Kord Roomas..

Pimeda linna kohal on mulle alati meeldinud lennata. Või noh, kellele siis ei meeldiks. Säravad tuled ja linnasiluett.. siia-sinna looklevad tänavad linnulennult. Uhke värk ikkagi. Aga oi kuidas üritasime pimedas mõnda piltidelt nähtud kohta leida. Ei leidnud, järelikult oli liiga pime. Samas polnud meil vähimatki aimu, mis suunas ka vaadata. No me vähemalt üritasime. :)
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.

Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)


-Jätkub-

P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.