Oota mind Odessas...

Ühel teisipäeval hakkasime enne lõunat Ukrainasse hääletama, sihiks Odessa rannaliivad.
Kahe autoga olime kohal ja seiklus sai alata. Kuna esialgu oli meil plaanis rannas telkida, sest olime kuulnud, et keegi ikka ei kontrolli, jätsime me hosteli mõtte tagavaraplaaniks. Riiki sisse sõites kirjutasime küll registreerimisankeedile Babushka Grand Hostel Odessa, et sekeldusi vältida. Ja tegelikult eksisteerib selline koht küll, meie tuttava Johni oma veel. Uurige järgi kui ei usu.
Leidsime hea kõrvalise koha, ehitusplatsi kõrval. Sinna panime õhtul siis telgi püsti ja jäime lainete laksudes magama. Mida aga me ei oodanud, olid kaks kohalikku politseinikku kell pool kaksteist öösel, kes meid taskulampidega üles äratasid ja dokumente nõudsid. Järelikult meil nii hästi ei läinud kui eelmistel. Pärast pooletunnist ülekuulamist, arutamist, vestlemist, seletamist (loomulikult vene keeles) andsime neile 200 leid/krooni, sest rohkem nad ei tahtnudki ja lubasime järgmisel päeval vehkat teha. Kusjuures, ega nad ei tundunudki olevat huvitatud meid jaoskonda viimisest ning suure hulga paberte täitmisest. Hirmutasid küll suurte trahvisummade ja riigikeeluga, kuid noh, sellega asi piirduski. Keset ööd me kuskile minema ka ei saanud hakata ja nii siis me neile maksimegi. Kummaline on, et Ukrainas moldova rahaga midagi teha ei saa, vahetada ka mitte, vähemalt Odessas küll. Lõpetuseks ütles üks neist: "Kui keegi veel siia tuleb, siis öelge, et konstaabel Viktor oli siin." Vot siis. Hea sünnipäevakingitus Julianile, kes tol päeval 21-aastaseks sai. Esimesed õnnesoovid ukraina mundrikandjatelt.
Teisel päeval liikusime varakult juba hosteli poole, sest teise ööga me riskida ei soovinud. Päeva veetsime ringi jalutades ja linna nautides. Odessa on tõõõõõesti ilus linn. Uskumatu lausa. Ja üle seitsme kuu sain trammiga sõita, jee! :)
Häiris see, et kõikjal kuulsin ja nägin ainult vene keelt, ukraina enda keelt kolme päeva jooksul kuulsin vist ainult paaril korral. Aga eks Odessa üks vene rikkurite kuurortlinn ole, oli mõnikümmend aastat tagasi kuldsel nõukogude ajal ja on ka nüüd. Valged liivad ja pidu hommikuni.
Mulle meeldib niimoodi poest saia ja majoneesi ja viilutatud vorsti ja limpsi osta ja siis kuskil trepi peal süüa. Kohvikud? Phäh! :)
Tagasi saime eriti kiiresti, kusjuures. Mõnikümmend kilomeetrit enne Moldova piiri saime veel mingisuguste vingete tüüpide peale, kes meile kalja välja tegid näiteks. Kuulasid vene räppi ja ajasid kahtlaseid äriasju telefonitsi. Ostsime ka Moldova kõige odavamaid virsikuid, 10.- kr/kg ja koju jõudes oli hea olla.

Vaikne nädal.

7.aprillil möödus aasta Chisinaus toimunud mässust. Selle puhul pandi linna keskplatsil üles lava ja nii ühed kui teised artistid said muusikat teha. Linn aga oli peaaegu tühi - neil ju püha nädal ja peaaegu kõik olid läinud maale. Siiski olid kohal nii mõnedki inimesed, kes siis möödunud aasta aprillimässus hukkunud inimeste (siiani on vastakaid arvamusi, KUI palju siis neid tegelikult oli) auks küünlaid süütasid või riigilippu õlgadel kandsid.

8.aprillil sai täis mu seitse kuud Moldovas - aeg läheb uskumatult kiiresti. Õnneks unustasin ma ära, et mul see väike tähtpäev oli (alles paar päeva tagasi tuli meelde) :) Jalutasin niisama tööle ja tagasi. Ja õhtul kui Peace Corps'i vabatahtlikega kohtuma läksime, sattusime ühe briti kolledži rugby-meeskonna otsa, kes BierPlatz'il oma suurejoonelist kaotust tähistasid. Mõneks tunniks oli tunne, et olen kuskil Liverpooli hämaras pubis hunniku purjus meestega. :D Mina ja Helene olime ainukesed naissoo esindajad, sest kohalikud neiud väga vedu ei võtnud. Nii me siis sõbrunesime seal nende noorte spordipoistega. Mälestuseks jagasid nad oma lipse. Ja kui järsku üks neist märkas, et mul lipsu pole, orgunnis ta suure kisaga kellegi teise lipsu mulle, ise vandudes, et maksis selle eest just nüüdsama 2500 leid. Vaevalt , aga hea mõelda ikka ju.
Nüüd ripub mul toas tumesinine lips valge triibu ja Kingsbridge kolledži vapiga. Mõnus.

Päev hiljem avastasin ma hilisõhtul enda korteris 7 couchsurferit ning ükski korterikaaslastest seda mulle seletada ei tahtnud. Kokku oli sel öösel mu korteris 19 inimest, sest Caroline'i sõbrad olid siin, Alexi sõber samuti pluss Maxie noormees ja Julian. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma magada sain. Suur segadus ühesõnaga.

10.-12.aprill oli minul, Julianil, Kärdil ja Helenel hääletamistuur lõuna-Moldovas. Mõtlesime Gagauusiat kaardistama minna. Comratis, Gagauusia "pealinnas", leidsid Kärt ja Helene ühe sloveenia vabatahtliku Luka, kelle armsas, geniaalse duširuumi/vetsuga korteris me öösel tudida saime. Enne tudimist lubati meid aga 20 minuti kaugusel oleva tangini viia. Ütleme nii, et 20 minutist oli asi kaugel. Pimedas ja kurjasid valvekoeri täis äärelinnas ekseldes leidsime lõpuks ka tangi, suure ja hirmsa.
Järgmisel päeval, vihmapilvi täis taeva all, leidsime tee järgmisse sihtpunkti - Ceadîr-Lunga. Kuna vihmapilved tungisid meile peale ja tennised enam vett ei kandnud, otsustasime õhtuks sinna jääda. Võtsime kontakti vabatahtlikega teisest organisatsioonist (kelle numbri me Lukalt saanud olime) ning saime öö nende juures veeta. Esmaspäeva hommikul hääletasime tagasi Comrati, sest olime oma telgi Luka juurde unustanud. See oli aga ainult hea, sest tagasiminnes leidsime end olevat kutsutud tähistama ülestõusmispüha surnutele - Paştele Blajinilor. Luka kohalik koordinaator oli oma perega kalmistul, nagu ka kogu ülejäänud linn. Uskumatu kui palju inimesi ja kui kirju see kõik oli. Linikud maha laotatud, lauad täis kohaliku köögi parimaid palasid, veini, viina, magusat, liha.. KÕIKE. Iga natukese aja tagant suruti kätte klaas veini, mille sa pidid kellegi vanaema auks ära jooma. Nii juhtus, et kella poole kolme paiku päeval käis meil kõigil pea juba mõnusalt ringi. Kõik ikka esivanemate mälestuseks! Oma koogitükikeste ja kommide ja muu toiduga käiakse teiste perede juures, soovitakse midagi lahkunute mälestuseks, antakse toit üle ja enamasti saadakse midagi vastu. Ja kookide/kuklite/pirukate sisse on alati susatud pikk peenike vahaküünal. Samuti jagatakse veini ka lahkunutega - seda valatakse hauale ning vahel jäetakse toitu ka.
Mulle nii hullupööra meeldib see nende elu tähistamine. Nemad ei karda kalmistuid, nemad ei unusta oma esivanemaid. Kuigi, eks ka meie arutasime, kui paljud neist seda tõesti südamest teevad ja kui paljud ainult traditsiooni pärast. Siiski tundub, et siin on see väga oluline.
Tagasi Chisinausse saamine oli veidike põnev, peaks ütlema. Meid (kogu nädalavahetuse oli hääletades kaks tiimi - mina&Julian ja Kärt&Helene) võtsid peale kaks ehtsat moldova ossi. Vene ja moldova räpp, house ja hiphop autoraadiost mürtsumas. Turvavööd pandi peale ainult siis, kui politsei läheduses või kui teati, kus teel kaamera on (Comrati lähedal on uus euromaantee, nagu sõidaks kodus - sile, ei ühtegi lapitud kohta ja kuskil isegi kaamerad üleval). Siis kuskil vahepeal küsiti, kas me veini tahame ja kas me suitsetame. Veinile ütles Julian "jah" ja nii me siis peatusime kuskil, juht ja ta sõber panid piibu ette ning jagasid lahkesti koduveini. Mina tõin vabanduseks, et pea käib niigi ringi (mis ju polnud üldsegi vale arvestades kogu seda märjukese kogust, mis mulle sisse kallati Comratis). Chisinausse jõudes olid me abivalmid noormehed pilves ja meie elusalt ja tervelt kohal. Pikk lugu lühidalt. :)

Ja nii möödus minu püha nädal. Mis sa tegid?