vestlus, kuna Nataša nimelt ei käi kunagi kuskil ja ei mõista väga, mispärast mina iga õhtu sõpradega kuskil käin :) Ja kui ma siis seletasin, et see oli ühe noormehe nö ärasaatmine, siis toodi mängu jälle jumal. Kokkuvõttes arvas ta, et ma peaksin Joostiga jumalat paluma, sest äkki on tema minu elu armastus ja tuleb tagasi. Tüdrukul on iga päev üks teema - "God will bless you, He will send someone to you". Ja siis pannakse selleks tundmatuks iksiks ükskõik kes, keda ma juhtun mainima. Igav siin just ei hakka :)
Kolmapäeval ja neljapäeval toimusid linnas protest-miitingud. Kolmapäeval oli pool aastat aprillirahutustest ja inimesed kogunesid keskplatsil küünaldega ja nõudsid õiglust ja tõde tollaste sündmuste kohta. Valitsus väitis ju rahvale, et tol ööl hukkusid mõned inimesed selle mässu pärast, kuid mu host-father ütles, et see kõik on lausvale, valitsusel oli vaja lihtsalt asi suuremaks puhuda. Suvalised tol ööl hukkunud inimesed kirjutati siis selle nn revolutsiooni arvele. Poliitika.
Neljapäeval koguneti Valgevene suursaatkonna ees ning nõuti surmanuhtluse kaotamist. Nimelt on Valgevene ainus riik Euroopas, kus surmanuhtlust veel siiani rakendatakse. Homme tuleb jälle üks taoline protest.
Mõlemal õhtul käisime ka Rumeenia filmifestivalil, mis oli üpriski huvitav. Kolmapäeval oli üks pikk film, neljapäeval neli lühikest.
Täna sõidab prantsuse poiss Sylvain koju, sest talle ei sobi siin enam. Oleme üpriski pettunud, kuna ega ta andnud ka võimalust, ei oma projektile ega ka Moldovale. Keegi teadis öelda, et igatsus oma gf järele on suur, noh, kes teab. Väga kahju igastahes, ainukordne võimalus niimoodi raisku lasta. Inimesed teevad oma valikuid ise.
Üks päev trollis sõites pakkus üks veidi kehvema välimusega naine mulle, et teeb mu silmanägemise korda. Ja mu host-father andis mulle ühe perekonnaretsepti.
Joosti ei läinud ma lennujaama saatma, sest ma ei taha nutta.
Ahjaa, ja meil on siin ju paar paari juba. Õhus on armastust! :)
Olgu, praeguseks nägemiseni ja ma hakkan veinifestivalile astuma.
La revedere!
Sunday, October 4, 2009
Puhkepäev. Lõpuks.
Inimesed siin pole õnnelikud. Elu on halb. Ja kuidagi ääretult kurb on vaadata, kuidas nad trollis omavahel vaidlevad, kuidas õiendavad piletimüüjaga, sest sõidupileti hind tõusis kahele leile.
Kuidas nad kerjavad raha, kuna tööl ei käi. Eriti ehmatav on näha neid seismas tänaval, kopsupilt käes või lahtine mädanev haav nähtaval. Kuid kohalikud ütlesid, et enamik neist kuuluvad grupeeringusse, mida kutsutakse "begging mafia'ks". Teate ju küll, paljud neist tehakse vigaseks, et rohkem raha saada. Santidele ikka ju antakse.
Kolm päeva järjest (kui mitte rohkemgi) käisid siinsed pensionärid linnavalitsuse ees õigust taga nõudmas. Nimelt on neil pension ju 40-50 dollarit kuus, aga transpordi ja vee hinda tõsteti. Siin peavad isegi pensionärid ühistranspordi eest maksma. Linnapea lubas 70 lei eest kuus kompensatsiooni. See aga pole mitte midagi, kuna kuukaart on juba 150 leid.
Ja kogu selle protesti pärast oli liiklus kohutavalt aeglane, näiteks sõitis üks vabatahtlik Victor koju poole tunni asemel hoopis kaks tundi.
Ometi on nad sõbralikud. Uskumatult abivalmid ja lahked. Ja selle pärast nad mulle meeldivadki.
Käisin eile rokkfestivalil Rockhausen 2009. Üks suvaline tüüp tõstis mind oma õlale, nagu teeks ta selliseid asju iga päev, ühe kindla tõstega :) Nii nägin ma kontserti poole paremini. Teatavasti olen ma ju pisike ja kui paarteist kohalikku jorssi otsustavad nalja pärast rahva sees tõuklema hakata, ei piisa isegi suure saksa noormehe taha peitu pugemisest.
Muusika aga oli supervinge ja algaval nädalal muretsen endale kindlasti vähemalt kahe bändi loomingut ;)
Hommikul pidin Natašaga kirikusse minema, aga kuna ma olen haige ja jäin ööseks bd. Moscovei'sse, ei jõudnud ma kohe mitte kuidagi kella üheksaks hommikul koju. Mis seal siis ikka.
Lähen teen endale veel ühe tassi teed ja makarone.
Pe curînd!
Kuidas nad kerjavad raha, kuna tööl ei käi. Eriti ehmatav on näha neid seismas tänaval, kopsupilt käes või lahtine mädanev haav nähtaval. Kuid kohalikud ütlesid, et enamik neist kuuluvad grupeeringusse, mida kutsutakse "begging mafia'ks". Teate ju küll, paljud neist tehakse vigaseks, et rohkem raha saada. Santidele ikka ju antakse.
Kolm päeva järjest (kui mitte rohkemgi) käisid siinsed pensionärid linnavalitsuse ees õigust taga nõudmas. Nimelt on neil pension ju 40-50 dollarit kuus, aga transpordi ja vee hinda tõsteti. Siin peavad isegi pensionärid ühistranspordi eest maksma. Linnapea lubas 70 lei eest kuus kompensatsiooni. See aga pole mitte midagi, kuna kuukaart on juba 150 leid.
Ja kogu selle protesti pärast oli liiklus kohutavalt aeglane, näiteks sõitis üks vabatahtlik Victor koju poole tunni asemel hoopis kaks tundi.
Ometi on nad sõbralikud. Uskumatult abivalmid ja lahked. Ja selle pärast nad mulle meeldivadki.
Käisin eile rokkfestivalil Rockhausen 2009. Üks suvaline tüüp tõstis mind oma õlale, nagu teeks ta selliseid asju iga päev, ühe kindla tõstega :) Nii nägin ma kontserti poole paremini. Teatavasti olen ma ju pisike ja kui paarteist kohalikku jorssi otsustavad nalja pärast rahva sees tõuklema hakata, ei piisa isegi suure saksa noormehe taha peitu pugemisest.
Muusika aga oli supervinge ja algaval nädalal muretsen endale kindlasti vähemalt kahe bändi loomingut ;)
Hommikul pidin Natašaga kirikusse minema, aga kuna ma olen haige ja jäin ööseks bd. Moscovei'sse, ei jõudnud ma kohe mitte kuidagi kella üheksaks hommikul koju. Mis seal siis ikka.
Lähen teen endale veel ühe tassi teed ja makarone.
Pe curînd!
Thursday, October 1, 2009
A dios le pido.
Esimene päev keskuses läks... ütleme, et huvitavalt. Julian oma lokkidega oli 13-aastaste tüdrukute lemmik, de sigur. Aga kuna ta keelt ei mõistnud, pidin mina kõik need napakad küsimused ja komplimendid vene keelest inglise keelde tõlkima. :D
Olen täiesti kindel, et keele õpime me ruttu selgeks. Samuti male.
Tulin just salsaõhtult. Täna olin "diplomaadi tütar". See oli ainus, millega Alina suutis mingid eriti kahtlased tüübid minust eemale ajada. Kahtlaselt palju huvi hakkasid tundma ja Alina ütles siis ülbelt, et ma olen see ja see, ja et Julian on mu kutt ja jätku meid rahule. Julian hiljem küll ütles, et tüübid oleksid talle peaaegu peksa andnud. Noh, igav siin just ei hakka. Ilma meesterahvata siin õhtul klubisse minna ei ole soovitatav.
Vähemalt nägin Vasilet ja ta oli niisama särasilmne nagu alati.
Hommikul lähme turule õhtuse "bad taste" peo jaoks riideid otsima ja siis keskusesse. Koju jõuan ma suurima tõenäosusega pühapäeva hommikul, sest laupäeval on rokk-kontsert Rockhausen ja ega ma ometi ju vahepeal Ciocani'st koju hakka sõitma. Mõtttttettu. See võtaks tervelt 40 minutit ju. :P
Ja "bad taste party" on meil nagu Moldova tänavastiil - võimalikult kohutavad riided.
Noapte bună!
Olen täiesti kindel, et keele õpime me ruttu selgeks. Samuti male.
Tulin just salsaõhtult. Täna olin "diplomaadi tütar". See oli ainus, millega Alina suutis mingid eriti kahtlased tüübid minust eemale ajada. Kahtlaselt palju huvi hakkasid tundma ja Alina ütles siis ülbelt, et ma olen see ja see, ja et Julian on mu kutt ja jätku meid rahule. Julian hiljem küll ütles, et tüübid oleksid talle peaaegu peksa andnud. Noh, igav siin just ei hakka. Ilma meesterahvata siin õhtul klubisse minna ei ole soovitatav.
Vähemalt nägin Vasilet ja ta oli niisama särasilmne nagu alati.
Hommikul lähme turule õhtuse "bad taste" peo jaoks riideid otsima ja siis keskusesse. Koju jõuan ma suurima tõenäosusega pühapäeva hommikul, sest laupäeval on rokk-kontsert Rockhausen ja ega ma ometi ju vahepeal Ciocani'st koju hakka sõitma. Mõtttttettu. See võtaks tervelt 40 minutit ju. :P
Ja "bad taste party" on meil nagu Moldova tänavastiil - võimalikult kohutavad riided.
Noapte bună!
Subscribe to:
Posts (Atom)
