Kuidas kevad meie 6uele tuli.
Tundub, et Moldovas vaatab ilm küll kalendrisse. Täpselt 20.märtsil, kui viimane kevade algust kuulutas, tuli meile sinisinitaevasse suur ja kollane päike, mis meile termomeetrisse 18 kraadi välja paistis.
Ja siis täna, üks päev hiljem lausa 21 plusskraadi.
See kevad toob justkui midagi uut. Käisin turul, k6ik nii värviline ja sadu inimesi täis. Linn on justkui uuesti elule ärganud, on tunne, nagu talve polnudki, k6ik on unustatud. Ainus, mis veel veidigi külma aega meenutab on veel 6idepuhkemata puud ja p66sad. Kuid veel nädalake ja ka seegi on möödunud talv. Nii ongi.
Linn on järsku lapsi täis, k6ikv6imalikes vanustes p6nnid jooksevad ringi, need kes veel vankreis on, kisavad solidaarsusest kaasa. Ja ma näen rasedaid, mis siin on uskumatu. Mäletan, et kui septembris tulin, oli lapseootel naine v6i lapsevanker kui kuuvarjutus, pigista silm kinni ja v6isid isegi ette kujutada. Nüüd aga pargid ja pingid täis neid. Ei sure see rahvas siin midagi välja. Teevad lapsi küll suure hooga, mis on vist ainus v6imalik jätk abielule (ja abielluvad nad siin ju sama hea meelega kui mina jäätist söön - v6imalikult kiiresti ja palju korraga).
Naljakas on vaid, et enamus inimesi käib ikka mantlitega. Aga äkki tuligi kevad liiga kiiresti.. noh, igatahes täna sai vabalt t-särgiga ringi käia.
Käisime täna päikesepaistet nautlemas kaugel pargis. M6ned tunnid lihtsalt olime ja joonistasime ja imetlesime inimesi, kes end suuremale publikule näitama tulnud olid. Niipea kui päike natukenegi paistab on igal naisel miniseelik seljas ja absoluutselt iga armastajapaar pingipeal üksteist nautimas. Kaua mina vastu pean enne kui lähimale pingile Euroopa standardit näitama lähen? :P
Kevad Chisinaus on siiani imeline olnud. Ja nii ka jätkub. Jah, otsustatud, ma jään siia.
Sunday, March 21, 2010
Thursday, March 11, 2010
Wednesday, March 10, 2010
Ilmaolud on nagu nad on. Baba Odochia tuli ja ajas kevade ära, nagu kohalikud räägivad. Oli päris kevadine ilm juba, kuiv ja soe ja päikeseline, järsku sadas lumi maha ja külmaks läks. Wikipedia annab huvitava seletuse sellele kurjale tädikesele - siin. Tema poja järgi tähistatakse näiteks 24.veebruaril siin armastajate päeva - ziua Dragobetelei ("dragostea" on rumeeniakeeli "armastus").
Nüüd küll sulab ja enam viriseda väga ei saagi. Sooja kampsuniga peab veel sutsu käima ja küll siis uuesti kevad lõkkele lööb.
Nädalavahetusel käis mul Ann-Marii külas. Mõni aeg tagasi tuli välja, et üks eesti neiu on YFUga vahetusõpilane Sorocas. Ära ei jõua ma imestada, kuidas neid eestlasi siia pisikesse riiki nõnda palju satub. Igatahes on Ann-Marii seal juba seitse kuud natuke napaka mustlaspoisi pinginaaber olnud. Õnneks võib ta nüüd Chisinausse põgeneda, kui Soroca kopa ette viskab - suur linn on ikka suur linn :P
Samuti hakkas yours truly origamiringis käima. Mul on vist liiga palju vaba aega. Nimelt on laupäeva- , pühapäevahommikuti ajaloomuuseumis mõned naisterahvad (muul ajal on nad kooliõpetajad), kes samuti vabatahtlikult ja ilma rahata lastele paberivoltimist õpetavad. Kuna aga väike ruum on tavaliselt pisikesi tüdrukuid-poisse täis, leppisime me kokku, et hakkame käima seal pärast ühte, kui lapsed läinud. Nad olid väga rõõmsad, kuuldes, et suurem osa meie vabatahtlikest töötab lastega - siis saame ju uusi oskusi neile õpetada. Ühe naisterahva, doamna Jelena, unistus on, et origami jõuaks iga lapseni Moldovas. Ja kui me sellele unistusele kaasa aidata saame, siis miks ka mitte :) Pluss, kunagi ei tea, kuna paberivoltimine meie elu päästa võiks.
Huvitav tähelepanek - 8.märts pole siin mitte ainult naistepäev, vaid emadepäev. Kui Eestis on see mais, siis siin nüüd. Uskumatult suur ja tähtis päev. :) Meisterdasin projektis lastega emadepäevakaarte, nii armsad tulid.
Ahjaa, ja kas ma mainisin, et hakkasin fitnessis käima? Oh happy day! Hah, liiga palju vaba aega, eks.
Nüüd küll sulab ja enam viriseda väga ei saagi. Sooja kampsuniga peab veel sutsu käima ja küll siis uuesti kevad lõkkele lööb.
Nädalavahetusel käis mul Ann-Marii külas. Mõni aeg tagasi tuli välja, et üks eesti neiu on YFUga vahetusõpilane Sorocas. Ära ei jõua ma imestada, kuidas neid eestlasi siia pisikesse riiki nõnda palju satub. Igatahes on Ann-Marii seal juba seitse kuud natuke napaka mustlaspoisi pinginaaber olnud. Õnneks võib ta nüüd Chisinausse põgeneda, kui Soroca kopa ette viskab - suur linn on ikka suur linn :P
Samuti hakkas yours truly origamiringis käima. Mul on vist liiga palju vaba aega. Nimelt on laupäeva- , pühapäevahommikuti ajaloomuuseumis mõned naisterahvad (muul ajal on nad kooliõpetajad), kes samuti vabatahtlikult ja ilma rahata lastele paberivoltimist õpetavad. Kuna aga väike ruum on tavaliselt pisikesi tüdrukuid-poisse täis, leppisime me kokku, et hakkame käima seal pärast ühte, kui lapsed läinud. Nad olid väga rõõmsad, kuuldes, et suurem osa meie vabatahtlikest töötab lastega - siis saame ju uusi oskusi neile õpetada. Ühe naisterahva, doamna Jelena, unistus on, et origami jõuaks iga lapseni Moldovas. Ja kui me sellele unistusele kaasa aidata saame, siis miks ka mitte :) Pluss, kunagi ei tea, kuna paberivoltimine meie elu päästa võiks.
Huvitav tähelepanek - 8.märts pole siin mitte ainult naistepäev, vaid emadepäev. Kui Eestis on see mais, siis siin nüüd. Uskumatult suur ja tähtis päev. :) Meisterdasin projektis lastega emadepäevakaarte, nii armsad tulid.
Ahjaa, ja kas ma mainisin, et hakkasin fitnessis käima? Oh happy day! Hah, liiga palju vaba aega, eks.
Tuesday, March 9, 2010
Primavara?
Kevad tuli.
Ja siis läks ära jälle.
Märtsi algus oli päris primavara juba - +10 ja päike sillerdas aknaklaasidel. No eks nii pidigi ju, 1.märts siinmail suur ja tähtis päev - prima ziua de primavara, meie keeli siis "kevade esimene päev". Ja seda päeva tähistatakse vana traditsiooni kohaselt. Mărţişor - legend, mis minu südame võitnud. Õigemini on neid legende mitu, kuid tähtsaim on, et Kevad kaitses õrna lillekest külma ja kõleda Talve eest, kes teda haavas ning tilgake verd lillele kukkus. Sealtmaalt on tava kanda alates 1.märtsist rinnas (vasakul, südame pool) väikest prossikest, punase ja valgega. Siin on väike pilt sellistest, mida märtsi esimesel nädalal kõikjal tänavatel müüdi.
Tavaks on kuu alguses oma tuttavatele-sõpradele kinkida üks selline prossike ning terve kuu seda rinnas kanda. 31.märtsil tuleb see mõne puu või taime külge siduda ning midagi soovida. Imearmas :)
Monday, February 22, 2010
Mõtlesin korra kiire ülevaate meie ilmast anda.
Nimelt, kui siin mõned nädalad tagasi veebruari alguses -29 välja lõi, oli rahvas paanikas. See aga polnud kõige hullem.
Pärast tugevat külma hakkas korra sulama, nii kaks nädalat tagasi. Öösel kenasti sulas, päeval lõi miinusesse jälle ja lõunaks oli absoluutselt iga ruutsentimeeter maapinnast jääs. Kõndimiseks ma tollel päeval liikumist ei oleks nimetanud. Nii jäi maapind jäässe pikaks ajaks, nädalaks kindlasti. Koju tulles uisutasin kenasti mäest üles ja välja minnes omakorda mäest alla.
Ma parem ei hakka kirjeldamagi meie liiklust. Ellu me jäime :)
Nüüd, juba paar päeva on soojem tsipa olnud. Lumi on maapinnalt läinud ja näiteks täna paistis ilusast sinisest taevast päike.
Tundub, et kevad hakkab tulema. Talvelõhn on läinud.
Nimelt, kui siin mõned nädalad tagasi veebruari alguses -29 välja lõi, oli rahvas paanikas. See aga polnud kõige hullem.
Pärast tugevat külma hakkas korra sulama, nii kaks nädalat tagasi. Öösel kenasti sulas, päeval lõi miinusesse jälle ja lõunaks oli absoluutselt iga ruutsentimeeter maapinnast jääs. Kõndimiseks ma tollel päeval liikumist ei oleks nimetanud. Nii jäi maapind jäässe pikaks ajaks, nädalaks kindlasti. Koju tulles uisutasin kenasti mäest üles ja välja minnes omakorda mäest alla.
Ma parem ei hakka kirjeldamagi meie liiklust. Ellu me jäime :)
Nüüd, juba paar päeva on soojem tsipa olnud. Lumi on maapinnalt läinud ja näiteks täna paistis ilusast sinisest taevast päike.
Tundub, et kevad hakkab tulema. Talvelõhn on läinud.
Wednesday, February 3, 2010
Väikesed rõõmud
Näiteks ostsime me Itaalia piletid ära. See tähendab, et 31.mail lendame Bukarestist Rooma, kus veedame kaks-kolm päeva, sealt sõidame Milaanosse ja sinnakanti mu õele külla. 10. juunil lendame Milaanost jälle tagasi Bukaresti. Seega kümme päeva Itaaliamaa pinnal. Piisavalt aega, et spagette ja pitsat pugistada.
Teine hea uudis on, et ma alustasin oma teise projektiga. Kuna lõpuks lihtsalt tundsin, et Prometeus ma ei tee peaaegu midagi. Viga pole ei minus ega ka Prometeus, lihtsalt lapsi seal eriti pole. Ja kui on, siis poisid, kes pole huvitatud ei meisterdamisest ega inglise keelest. Aga, tasapisi suudan ehk midagi ka neis muuta :)
Igatahes, uus projekt on mul kaugel kodust, ütleme et ümmarguselt tund aega võtab sinnasõit, kahe microbuziga. Tegemist on keskusega, kuhu vanemateta lapsed pärast kooli tulevad, seal neil aidatakse kodutöid teha, saavad mängida. Mina alustasin paarile lapsele inglise keele õpetamist, sellest on nad väga huvitatud. Edasiste plaanide hulka kuulub muidugi palju käsitööd (seda minult ka oodatakse innuga) ning lähiajal tahan käed külge panna nende tutikale õmblusmasinale, mida keegi veel karbistki välja pole võtnud. Kasutajaid lihtsalt pole olnud. Uskumatu :)
Sealsed lapsed elavad enamasti vanavanematega, sest vanemad on välismaale läinud ja nad maha jätnud. Mõnedel igaveseks. Samuti pidavat seal olema kasuperedes olevaid lapsi. Eks ajapikku selgub.
Kuidagi hea ning samas ka natuke kurb on kuulata, kuidas 12-aastane tüdruk räägib täiskasvanu kombel elust, vanematest ja sellest, kuidas ema lahkumine tema sõbranna "hukka" ajas. Hea oli aga kuulda, et õpetajad on neil head, justkui teised emad. Seda olen ma ka Prometeus tegelikult kohanud. Sealne käsitöö "õpetaja", kes tavakoolis mu arusaamistmööda hoopis kirjandust õpetab, hoolib väga tüdrukutest. Alati toob teed ja saiakesi, kui mõnel pikk päev olnud või kodus raske seis.
Nii neid väikeseid asju aeg-ajalt koguneb. Ja kui ka muidu on vilets olla, sest külmetus ligi tikkunud või kurb kellegi lahkumise pärast, siis peaaegu et alati leiab midagi, mille üle rõõmustada.
Oh, muide! Terve veebruarikuu kavatsen mina tervislikult toituda. Ei mingeid üleliigseid praetud toite ja saiakesi ja küpsiseid. Viimasel ajal neid liiga palju kätte juhtunud :)
Teine hea uudis on, et ma alustasin oma teise projektiga. Kuna lõpuks lihtsalt tundsin, et Prometeus ma ei tee peaaegu midagi. Viga pole ei minus ega ka Prometeus, lihtsalt lapsi seal eriti pole. Ja kui on, siis poisid, kes pole huvitatud ei meisterdamisest ega inglise keelest. Aga, tasapisi suudan ehk midagi ka neis muuta :)
Igatahes, uus projekt on mul kaugel kodust, ütleme et ümmarguselt tund aega võtab sinnasõit, kahe microbuziga. Tegemist on keskusega, kuhu vanemateta lapsed pärast kooli tulevad, seal neil aidatakse kodutöid teha, saavad mängida. Mina alustasin paarile lapsele inglise keele õpetamist, sellest on nad väga huvitatud. Edasiste plaanide hulka kuulub muidugi palju käsitööd (seda minult ka oodatakse innuga) ning lähiajal tahan käed külge panna nende tutikale õmblusmasinale, mida keegi veel karbistki välja pole võtnud. Kasutajaid lihtsalt pole olnud. Uskumatu :)
Sealsed lapsed elavad enamasti vanavanematega, sest vanemad on välismaale läinud ja nad maha jätnud. Mõnedel igaveseks. Samuti pidavat seal olema kasuperedes olevaid lapsi. Eks ajapikku selgub.
Kuidagi hea ning samas ka natuke kurb on kuulata, kuidas 12-aastane tüdruk räägib täiskasvanu kombel elust, vanematest ja sellest, kuidas ema lahkumine tema sõbranna "hukka" ajas. Hea oli aga kuulda, et õpetajad on neil head, justkui teised emad. Seda olen ma ka Prometeus tegelikult kohanud. Sealne käsitöö "õpetaja", kes tavakoolis mu arusaamistmööda hoopis kirjandust õpetab, hoolib väga tüdrukutest. Alati toob teed ja saiakesi, kui mõnel pikk päev olnud või kodus raske seis.
Nii neid väikeseid asju aeg-ajalt koguneb. Ja kui ka muidu on vilets olla, sest külmetus ligi tikkunud või kurb kellegi lahkumise pärast, siis peaaegu et alati leiab midagi, mille üle rõõmustada.
Oh, muide! Terve veebruarikuu kavatsen mina tervislikult toituda. Ei mingeid üleliigseid praetud toite ja saiakesi ja küpsiseid. Viimasel ajal neid liiga palju kätte juhtunud :)
Subscribe to:
Comments (Atom)
