Kuidas ma Transnistrias nõukaaega taga otsimas käisin

Pühapäeval otsustasime Juliani, Helene ja Romyga Transnistriasse minna. Lihtne - buss Tiraspoli maksis ainult 29 leid ning sõit kestis midagi üle pooleteise tunni (lugemine läks sassi).

Mina oma targa aruga unustasin fotokasse töötavad patareid muretseda, seega hetkel minul pilte pole, aga küll ma näitan teile ikka.
Linn ise oli puhtam kui Chisinau, palju tühjem ka. Absoluutselt kõik oli vene keeles, rumeenia keelest polnud märkigi. Esimest korda kolme kuu jooksul ei tundnud ma end halvasti vene keeles rääkides, sest ma teadsin, et seal nad enamasti muud ei oskagi.

Tead, öeldakse, et Transnistria on justkui nõukogudeaja vabaõhumuuseum, noh, on küll. Lenini kujud siin-seal, seda enam naljalt kuskil ei kohta. Leidsin Karl Marxi nimelise tänava näiteks. Linna tähtsaimad mehed on suurte vabrikute direktorid ja Putin on kõigi suur lemmik. Nagu teine maailm.
Bussis tutvusin kohaliku superstaariga (nii ta endast rääkis vähemalt). Tüüp on mingi teatritrupi juht, omab rokkbändi ja kunagi töötas televisioonis noortesaates. Lihtsalt uskumatult ekstravertne eneseimetleja, aga sõbralik. :) Tutvustas meile linna, mis oli temast väga lahke, kuna ega meil ometi kaarti kaasas ju polnud.

Külm oli. Andsime lubaduse sinna soojemal ajal tagasi minna. Vaateratta peal sõita -3 kraadise ilmaga polnud just kõige targem tegu ehk, sest nüüd on mul nohu ja kurgus kraabib veidi. KUID, mis ei tapa, see teeb kas tugevaks või annab trauma eluks ajaks. Ning traumast on asi kaugel.