Cîşliţa-Prut

Olgu. Reisist siis.
1.novembri varahommikul, pärast pooleteisetunnist und, saime me Juliani, Maxie ja Alexiga kokku trollipeatuses, ainult et avastada, et trolle kell 6 ei liigu. Olgu, plaan B nägi ette 30 lei kulutamist taksosõidu peale. See aga tähendas, et jõudsime miitingupaika oodatust tunduvalt varem. Kuna aga too nädalavahetus oli imelikul kombel KÜLM, võisime me seal jalalt jalale keksides üpriski kentsakad välja näha. Kokku pidime saama UNIC hoone ees - see on suur "kaubakeskus" peaaegu täpselt linna keskel, ainult natuke eemal. Kui ka me ülejäänud kolm matkaselli - Julia, Rosi ja Alexandra - platsis olid, jalutasime bussijaama (okei, seda ei saa selle nimega nimetada tegelikult, sest mingit hoonet seal ju ei eksisteeri), et võtta minitakso TEISE bussijaama, linna teises otsas. Seega, Gara de Sud -> Gara de Nord. Lihtne.
79 lei eest soetasime pileti kes-teab-kuhu, mis kohalejõudes osutus väikeseks külaks nimega Cîşliţa-Prut. Siin pildil on tumedamalt märgitud see "maakond", kus too küla paikneb. Küla ise on aga kõikse alumises nurgas. Sõit sinna võttis neli ja pool tundi. Maastikud olid ausaltöeldes maalilised, ja siinkohal ma ei liialda. Moldova on künklik ja mulle see meeldib, väga. Põllud nii kaugele kui silm seletab, sinine taevas...
Vahepalana andsime intervjuu mingisugusele Moldova internetikanalile. Nimelt oli bussis üks ajakirjanik, kes meist huvituma hakkas ning oma kaameramehe koos mikriga kuskile vahepeatusesse kohale kamandas. Nalja kui palju.
Ööbisime Alexandra vanaema juures, toad olid külmad, aga armsad. Ehtne moldova kodu väikeses külas. Kamba peale "ostsime" lamba, kes sealsamas ka ära tapeti (meil ei kästud vaadata, kuid me kõik tegime seda) ja õhtul said soovijad liha süüa. Mina ainult maitsesin, sest ausaltöeldes mulle pole liha kunagi sümpatiseerinud, ei teagi miks. Kuid teised kiitsid - järelikult läks asja ette.
Lõuna veetsime Alexandra onu ja ta pere juures, kes meil kõhud täis söötsid. Pärastlõunal käisime jalutamas, sõitsime Rumeenia piirini ja ka Ukraina piirini (mõlemad olid külast vaid 10 minuti autosõidu kaugusel), nägime jupikest Doonaust (!) ja jalutasime mööda Pruti jõge. Õhtul tagasi onu juurde, kus toimus suurematsorti vennastumine kodukootud samagonni, veini, suurel hulgal traditsioonilise toidu ja seltskonnamängudega. Kvaliteetaeg, ma ütlen.
Järgmisel päeval tutvustati meile puskariajamist veinist ja võtsime ette pika jalutuskäigu mööda künklikku Moldovat.
Tagasisõidubussi ootasime ülemõistuse kaua, kui ma nüüd õigesti mäletan, jõudis too kohale pool tundi määratust hiljem. Kuid siin on see loomulik, bussijuht sõidab, kui tal aega on. Mitte kui SINUL vaja :D Vähemalt jõudsime me tervelt tagasi suurlinna.
Talveks kutsuti meid tagasi. Ja kui ka mitte talvel, siis kevadel läheme kindlasti. Need inimesed seal on õiged moldovalased - üle ootuste lahked ja head.