Teate, mul lihtsalt ei ole aega. Isegi magamiseks pole vahel mahti, kujutate ette? :)
Aga, lühidalt siis kõigest..

Fakt on, et me oleme võõramaalased, väljaspoolt riigipiiri. Ja kõik, mis tuleb väljaspoolt - eriti Euroopast - on siinsetele äärmiselt huvitav. Nii satume me tihtipeale jutustama inimestega trollis või tänaval. 99% juhtudest arvatakse, et ma olen Ameerikast. Loomulikult küsivad kõik samu küsimusi ja on samamoodi üllatunud, kuid ometi on see alati nii rõõmustav. :)

Veel on see siin lihtsalt võrratu võimalus tutvuda kõikvõimalike erinevate inimestega. Ma ei jõua üleski lugeda kui paljudega ma näiteks eelmisel nädalavahetusel tutvusin. Kõige suuremad tervitused siinkohal saadaksin Johnile San Fransiscost, kes praegu Odessas töötab. Sai lubatud sünnipäevaks talle külla sõita, kuid kuna Ukrainas praegu möllab Grippa A (seagripp), siis on suur tõenäosus, et riigipiir suletakse ja kedagi kuskile ei lasta.
Kõik ühekordsed rohekas-sinised meditsiinilised maskid on Chisinaust Ukrainasse saadetud. Ometi nägin näiteks täna viite inimest nendega ringi käimas. Mina nii paranoiline küll poleks.. kuid siiski ostan vitamiine ja sunnin end küüslauku sööma. Fuhh.

Kolmapäeval olime Julianiga giidid linnas. Nimelt korraldas meie organisatsioon mingisugust AIDSi/HIVi teemalist seminari ja osavõtjad lasti linnapeale lahti kahe grupina. Meie tutvustus oli pigem meelelahutuslik - turud ja suveniirid ja tivoli. Teine grupp käis ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Grupis oli noori peaaegu kõikjalt - Armeeniast, Aserbaidžaanist, Lätist, Inglismaalt, Valgevenest... väga multikultuurne päev oli.

Kogu selle aja sisse mahtus kaks Halloweeni ja kaks ärasaatmispidu. Samuti kaks filmiõhtut.

Ahjaa, ja kas juba mainisin, et õpetan keskuses inglise keelt? Põnev.

Kui jälle aega saan, kirjutan pikemalt oma seiklustest väikeses külas nimega Cîşliţa-Prut. Sellest, kuidas meie auks lammas tapeti ja kuidas ma uuesti Moldovasse armusin.
Jääge ootama!

La revedere!
M.