Mustlaskuningas Artur ja liiga palju punast veini

Tähendab. Mu blogi hakkab muutuma nagu lapitekiks, siin-seal on erinevad jupid erinevatest lugudest. Mis ma teha saan. Lapitekid mulle meeldivad, seega ma jätkan. Hää meelega.
Enne kui ma oma Itaalia reisi meenutama hakkan, pean rääkima tänastest seiklustest.

Hommikul võtsime 9se bussi, mina, Julian, Joschka ja Ingrid. Helene, kelle algatusel me selle reisi üldse ette võtsime, otsustas kodus imelist und edasi nautida. Nüüd ta kindlasti kahetseb.
Nimelt sõitsime me riigi päris põhja, Sorocasse. Tihedamad lugejad mäletavad, et ma käisin seal ka jaanuaris, siis aga oli külm ja valge ja hall. Nüüd oli soe ja päikeseline ja rohelusse uppumas. Üks salajane soov oli meil sinna minnes ka. Nimelt tahtsime me kas või vilksamisi kohata siinse ringkonna mustlaskuningat. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime mustlaslinnaku üles. Ei olnud just raske seda ära tunda - kolmekorruselised häärberid mõlemal pool teed, suured uhked väravad.. jah, tundus just nimelt õige paik. Ühel ristmikul ütles Ingrid, et kui me nüüd paremale pööraksime, näeme arvatavasti õiget mustlaskuninga maja. Ta kord oli seal käinud ja arvanud just nii.. Noh, me siis läksime. Suured väravad olid lahti. Värava ees istus kaks tüdrukut, kes seletasid, et kuningas on sees, ja et me mingu sisse vabalt. Hiljem selgus, et üks tüdrukutest oli kuninga enda tütar.
Nii me igastahes sisse läksimegi ja meie ütlemata põnev pärastlõuna algas. Oli veini, oli nalja. Kuningas Arturi (sest nii on ta nimi) naine tahtis (ja meil polnud südant, et öelda "ei") meile kaarte panna väikese tasu eest, nii me tal ka lasime. Igaühe oma otsustada, kas ta ka seda usub. Hiljem saime väikese ringkäigu ta kolmekorruselises majas, nägime ta suurt portselankujude kollektsiooni, peale mida meile süüa pakuti koos veel rohke veiniga. Ütlen ausalt, nüüd siin kodus istudes on mul kohutav peavalu. Isetehtud vein tühjale kõhule ei tee head. :P

Kuningas Artur andis mulle oma visiitkaardi, millele kirjutas taha ka pühenduse. Kutsus tagasi külla ja palus andeks, et nad suuremalt midagi meile ei valmistanud, oleksid nad varem teadnud me tulekust, oleks midagi uhkemat teinud. Ma ei oska ettegi kujutada millestki uhkemast.. tantsivad sugulased ja palju muusikat? Oh...

Nüüd kui Moldovass satute ja siinse ringkonna (Moldova, Ukraina, Valgevene..) mustlasparuniga kohtuda tahate, andke teada. :)

Tervitused kaugelt!

P.S. Lõpuks nägin sele Soroca kindluse seestpoolt ka ära, jess!