This time for Africa!

Juunis algas jalgpalli MM Lõuna-Aafrikas. Nii nagu terve ülejäänud maailm, jälgis ka Moldova seda. Nagu ikka kombeks, sai erinevates baarides üle Chisinau otseülekandeid jälgida. Kuid fännidele oli ka suured public viewing ekraanid püsti pandud, ning kuidas siis muudmoodi sa jalgpalli vaatad.
Linna keskel ooperimaja esisele platsile oli seatud lausa kaks ekraani, millelt siis mänge vaadata pinkidel või ooperimaja treppidel istudes. Vihma korral sai katuse alla minna ja telekatest vaadata - kõik oli läbi mõeldud. Nii me siis peaaegu igal õhtul istusime sadade inimestega seal.
Olgu, ma pole kunagi jalgpallifanatt olnud, aga omal ajal on ikka palju seda jälgitud küll isa ja vennaga, seega kogemusi mul veidi ikka on. Kuid esmakordselt olin ma koos suure hulga tõeliste fännidega, kes karjusid ja sõimasid ja kargasid püsti ja häirisid kokkuvõttes rahulikemaid mängu nautivaid kohalikke. Elamuse sain seal siiski peaaegu igal mängul, kus käisin :) Huvitava kõrvalmärkusena on moldovlased enamasti Saksamaa, Hollandi või Põhja-Korea poolt. Finaalis eelistas enamus siiski Hispaaniat, seega lõpp hea kõik hea.

Üks LÜHIKE maikuu.

Kuna teie lemmik eestlane läheb laupäeval reisima, peaksin kähku-kähku viimasest kuust rääkima. Olgu, alustan kuskilt ja j6uan kuskile välja. :)

Kuu algas esimese maiga, suure töölisrahva pühaga, mille puhuks rahvamassid kolme rongkäigu ja punaste lippude-loosungitega linna keskplatsile kokku marssisid. Kõned, üleskutsed ning loomulikult "maha valitsus!". Ehmatas mu esiti äragi, need georgi lindid ja punalipud. Kuid eks ma teadsin ammu, et siit riigist on kommunism välja juurimata.
Siis, maikuu esimesel nädalal käis külas kaks tähtsat inimest - Juliani ema ja õde.
8ndal kuupäeval leidis aset vabatahtlike poolt korraldatud Ziua Micului Stefan - meie keskuste lastele mõeldud päevane üritus. Mina olin käepaelte/sõbrapaelte meisterdamise töötoas. Lapsed said lisaks punumisele meisterdada paberist lennukeid, lilli ja muud lihtsamat, žongleerimispalle, tuuleveskeid (neid, mida kõik lapsed armastavad, tuule käes keerlevad). Said joonistada. Ringi käis kloun Jozef, kes heldelt vigurõhupalle jagas ja üht-teist neist kokku väänas. Samuti maalis posu vabatahtlikke nägusid, see tundus kõige populaarsem olevat. Ahjaa! Ja laste kasutada oli ka batuut ning näiteks Julia korraldas tüdrukutele tantsutunde. Päeva lõpuks said kõik moldova traditsioonilist - värvaineid täis kohutavat limpsi ja imehead placinte't.
Kogu üritusega jõudsime ka uudistesse. Kordaläinud päev :) Videot vaata SIIT - http://www.trm.md/index.php?module=stiri_int&news_id=18126.

9.mai on teadupärast suur võidupüha Venemaal, nii tähistatakse seda ka siin. Suured plakatid, georgi lindid rinnus ja antennide küljes. Nii mindi siis ka suurel ja tähtsal päeval maailmasõja mälestusmärkide juurde lillede ja punaste lippudega. Kuigi, nagu ka Eestis, see päev on oluline vaid venelastele. Kõikide päris moldovlastega rääkides tähendab II maailmasõja sõpp pigem okupatsiooni ja 50 aastat nõukoguderežiimi, mitte õnneaega.
15.mail oli linnas Euroopa Päeva tähistamine. Kuna tähtpäev ise langes kokku 65. II maailmasõja võidu aastapäevaga, otsustati seda tähistada nädal hiljem. Linna keskplatsile olid üles seatud kõikide EL liikmesriikide telgid. Eesti omas võis isegi koduselt end tunda :) Siin-seal müüdi erinevaid rahvustoite ning jagati brošüüre. Õhtul toimus suur kontsert, mille peaesinejaks oli, üllatus-üllatus, Brainstorm. Iroonia, sest Lätit ennast Euroopa Päeval esindatud polnud. Samal õhtul/öösel tähistati siin maal muuseumide ööd ning see osutus üllatavalt populaarseks just ajaloomuuseumis, kus mu sakslane näiteks töötab. Mõned päevad varem olin hommikuti käinud seal abiks lipukesi liimimas, mis kõigile külastajatele öösel pihku susati.

Vahepeal ööbis mu juures Chris Tallinnast, algselt Montanast, kuid hetkel resideerub mul kodulinnas, töötab USA saatkonna jaoks. Käis siin mingit seminari tegemas.

Hmmm, mis veel märkimisväärset. Eelmisel nädalavahetusel käis Julian Alexiga Odessas, kus neil oli üpriski ebameeldiv kogemus kupeldajate ja prostituutidega - nimelt on Ukrainas see inimäri vist Euroopa riikidest kõige levinum ja suurima ulatusega.
Täna lahkus mu juuresti Georg, kes oli Nukuteatri trupiga Chisinausse teatrifestivalile kohale sõitnud. Teisipäeval käisime siis "Mängureid" vaatamas ja kuidagi hää oli olla ainukesed, kes naljadest aru said ja õigete kohtade peal naersid :) Ja hea oli Georgi näha üle pika-pika aja.

Eile oli suur äikesetorm. Siin riigis on isegi sademed haruldased, piksest rääkimata. Istusime/seisime Codru hotelli seitsmenda korruse rõdul ja nautisime üle taeva sähvatavaid nooli. Ma valetaksin kui ütleksin, et see polnud vinge. :)
Ja täna kui Siimu juures riideid pesemas käisin (sest mu tavapärasel masinal tuli uks eest) jäin Siimu ja kahe tüseda naisterahvaga 15-20 minutiks lifti kinni. Esimest korda elus. Nii nad siis naersid, et eestlased nii rahulikud, samas kui nemad pooleldi lifti ära tahtsid lammutada. Mehaanik oli purjus ja meil lubati seal homseni istuda. Ometi vedas ja saime välja :) Lõpp hea, kõik hea.
AHJAA. Ja ükspäev oli ebameeldiv kogemus mustlastega. Prr. Noh, kõike peab ju juhtuma.

Okei, oli pikk, kuid samas kiire ja kokkuvõttev ilma naljadeta postitus. Mul on siin vaja klaasike kirsilikööri - višniak - ära juua ja "How I Met Your Mother" on ka valmis laetud. Homme hakkan pakkima ja laupäeval hääletan Bukaresti, et siis esmaspäeval Rooma lennata. MARION LÄHEB REISIMA. Khihi.

Olge PALUN mõistlikud ja katsuke piksenoolega mitte pihta saada. Kerjavatest mustlastest hoidke eemale (mustlaskuningas on aga supervinge tüüp, nagu kuulnud olen) ja kodutud kiisud võite kõik endale võtta.
Bisous.

Mai Chisinaus. SUVI.

1. mai Chisinaus

La curaţenie, Chişinău!

Laupäeval leidis aset Chişinăus parkide koristamise aktsioon. Mõnede tüdrukutega meie vabatahtlike pundist organiseerisime ühe pärastlõuna, et natukenegi koristada neid prahti täis ilusaid rohelisi parke.
Siin pildil on siis osa meie pundist, kes me koristasime parki minu kodu lähedal Rişcani linnaosas.
Vihmase ilma tõttu ei ilmunud kohale see hulk entusiastlikke inimesi, kes facebookis (jah, mis parata) aktiivselt huvi üles näitasid. Plakatid ja flaierid said ka üles pandud/laiali jagatud, kuid tundub, et kohalikud löövad vihma ees araks. Mitte aga euroopa vabatahtlikud, oh ei. Märjad ja mudased küll, aga ikka valmis maailma muutma, üks prahti täis kott korraga.

Vaikne nädal.

7.aprillil möödus aasta Chisinaus toimunud mässust. Selle puhul pandi linna keskplatsil üles lava ja nii ühed kui teised artistid said muusikat teha. Linn aga oli peaaegu tühi - neil ju püha nädal ja peaaegu kõik olid läinud maale. Siiski olid kohal nii mõnedki inimesed, kes siis möödunud aasta aprillimässus hukkunud inimeste (siiani on vastakaid arvamusi, KUI palju siis neid tegelikult oli) auks küünlaid süütasid või riigilippu õlgadel kandsid.

8.aprillil sai täis mu seitse kuud Moldovas - aeg läheb uskumatult kiiresti. Õnneks unustasin ma ära, et mul see väike tähtpäev oli (alles paar päeva tagasi tuli meelde) :) Jalutasin niisama tööle ja tagasi. Ja õhtul kui Peace Corps'i vabatahtlikega kohtuma läksime, sattusime ühe briti kolledži rugby-meeskonna otsa, kes BierPlatz'il oma suurejoonelist kaotust tähistasid. Mõneks tunniks oli tunne, et olen kuskil Liverpooli hämaras pubis hunniku purjus meestega. :D Mina ja Helene olime ainukesed naissoo esindajad, sest kohalikud neiud väga vedu ei võtnud. Nii me siis sõbrunesime seal nende noorte spordipoistega. Mälestuseks jagasid nad oma lipse. Ja kui järsku üks neist märkas, et mul lipsu pole, orgunnis ta suure kisaga kellegi teise lipsu mulle, ise vandudes, et maksis selle eest just nüüdsama 2500 leid. Vaevalt , aga hea mõelda ikka ju.
Nüüd ripub mul toas tumesinine lips valge triibu ja Kingsbridge kolledži vapiga. Mõnus.

Päev hiljem avastasin ma hilisõhtul enda korteris 7 couchsurferit ning ükski korterikaaslastest seda mulle seletada ei tahtnud. Kokku oli sel öösel mu korteris 19 inimest, sest Caroline'i sõbrad olid siin, Alexi sõber samuti pluss Maxie noormees ja Julian. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma magada sain. Suur segadus ühesõnaga.

10.-12.aprill oli minul, Julianil, Kärdil ja Helenel hääletamistuur lõuna-Moldovas. Mõtlesime Gagauusiat kaardistama minna. Comratis, Gagauusia "pealinnas", leidsid Kärt ja Helene ühe sloveenia vabatahtliku Luka, kelle armsas, geniaalse duširuumi/vetsuga korteris me öösel tudida saime. Enne tudimist lubati meid aga 20 minuti kaugusel oleva tangini viia. Ütleme nii, et 20 minutist oli asi kaugel. Pimedas ja kurjasid valvekoeri täis äärelinnas ekseldes leidsime lõpuks ka tangi, suure ja hirmsa.
Järgmisel päeval, vihmapilvi täis taeva all, leidsime tee järgmisse sihtpunkti - Ceadîr-Lunga. Kuna vihmapilved tungisid meile peale ja tennised enam vett ei kandnud, otsustasime õhtuks sinna jääda. Võtsime kontakti vabatahtlikega teisest organisatsioonist (kelle numbri me Lukalt saanud olime) ning saime öö nende juures veeta. Esmaspäeva hommikul hääletasime tagasi Comrati, sest olime oma telgi Luka juurde unustanud. See oli aga ainult hea, sest tagasiminnes leidsime end olevat kutsutud tähistama ülestõusmispüha surnutele - Paştele Blajinilor. Luka kohalik koordinaator oli oma perega kalmistul, nagu ka kogu ülejäänud linn. Uskumatu kui palju inimesi ja kui kirju see kõik oli. Linikud maha laotatud, lauad täis kohaliku köögi parimaid palasid, veini, viina, magusat, liha.. KÕIKE. Iga natukese aja tagant suruti kätte klaas veini, mille sa pidid kellegi vanaema auks ära jooma. Nii juhtus, et kella poole kolme paiku päeval käis meil kõigil pea juba mõnusalt ringi. Kõik ikka esivanemate mälestuseks! Oma koogitükikeste ja kommide ja muu toiduga käiakse teiste perede juures, soovitakse midagi lahkunute mälestuseks, antakse toit üle ja enamasti saadakse midagi vastu. Ja kookide/kuklite/pirukate sisse on alati susatud pikk peenike vahaküünal. Samuti jagatakse veini ka lahkunutega - seda valatakse hauale ning vahel jäetakse toitu ka.
Mulle nii hullupööra meeldib see nende elu tähistamine. Nemad ei karda kalmistuid, nemad ei unusta oma esivanemaid. Kuigi, eks ka meie arutasime, kui paljud neist seda tõesti südamest teevad ja kui paljud ainult traditsiooni pärast. Siiski tundub, et siin on see väga oluline.
Tagasi Chisinausse saamine oli veidike põnev, peaks ütlema. Meid (kogu nädalavahetuse oli hääletades kaks tiimi - mina&Julian ja Kärt&Helene) võtsid peale kaks ehtsat moldova ossi. Vene ja moldova räpp, house ja hiphop autoraadiost mürtsumas. Turvavööd pandi peale ainult siis, kui politsei läheduses või kui teati, kus teel kaamera on (Comrati lähedal on uus euromaantee, nagu sõidaks kodus - sile, ei ühtegi lapitud kohta ja kuskil isegi kaamerad üleval). Siis kuskil vahepeal küsiti, kas me veini tahame ja kas me suitsetame. Veinile ütles Julian "jah" ja nii me siis peatusime kuskil, juht ja ta sõber panid piibu ette ning jagasid lahkesti koduveini. Mina tõin vabanduseks, et pea käib niigi ringi (mis ju polnud üldsegi vale arvestades kogu seda märjukese kogust, mis mulle sisse kallati Comratis). Chisinausse jõudes olid me abivalmid noormehed pilves ja meie elusalt ja tervelt kohal. Pikk lugu lühidalt. :)

Ja nii möödus minu püha nädal. Mis sa tegid?

Kuidas Marion tundide viisi mööda linna jalutab

Kõigest õiges järjekorras.
Kui kevad sinitaevas lõõskas, käisin mina oma sakslasega linna avastamas. Neli tundi kuskil, kus ma varem käinud pole ja mina leidsin midagi, mille kunagi päris endale tahan saada. Leidsime ranna - siiani arvasime, et Chisinaus säärast asja ei leidu, aga võta nüüd näpust, leiab küll, kui otsida. Järv küll ujumiskõlbulik ei tundunud (eurostandarditest me ei hakka siin riigis ju üldse rääkimagi), kuid liival seisid mõned riietuskabiinid ja laste ronimispuud olid küll täiesti uued. Ümber järve on poolringis mets, kus inimesed värske õhu käes grillisid. Enda järelt ärakoristamisest ei ole siin ka keegi kuulnud. Kurb, sest kogu see paik on tõesti ilus.
Järve keskel oli (ja on siiani) saareke, mis tundus olevat justkui mõnest vanast filmist - saare peal suur draakoni pea, suu lahti. Mingisugune tunnel kuskile kaugusse viimas. Saarel oli ka väike kindlus, mille lähedalt väike sillake teisele, pisemale saarele viis. Oleks järvekaldalt mingisugunegi võimalus sinna saarele minna olnud, poleks ma sekunditki kahelnud. Kahjuks oli "paadisild" lootusetult katki. Koht tunduski üleüldiselt mahajäetud olevat, siiani pole keegi osanud mulle selle kohta midagi kindlat öelda, kuid ma uurin edasi. Kaldal oli ka suverestoran, uksed kinni pitseeritud. Kardinad veel ees ja sissepiiludes oli näha veel lava ja tervet sisustust, tervena. Järgmine kord lähen ja üritan millegagi pilte teha.
Kuna ilm oli ilus, otsustasime mööda seda sama jõge, mis järvega ühenduses oli, kodu poole jalutada. Tee viis läbi väikeste "aiamaade", mille otsesed aiad olid kokkuehitatud kõikvõimalikest vahenditest - hokikeppidest, autoustest, vanadest vedruvooditest.. Mööda seda jõge jalutades nägime ehk vaid kolme-nelja inimest, enamik neist kalastamas kõrkjate vahel. Ja kogu see paik oli nii puhas, võrreldes eelmise pargiga, ei usuks, et me isegi samas linnas olime. Kuid, kus pole inimesi, ei ole ka prahti, eks. :)

Samuti olid vahepeal külas Juliani sõbrad Saksamaalt, kes ülepeakaela Moldovasse (või ehk siinsetesse naistesse või odavatesse suitsudesse) ära armusid.
Esimene aprill näiteks möödus suuremate ehmatusteta. Julian suutis küll oma ema peaaegu vanaemaks teha, kuid see oli ka kõik.

Ja käisin veel jalutamas, just hiljuti. Ühte teise parki läksin. Aga sellest tulevad pildid juba natuke hiljem. Ja jutt.

Huvitav tähelepanek - inimestele meeldib vist Modern Talking. Aeg-ajalt näen autosid allakeritud akendega mööda kihutamas, "You're my heart, you're my soul" kõlaritest mütsumas.

Primavara este aici!

Kuidas kevad meie 6uele tuli.

Tundub, et Moldovas vaatab ilm küll kalendrisse. Täpselt 20.märtsil, kui viimane kevade algust kuulutas, tuli meile sinisinitaevasse suur ja kollane päike, mis meile termomeetrisse 18 kraadi välja paistis.
Ja siis täna, üks päev hiljem lausa 21 plusskraadi.

See kevad toob justkui midagi uut. Käisin turul, k6ik nii värviline ja sadu inimesi täis. Linn on justkui uuesti elule ärganud, on tunne, nagu talve polnudki, k6ik on unustatud. Ainus, mis veel veidigi külma aega meenutab on veel 6idepuhkemata puud ja p66sad. Kuid veel nädalake ja ka seegi on möödunud talv. Nii ongi.

Linn on järsku lapsi täis, k6ikv6imalikes vanustes p6nnid jooksevad ringi, need kes veel vankreis on, kisavad solidaarsusest kaasa. Ja ma näen rasedaid, mis siin on uskumatu. Mäletan, et kui septembris tulin, oli lapseootel naine v6i lapsevanker kui kuuvarjutus, pigista silm kinni ja v6isid isegi ette kujutada. Nüüd aga pargid ja pingid täis neid. Ei sure see rahvas siin midagi välja. Teevad lapsi küll suure hooga, mis on vist ainus v6imalik jätk abielule (ja abielluvad nad siin ju sama hea meelega kui mina jäätist söön - v6imalikult kiiresti ja palju korraga).
Naljakas on vaid, et enamus inimesi käib ikka mantlitega. Aga äkki tuligi kevad liiga kiiresti.. noh, igatahes täna sai vabalt t-särgiga ringi käia.

Käisime täna päikesepaistet nautlemas kaugel pargis. M6ned tunnid lihtsalt olime ja joonistasime ja imetlesime inimesi, kes end suuremale publikule näitama tulnud olid. Niipea kui päike natukenegi paistab on igal naisel miniseelik seljas ja absoluutselt iga armastajapaar pingipeal üksteist nautimas. Kaua mina vastu pean enne kui lähimale pingile Euroopa standardit näitama lähen? :P

Kevad Chisinaus on siiani imeline olnud. Ja nii ka jätkub. Jah, otsustatud, ma jään siia.

Lummeuppund päälinn

Möödunud nädalal suutsin ma end ära külmetada. Ega too just kõige keerulisem polnudki, vaja läks vaid palju lund ning vett mittekannatavaid saapaid. Teoorias olid mul ju saapad olemas, praktikas olid nad aga juba paar nädalat tagasi katki läinud. Nii ma siis lükkasin uute ostu edasi kuni reaalsus kallale tuli. Minu puhul siis külmetushaigus.
Neli päeva järjest sadas lund. On tegelikult täiesti võimalik, et viiendat päeva sadas ka, no üldse ei mäleta. Igastahes oleks linnas liiklemise jaoks vaja olnud eelnevaid kursuseid. Linnavalitsus tundus olevat paanikas lihtsalt seiskunud, tänavate puhastamisest polnud märkigi enne neljandat päeva ja siis ka lükati suurem lumi lihtsalt mõnelt suuremalt sõiduteelt kõrvale, jalakäijad katsugu ise kuidagi hakkama saada. Siiski on liikuda ohtlik, ükskõik kas jala või mõne transpordivahendiga - lahtise lume all on jäätunud asfalt. Aga ma ei kurda, kui poes käies tervete kontidega pääsed, on linn justkui talvevõlumaa.
Neljapäeva veetsin kodus voodisžiimi nautides ning kogu mu ümbrus oli salvrätikupakke ja tatilappe täis. Istusin peaaegu sõnaotsesesmõttes vati sees. Reedel Juliani viimase päeva puhul end tööle vedades sain pedagoogidelt pragada, et miks minul, noorel neiul, korralikke saapaid pole. No eks.
Pühapäeval oli üritus nimega Art Labyrinth. Kui ma ütlen teile vaid märksõnaks "Viljandi folk", siis suudate te juba ette kujutada mislaadi muusikat mu südamele seal mängiti. Täiesti uskumatult hästi tundsin end, justkui kodus oleksin olnud. Ansambleid erinevatest riikidest (nt. Serbia, Valgevene, Bulgaaria jne), väike ja mingil kummalisel moel ka hubane kontsert. Siin riigis on säärane üritus haruldane, kuna mainstreamist kõrvalekaldumisi ei eksisteeri. Muusika on vaid kas trance või house või siis see lihtsalt pole muusika. Sellist teistmoodi kultuurielamust oli väga värskendav saada. Soovijatele tehti näomaalinguid õhtu päädis tuleshowga lumes. Kokkuvõttes väga hästi veedetud õhtu.

Esmaspäeva hommikul võtsin kohaliku sõbra Artiomi ja läksin Valgevene saatkonda viisat taga nõudma. Tund aega ja 15 eurot hiljem pisteti pihku sedel, mille alusel järgmisel esmaspäeval siis passi koos viisaga lõpuks kätte saan. Tahaks nüüd natuke vinguda :D No et mis loogika alusel nemad ainult eurodes opereerivad. Ei Moldovas ega ka Valgevenes selle valuutaga kaubelda saa. Ja veelgi enam, kui Valgevenes ELi kodakondsusega isikule eraldi viisat vaja on, siis no mis erandi nad rahale teevad. Mina läksin saatkonda leidega, leidmaks eest kurja pilguga meesterahva, kes siis rahulolematult pead raputas. Nagu oleks see iseenesestmõistetav, et neil seal muu valuuta ei kehti. Artiom käis siis kärmelt raha vahetamas (see kurss on meeletu hetkel, eurosid leideks tasub vahetada, vastupidi on aga jube röövimine).
Seega, mu armsad kuulajad, järgmisel esmaspäeval kihutan Kiievi poole tuhatnelja, et sealt omakorda päevasele teekonnale asuda ja kolmapäevaks kodumaale jõuda. Oh happy day!

Ostsin ka endale siis vinged saapad. Nüüd käin ringi nagu linna eksinud jetibeebi, suured karvased saapad jalgadeotsas. Ja katsugu keegi nüüd tutistama tulla, minu jalad on soojas ja ei ükski külmetusepisik mulle ligi enam pääse. Voh!

Eelmisel nädalal andsin oma esimese kudumistunni kolmele neiule. Mõni päev hiljem selgus, et peaaegu kõik vabatahtlikud tahavad seda õppida. Minu jaoks on kummaline, et mujal riikides seda koolides ei õpetata :D Väga naljakas on jälgida, kuidas kahekümnesed naisterahvad vardaid õigesti käes proovivad hoida ja lõnga peale vihaseks saavad.

Kolmapäeval saabusid kodumaalt kaks naerusuist eestimaalast, Kärt ja Siim. Naljakal kombel olid mul justkui sipelgad üle kere, kui seal lennujaamas oma miniatuurse Eesti lipuga keksisin. Usun, et nende kohanemine läheb kenasti :) Mõlemad elavad perekondades, Kärt kusjuures minu vanas.
Terve eelmine nädal oli ideaalis mõeldud koristamiseks, kuna käimas oli cleaning competition, mille võitjatiim kaks tundi kohalikku sauna nautida saab. Tegelikult toimus päris koristamine enamasti nädala lõpupoole, nii et viimane tolm sai pühitud mõned hetked enne reedehommikust kontrollvisiiti. Kahtlustan, et kogu võistluse eesmärk oli tegelikult lihtsalt vabatahtlike korterid PUHTAKS saada, kuna tihtipeale ei ole ju ometi aega nõusid pesta või riideid põrandalt üles korjata. Pealegist, pehme jalgealune on ju ikka parem kui külm parkettpõrand. Võitjakorter tehti teatavaks laupäevasel jõulugrillil (kohe jõuan selleni ka, hold your horses) ning selleks osutus Rişcanii flat number 2, tuntud ka kui Coco-flat; Alfi, Helene, Rachaeli ja Juliani kodu. Muutus oli neil lihtsalt kõige suurem ja ma parem ei küsigi kui kaua nad oma vetsu või köögipliiti küürisid. Nüüd näen ma igastahes kõrbenud makaronide asemel sealt oma peegeldust.

Reedel käisime USA saatkonna korraldatud kontserdil, kus ma sõna otseses mõttes ära armusin. Viimane pianist oli midagi täiesti ekstraordinaarset. Kui üldse on võimalik muusikaga üheks saada, siis see oli ideaalne sulam.
Ja laupäeval, oeh tol külmal laupäeval, kogunesime me ühte parki, mitte kaugel kodust, et pidada maha üks kena jõulubarbeque. Vorstid ja hõõgvein ja mõned koti- ning munajooksud, et sooja saada. No kes korraldab grilli detsembris? Okei, rumal küsimus. :) Sai ka secret Santa loosimine tehtud - jaanuari alguses saab näha, kes kuidas oma kujutlusvõimet kasutas. Tingimusteks seadsin : isetehtud, midagi juba olemasolevat või maksimum 10 leid. Lõbus saab olema kindlasti :D