Igapäev "Prometeus"

Veidike siis minu "tööst".
Töötan koos Julianiga Ciocana linnaosas, noortekeskuses - Clubul pentru adolescenţi "Prometeu". See keskus pole aga sama, mis meie mõistes noortekeskus. Siin on kaks ruumi, kus lapsed olla saavad, üks "tuba" lauatennise jaoks (laud ise hõivab peaaegu 90% ruumi kogusuurusest), kontor pedagoogide jaoks ja vets. Aknaid on ainult üks ja seegi on kontoris. Seega, kaks tundi päevast veedame me justkui saunas, kuna keskküte töötab ja kui ruumis viibib korraga üle nelja inimese, on õhk lihtsalt luksus. Meil on kuri plaan midagi tolle pingpongitoaga ette võtta. Esimese asjana ehk laud ära parandada. Eks näis, kuidas ma selle pedagoogidele serveerin.
Kaks korda nädalas on neil maletund, millest võtavad osa enamasti poisid. Ainsa tüdrukuna üritab poistele tuult alla teha 12-aastane Alina, eelmise aasta tšempion. Kusjuures, teisipäeval oli ta üpriski kurb, kuna sel aasta on ta alles kolmas. Need paganama poisid on oodatust paremini mängima hakanud :D
Samuti on neil kaks korda nädalas "käsitöö", mis kujutab endast doamna Sofiat tüdrukute eest ise salle kudumas. Ja tüdrukuid on ainult kaks, kui veab. Oeh.
Mina olen juba mitu nädalat inglise keelt õpetanud Oleale (Olja) ja Alionale - kahele ülinaljakale tüdrukule :) Samuti aitan aeg-ajalt ühte Olegi tema inglise keele kodutöödes. Eile just Olea õiendas Olegiga, et miks too keelt ei oska, kui ise seda koolis õpib. Et nemad käivad siin vaid paar nädalat ja oskavad ka rohkem :D See on ehk siis omaette kompliment mulle? Jube raske on tegelt välja mõelda, mida õpetada ja kuidas, kuna mu vene keel pole ju super ja rumeenia keelt ma nii palju veel ei oska, et saaksin lausa kolmandat keelt õpetada. Igastahes, meil on käed ja jalad ja joonistused ja sõnaraamatud. Kõigega saab hakkama :)
Nimelt on neil koolis valida, kas prantsuse või inglise keel. Enamus valivad prantsuse keele miskipärast. Ja doamna Valentina rääkis, et ainus võimalus inglise keelt korralikult õppida, on maksta ulmesummasid kursuste peale. Kooliõpe siin on null.
Ometi on mul keskuses paar last, kes oskavad inglise keelt. Üks on lihtsalt vist tark Denis ja Alinal on sugulased Kanadas (nagu paljudel moldovlastel vist).

Käsitöö kohapealt võtsin siis lõpuks ohjad enda kätte, kuna siin riigis toimub kõik nii pagana aeglaselt. Kui ise midagi ära ei tee, ega siis imet ootama jääda tasu. Tegin alguses suure kuulutuse rumeenia keeles, reklaamides, et me oleme siin ning valmis lastega tegema kõiksugu mänge ja teemaringe. AGA, ei mingit vastukaja, nagu ma kartsingi. Olgu, lasin käiku plaani B - hakkasin endaga kaasas kandma veidike pärleid ja tamiili. Ei võtnudki kaua, kui sain mõned tüdrukud endaga kampa. Nüüd oleme juba mõningad loomakesed teinud. Küll ma miskit muud nende jaoks ka välja mõtlen. :D
1-0 minu kasuks, lõpuks.

Nii me siis tuleme tööle iga päev, lootes, et ehk täna on lapsi. Vahepeal oli neil vaheaeg, pärast mida pandi koolid seagripi pärast karantiini. Need kaks nädalat olid üpriski tühjad. Paljude vanemad ei lubanud lapsi lihtsalt õuegi minna, sürr.

Kui me siia aastavahetuseks jääksime, oleks Julian Ded Moroz ja mina Snegurotška. Imeline, kas pole :)

La revedere praeguseks, kohtume pea!