Oota mind Odessas...

Ühel teisipäeval hakkasime enne lõunat Ukrainasse hääletama, sihiks Odessa rannaliivad.
Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.
Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.
Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale, kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.

This time for Africa!

Juunis algas jalgpalli MM Lõuna-Aafrikas. Nii nagu terve ülejäänud maailm, jälgis ka Moldova seda. Nagu ikka kombeks, sai erinevates baarides üle Chisinau otseülekandeid jälgida. Kuid fännidele oli ka suured public viewing ekraanid püsti pandud, ning kuidas siis muudmoodi sa jalgpalli vaatad.
Linna keskel ooperimaja esisele platsile oli seatud lausa kaks ekraani, millelt siis mänge vaadata pinkidel või ooperimaja treppidel istudes. Vihma korral sai katuse alla minna ja telekatest vaadata - kõik oli läbi mõeldud. Nii me siis peaaegu igal õhtul istusime sadade inimestega seal.
Olgu, ma pole kunagi jalgpallifanatt olnud, aga omal ajal on ikka palju seda jälgitud küll isa ja vennaga, seega kogemusi mul veidi ikka on. Kuid esmakordselt olin ma koos suure hulga tõeliste fännidega, kes karjusid ja sõimasid ja kargasid püsti ja häirisid kokkuvõttes rahulikemaid mängu nautivaid kohalikke. Elamuse sain seal siiski peaaegu igal mängul, kus käisin :) Huvitava kõrvalmärkusena on moldovlased enamasti Saksamaa, Hollandi või Põhja-Korea poolt. Finaalis eelistas enamus siiski Hispaaniat, seega lõpp hea kõik hea.

Mai Chisinaus. SUVI.

1. mai Chisinaus

La curaţenie, Chişinău!

Laupäeval leidis aset Chişinăus parkide koristamise aktsioon. Mõnede tüdrukutega meie vabatahtlike pundist organiseerisime ühe pärastlõuna, et natukenegi koristada neid prahti täis ilusaid rohelisi parke.
Siin pildil on siis osa meie pundist, kes me koristasime parki minu kodu lähedal Rişcani linnaosas.
Vihmase ilma tõttu ei ilmunud kohale see hulk entusiastlikke inimesi, kes facebookis (jah, mis parata) aktiivselt huvi üles näitasid. Plakatid ja flaierid said ka üles pandud/laiali jagatud, kuid tundub, et kohalikud löövad vihma ees araks. Mitte aga euroopa vabatahtlikud, oh ei. Märjad ja mudased küll, aga ikka valmis maailma muutma, üks prahti täis kott korraga.

Mid-Term Training, Malovata, 24.02-26.02

Week-end getaway in Soroca

Okei, ühel nädalavahetusel otsustasime siin Julianiga Sorocasse kihutada. 16.-17. jaanuar kui nüüd täpsem olla. Soroca on üks vana linn päris põhja-Moldovas, Nistru jõe kaldal, teisepool jõge juba Ukraina. Soroca on tuntud ka mustlaslinnana.

Õues oli aga külm ja lund oli palju ja kindlus, mille pärast me tegelikult sinna sõitsime, oli kinni. Kindlus, muide, oli algselt ehitatud puust, Stefan cel Mare käsu järgi. Hiljem kinkinud ta kogu kandi oma pojale, kes siis lasi linnuse uuesti jõe kaldalt korjatud kividest üles ehitada.

Noh, me siis lihtsalt jalutasime mööda Nistru kallast ja linna ringi. Suvel lähme tagasi. :)

Mis Prometeus toimub ka

Tagasitulles kulges jaanuari algus rahulikult. Prometeusse tagasi läksin 11. jaanuaril.

Tol nädalal oli keskuses lausa kaks eripäeva. 13. jaanuaril tähistasid nad Sfintu Vasile päeva (püha Vasile) erinevate traditsiooniliste lugude, laulude ja muuga. 15. jaanuaril tähistas kogu Moldova oma kuulsa poeedi Mihai Eminescu sünnipäeva. Prometeus toimus selle puhul väike istumine, kus lastega räägiti poeedi elust, loomingust, armastusest.. lapsed lugesid luuletusi ja arutasid nende üle.

Ahjaa, ja 23.detsembril toimus neil ka jõulupidu erinevate mängude, lugude, laulude ja luuletustega.

Kuidas ma Transnistrias nõukaaega taga otsimas käisin

Pühapäeval otsustasime Juliani, Helene ja Romyga Transnistriasse minna. Lihtne - buss Tiraspoli maksis ainult 29 leid ning sõit kestis midagi üle pooleteise tunni (lugemine läks sassi).

Mina oma targa aruga unustasin fotokasse töötavad patareid muretseda, seega hetkel minul pilte pole, aga küll ma näitan teile ikka.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.

Tead, öeldakse, et Transnistria on justkui nõukogudeaja vabaõhumuuseum, noh, on küll. Lenini kujud siin-seal, seda enam naljalt kuskil ei kohta. Leidsin Karl Marxi nimelise tänava näiteks. Linna tähtsaimad mehed on suurte vabrikute direktorid ja Putin on kõigi suur lemmik. Nagu teine maailm.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.

Külm oli. Andsime lubaduse sinna soojemal ajal tagasi minna. Vaateratta peal sõita -3 kraadise ilmaga polnud just kõige targem tegu ehk, sest nüüd on mul nohu ja kurgus kraabib veidi. KUID, mis ei tapa, see teeb kas tugevaks või annab trauma eluks ajaks. Ning traumast on asi kaugel.