Oeh, no olgu. Käes see siis ongi. Häbiga pean tunnistama, et AEGA on viimased kuu aega nappinud. Miks? Noh, miks ka mitte, eks. Nüüd on aeg kõik tasa teha, vanad võlad maksta ja loodetavasti lühidalt kõik kokku võtta.
Seadke end mugavamalt sisse, võtke tassike headjaparemat ning alustagem...
Kuna ma oma eelmise aasta märkmiku kodumaale jätsin, ei suuda meenutada kõike. Head uudised.
Küll aga olid detsembri lõpus pühad. 24. detsembril käisin mõne tüdrukuga BierPlatzil kontserdil, kus esines meie kõigi lemmik Zdob şi Zdub. Siin maal peetakse pühasid enamasti nende "vene" jõulude ajal, 7. jaanuaril. Valitsus kuulutas esimest korda ametlikeks jõuludeks 25. detsembri, kuigi am väga ei usu, et paljud nüüd järsku seda tähistama hakkasid. Kuna 24. oli neljapäev jätkus õhtu tavapärase salsapeoga. Võib öelda, et jõulutunnet meil vabatahtlikel siin väga polnud. Ainult nii palju, kui keegi ise endale tekitas.
Siis, nagu mõned ehk juba teavad, veetsin ma nädalakese ka Eestimaal. Sellega oli ka üks paras jant. Algselt oli plaanis siit bussiga minna ning selleks oli mul vaja Valgevene viisat. Viisa taotlemine võttis nädala ning kui ma pärast avalduse esitamist busse broneerima hakkasin, avastasin, et oh üllatust!, ei ole bussi sobival ajal Kiievist Riiga ega Tallinnasse. Nii ma siis olin sunnitud peaaegu viimasel hetkel lennupileti ostma. Vähemalt sain koju.
28.12-5.01 olin siis Tallinnas. Võin öelda, et kodus tagasi olla oli kergeltöeldes kummaline. Vahel tundsin end justkui unenäos olevat, nägin kõike justkui täiesti teise pilguga. Turistina oma kodulinnas. Aga see nädal läks kiiresti, oli täis toredaid päevi ja rõõmsaid taaskohtumisi.
Tagasisõit aga nii tore ja rõõmus polnud.. 42 tundi võttis mul Tallinnast Chişinăusse jõudmine. Oodatust palju rohkem...
Tallinnast Riiga sain ainult pooletunnise hilinemisega. Riiast Kiievisse pooleteise.. Kiievisse jõudes selgus, et Ecolines'i kodulehekülg valetas - hommikust bussi Chişinăusse ei eksisteeri. Pärast peaaegu 26-tunnist reisi ei olnud mul üldse tuju naljatlemiseks. Pärast pikka jagelemist sain microbuz'i (marsataoline elukas) Odessasse, kust pidi õhtul kindlapeale mitu bussi siia tulema. Tavaliselt sõidab Kiievist Odessasse maksimum viis tundi. Aga ega ometi saanud see kord tavapärane olla, ega ju. Põhja-Ukrainas möllas lumetorm ja nii ma sõitsin külmas minibussis kokku kaheksa tundi.
Kuna esialgsete plaanide kohaselt pidin kohale jõudma juba 21:45, teadsid mõned siinsed mulle just selleks ajaks bussijaama vastu tulla. Nüüd kujutage mind ette, kell on mõniteist minutit peale kaheksat õhtul ja mina olen kes-teab-kus Ukraina peal. Vales riigis. Üpriski kaugel sihtkohast ja mu moldova number loomulikult kasutuskõlbmatu. Nii ma siis otsustasin oma muret kurta ühele abielupaarile, kes lahkesti oma mobiili laenas sõnumi saatmiseks. Üks probleem vähem.
Kohale jõudsin veidi peale üheksat ning leidsin bussi, mis mind kenasti kohale viis. Ümmarguselt kell 4:30 neljapäeva hommikul olin kohal. Meenutagem, et teed alustasin teisipäeva hommikul kell 10:00 Tallinnast. Vannun, et see on viimane kord kui ma üksi nii kaua bussiga sõidan.
Ahjaa, ja kuskilt bussist sain mõnusad kirbuhammustused. Minu panus on Riia-Kiievi bussil.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment