Tähendab. Mu blogi hakkab muutuma nagu lapitekiks, siin-seal on erinevad jupid erinevatest lugudest. Mis ma teha saan. Lapitekid mulle meeldivad, seega ma jätkan. Hää meelega.
Enne kui ma oma Itaalia reisi meenutama hakkan, pean rääkima tänastest seiklustest.
Hommikul võtsime 9se bussi, mina, Julian, Joschka ja Ingrid. Helene, kelle algatusel me selle reisi üldse ette võtsime, otsustas kodus imelist und edasi nautida. Nüüd ta kindlasti kahetseb.
Nimelt sõitsime me riigi päris põhja, Sorocasse. Tihedamad lugejad mäletavad, et ma käisin seal ka jaanuaris, siis aga oli külm ja valge ja hall. Nüüd oli soe ja päikeseline ja rohelusse uppumas. Üks salajane soov oli meil sinna minnes ka. Nimelt tahtsime me kas või vilksamisi kohata siinse ringkonna mustlaskuningat. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime mustlaslinnaku üles. Ei olnud just raske seda ära tunda - kolmekorruselised häärberid mõlemal pool teed, suured uhked väravad.. jah, tundus just nimelt õige paik. Ühel ristmikul ütles Ingrid, et kui me nüüd paremale pööraksime, näeme arvatavasti õiget mustlaskuninga maja. Ta kord oli seal käinud ja arvanud just nii.. Noh, me siis läksime. Suured väravad olid lahti. Värava ees istus kaks tüdrukut, kes seletasid, et kuningas on sees, ja et me mingu sisse vabalt. Hiljem selgus, et üks tüdrukutest oli kuninga enda tütar.
Nii me igastahes sisse läksimegi ja meie ütlemata põnev pärastlõuna algas. Oli veini, oli nalja. Kuningas Arturi (sest nii on ta nimi) naine tahtis (ja meil polnud südant, et öelda "ei") meile kaarte panna väikese tasu eest, nii me tal ka lasime. Igaühe oma otsustada, kas ta ka seda usub. Hiljem saime väikese ringkäigu ta kolmekorruselises majas, nägime ta suurt portselankujude kollektsiooni, peale mida meile süüa pakuti koos veel rohke veiniga. Ütlen ausalt, nüüd siin kodus istudes on mul kohutav peavalu. Isetehtud vein tühjale kõhule ei tee head. :P
Kuningas Artur andis mulle oma visiitkaardi, millele kirjutas taha ka pühenduse. Kutsus tagasi külla ja palus andeks, et nad suuremalt midagi meile ei valmistanud, oleksid nad varem teadnud me tulekust, oleks midagi uhkemat teinud. Ma ei oska ettegi kujutada millestki uhkemast.. tantsivad sugulased ja palju muusikat? Oh...
Nüüd kui Moldovass satute ja siinse ringkonna (Moldova, Ukraina, Valgevene..) mustlasparuniga kohtuda tahate, andke teada. :)
Tervitused kaugelt!
P.S. Lõpuks nägin sele Soroca kindluse seestpoolt ka ära, jess!
Sunday, June 27, 2010
Thursday, June 24, 2010
Kord Roomas..
Pimeda linna kohal on mulle alati meeldinud lennata. Või noh, kellele siis ei meeldiks. Säravad tuled ja linnasiluett.. siia-sinna looklevad tänavad linnulennult. Uhke värk ikkagi. Aga oi kuidas üritasime pimedas mõnda piltidelt nähtud kohta leida. Ei leidnud, järelikult oli liiga pime. Samas polnud meil vähimatki aimu, mis suunas ka vaadata. No me vähemalt üritasime. :)
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.
Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)
-Jätkub-
P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.
Lennujaamas oli ju kohe muidugi vaja tualetti külastada, ärge küsige, miks selle asjaga varem maha ei saanud. Nii juhtuski, et samal ajal kui Marion veeklosetis ringi eksles ja kraanikausiga kakles, lahkus üks (õnneks mitmest) buss linna poole. Olgu, mõni euro plaanitust rohkem ja saime kenalt kassatädilt piletid otsebussile Roma Ciampino - Termini Station, kus maa-aluse rongisüsteemiga peatusesse nimega Cornelia reisisime. See sümpatiseeris mulle juba kohe, sest kui peatusel on ilus tütarlapse nimi, kuidas saab mitte meeldida? Maa peale tulles võisime välja näha küll kui tõelised turistid (mida me tegelikult ju ka olime), suuna üle vaidlemas. Ja nagu ikka, ei olnud me ainsad "turistid". Kaks sammu eemal olid noored mehed Ühendriikidest, kes kohe peale vaadates teadsid, mida me otsime - Plus Camping Romat. Selgus, et bussipeatus on paarkümmend sammu ja mõned puud eemal. Kohe tundus, et see kämpinguvärk popp on, peatus oli väljamaalasi täis. See tegi hosteli leidmise õhtul pimedas ülilihtsaks. Olgu tänatud vabaturism!
Campingusse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud, koht oli tõesti suur! Ja ma ei näinud pooltki sellest tol õhtul. Registreerimislaua tüdrukud oskasid kõikvõimalikke keeli ja nii läks vestlus inglise keelelt hoopis saksa keelele, millest minul muidugi kasu polnud, kuid Julianil olemise lõbusaks tegi. Vähem kui 10 minutit (mul pole tegelikult aimugi, kuid pakun huupi) hiljem oli meil oma "telgi" võti koos infovoldikute ja kohaliku "krediitkaardiga" käes ja algas öömajaotsing. Üks väike tiir telgiplatsil ja kodus me olimegi. See telk oli nagu kokkupandav tugevast kangast maja, kolm voodit sees, üks neist nari. Lükanduks käis lausa lukkugi. Enne magamaminekut avastasin ka pesemismaja ning ma võin ausalt öelda, et see nägi tõesti hea välja. Olid sa duši all või vetsus, said raadioga kaasa laulda, sest kõikjal oli muusika ja värvilised klaasid ja seinad ja lausa minipurskkaev. Meestele, naistele, lastele eraldi pesuruumid. Ma oleks sinna jäänudki!
Ainus probleem - meil polnud ei pesemisvahendeid ega hambapastat. Neid ju teatavasti lennukisse ei lubata. Lahendus pidi hommikuni ootama, mil kohalik kämpingukauplus (jah, neil oli lausa oma pood) uksed lahti teeb. Seal sai maksta vaid kohaliku "krediitkaardiga", mis kujutas endast kaarti, millele me registreerumisel 5 eurot peale "laadisime".
Esimene öö Roomas möödus palavalt.
Nüüd oli juba teisipäev. Hommikul kiiresti kauplusesse, pesema ja linna. Sihiks oli Vatikan. Fotoaparaat, pudelivesi ning hostelist saadud linnakaart kaasas ja üsna pea leidsime end jalutamast piki kõrget müüri tolle püha paiga poole. Noh, kui püha see siis nüüd on, jätkem targemate vaielda. Üles me selle miniriigi leidsime ja olime kergelt öeldes pahviks löödud. Meil üleüldse vedas, et varakult startisime ja enne suuri turistide horde ringi saime vaadata ning õigel hetkel järjekorda seista. Nii ootasime vaid 20 minutit, et saada läbi turva- ning rõivakontrollist ja jõuda Püha Peetri basiilikasse. Infolauas otsustasime inglisekeelse giidituuri kasuks, mis osutus väga heaks valikuks. Enne tuuri algust oli meil aega ka maa-aluses paavstide hauakambris käia. Johannes Paulus II oli ainus neist, kelle sarkofaag maa peal polnud. Aga võib-olla nad tõstavad selle mingi aja pärast teiste sarkofaagide kõrvale? Ei tea. Igastahes tema viimse puhkepaiga ees peatuda ei tohtinud, kui siis ainult mõni meeter eemal, teiste palvetavate inimestega ühinedes. Giidituur ise oli ühe väga toreda noore naisega, kes hetkekski ei pannud pilku ekslema või haigutama. Tõesti huvitav! Basiilika avaldas väga muljet. Väga. Kindlasti koht, kuhu tagasi minna. Giidilt kuulsime ka, et paavst korraldab igal kolmapäeval kell pool 11 avaliku audientsi. Once in Rome... ;)
-Jätkub-
P.S. Ma natuke isegi vabandan, et siia jupiti kirjutan. Pole väga mahti korraga kõike üles täheldada. Kuid kannatust, küll jõuan omadega valmis ka.
Friday, June 18, 2010
Vahelepõige:
Andsin öömaja kahele prantsuse ümbermaailmareisijale. Kui keegi huvitatud on, leiab nad SIIT.
Võite katust pakkuda või niisama neile kaasa elada. Reisida kavatsevad nad vähemalt järgmised kaks aastat, kui veab, siis isegi kolm.
Andsin öömaja kahele prantsuse ümbermaailmareisijale. Kui keegi huvitatud on, leiab nad SIIT.
Võite katust pakkuda või niisama neile kaasa elada. Reisida kavatsevad nad vähemalt järgmised kaks aastat, kui veab, siis isegi kolm.
Ei ole enam päris Moldova. Sest Marion käis reisil.
Mai lõpuga tuli ka kohutav kuumus.
29.mail oli plaanis Bukaresti hääletada, ilm oli soe ja päike paistis. Hommikul aga plaanid muutusid, kui mul sakslane mingi jubeda kõhuviirusega üles ärkas. Tuli varnast võtta plaan B, mis tähendas kähku-kähku bussijaamast õhtusele marsale piletite (2 x 225 EEK) ostmist. Enne seda tuli aga teha tiir poes ning apteegis ja minna postkontoritädilt pakki välja lunima. Paki oli nimelt juba kaks nädalat tagasi posti pannud mu parim sõbranna Riin ja oi kuidas ma seda ootasin. Paki sisu jäägu saladuseks, öelgem vaid nii palju, et kodumaist maiust oli ikka ka... ;)
Õhtul istusime ebamugavasse marsruutbussi, et 6-7 tunni pärast Bukarestis olla.
Ja 30. mai varahommikul me kohal olimegi, unised ja vingus, aga kohal. Kaks tiiru ümber mingi pargi ja McDonald's oligi avatud - ega saanud ju hommikusöögita jääda! Järgnesid esimesed seiklused Bukaresti metroos ja orienteerumine punktide Aparatorii Patriei metroopeatuse ja strada Stupilor nr 5 vahel. Number viite me ei leidnud, nii jäime lasteparki vedelema lootes õnnele, et Eestimaa au sealpool üleval hoidev Merilyn meid üles leiab. Ja leidiski. POlnud raske - lastepark oli number viie kõrval. Või vastupidi :)
Terve päeva veetsime siis linnapeal, pooleldi magamata, kuid ammugi teada, et uni on luuseritele. Metrooga mulle lausa meeldis sõita, oli puhas ja hää. Hiljem selgus, et Rooma omaga ei saa üldsegi võrrelda. Öö veetsime ilusate tüdrukute ja eksootilise noormehega ühes korteris. Hommikul võtsime ette uue tiiru linnas, et õhtul Bukaresti väiksemat lennujaama otsima hakata. Lennujaam oli no TÕESTI väike. Väiksem kui Tallinna oma enne laiendust. Ja check-in algas ka lubamatult hilja, 20 minutit enne lennuki oodatud lahkumist. Hiljem muidugi selgus, et ka lennukit pidime jupp aega ootama. Ah, mis seal ikka. Seltsis segasem ja pärast põletavast Bukarestist lahkumist ootas meid kahetunnise lennu kaugusel põletav Rooma.
-Jätkub-
Pilte näed SIIT, võta aga esimesed albumit lahti ja naudi.
29.mail oli plaanis Bukaresti hääletada, ilm oli soe ja päike paistis. Hommikul aga plaanid muutusid, kui mul sakslane mingi jubeda kõhuviirusega üles ärkas. Tuli varnast võtta plaan B, mis tähendas kähku-kähku bussijaamast õhtusele marsale piletite (2 x 225 EEK) ostmist. Enne seda tuli aga teha tiir poes ning apteegis ja minna postkontoritädilt pakki välja lunima. Paki oli nimelt juba kaks nädalat tagasi posti pannud mu parim sõbranna Riin ja oi kuidas ma seda ootasin. Paki sisu jäägu saladuseks, öelgem vaid nii palju, et kodumaist maiust oli ikka ka... ;)
Õhtul istusime ebamugavasse marsruutbussi, et 6-7 tunni pärast Bukarestis olla.
Ja 30. mai varahommikul me kohal olimegi, unised ja vingus, aga kohal. Kaks tiiru ümber mingi pargi ja McDonald's oligi avatud - ega saanud ju hommikusöögita jääda! Järgnesid esimesed seiklused Bukaresti metroos ja orienteerumine punktide Aparatorii Patriei metroopeatuse ja strada Stupilor nr 5 vahel. Number viite me ei leidnud, nii jäime lasteparki vedelema lootes õnnele, et Eestimaa au sealpool üleval hoidev Merilyn meid üles leiab. Ja leidiski. POlnud raske - lastepark oli number viie kõrval. Või vastupidi :)
Terve päeva veetsime siis linnapeal, pooleldi magamata, kuid ammugi teada, et uni on luuseritele. Metrooga mulle lausa meeldis sõita, oli puhas ja hää. Hiljem selgus, et Rooma omaga ei saa üldsegi võrrelda. Öö veetsime ilusate tüdrukute ja eksootilise noormehega ühes korteris. Hommikul võtsime ette uue tiiru linnas, et õhtul Bukaresti väiksemat lennujaama otsima hakata. Lennujaam oli no TÕESTI väike. Väiksem kui Tallinna oma enne laiendust. Ja check-in algas ka lubamatult hilja, 20 minutit enne lennuki oodatud lahkumist. Hiljem muidugi selgus, et ka lennukit pidime jupp aega ootama. Ah, mis seal ikka. Seltsis segasem ja pärast põletavast Bukarestist lahkumist ootas meid kahetunnise lennu kaugusel põletav Rooma.
-Jätkub-
Pilte näed SIIT, võta aga esimesed albumit lahti ja naudi.
Thursday, May 27, 2010
Üks LÜHIKE maikuu.
Kuna teie lemmik eestlane läheb laupäeval reisima, peaksin kähku-kähku viimasest kuust rääkima. Olgu, alustan kuskilt ja j6uan kuskile välja. :)
Kuu algas esimese maiga, suure töölisrahva pühaga, mille puhuks rahvamassid kolme rongkäigu ja punaste lippude-loosungitega linna keskplatsile kokku marssisid. Kõned, üleskutsed ning loomulikult "maha valitsus!". Ehmatas mu esiti äragi, need georgi lindid ja punalipud. Kuid eks ma teadsin ammu, et siit riigist on kommunism välja juurimata.
Siis, maikuu esimesel nädalal käis külas kaks tähtsat inimest - Juliani ema ja õde.
8ndal kuupäeval leidis aset vabatahtlike poolt korraldatud Ziua Micului Stefan - meie keskuste lastele mõeldud päevane üritus. Mina olin käepaelte/sõbrapaelte meisterdamise töötoas. Lapsed said lisaks punumisele meisterdada paberist lennukeid, lilli ja muud lihtsamat, žongleerimispalle, tuuleveskeid (neid, mida kõik lapsed armastavad, tuule käes keerlevad). Said joonistada. Ringi käis kloun Jozef, kes heldelt vigurõhupalle jagas ja üht-teist neist kokku väänas. Samuti maalis posu vabatahtlikke nägusid, see tundus kõige populaarsem olevat. Ahjaa! Ja laste kasutada oli ka batuut ning näiteks Julia korraldas tüdrukutele tantsutunde. Päeva lõpuks said kõik moldova traditsioonilist - värvaineid täis kohutavat limpsi ja imehead placinte't.
Kogu üritusega jõudsime ka uudistesse. Kordaläinud päev :) Videot vaata SIIT - http://www.trm.md/index.php?module=stiri_int&news_id=18126.
9.mai on teadupärast suur võidupüha Venemaal, nii tähistatakse seda ka siin. Suured plakatid, georgi lindid rinnus ja antennide küljes. Nii mindi siis ka suurel ja tähtsal päeval maailmasõja mälestusmärkide juurde lillede ja punaste lippudega. Kuigi, nagu ka Eestis, see päev on oluline vaid venelastele. Kõikide päris moldovlastega rääkides tähendab II maailmasõja sõpp pigem okupatsiooni ja 50 aastat nõukoguderežiimi, mitte õnneaega.
15.mail oli linnas Euroopa Päeva tähistamine. Kuna tähtpäev ise langes kokku 65. II maailmasõja võidu aastapäevaga, otsustati seda tähistada nädal hiljem. Linna keskplatsile olid üles seatud kõikide EL liikmesriikide telgid. Eesti omas võis isegi koduselt end tunda :) Siin-seal müüdi erinevaid rahvustoite ning jagati brošüüre. Õhtul toimus suur kontsert, mille peaesinejaks oli, üllatus-üllatus, Brainstorm. Iroonia, sest Lätit ennast Euroopa Päeval esindatud polnud. Samal õhtul/öösel tähistati siin maal muuseumide ööd ning see osutus üllatavalt populaarseks just ajaloomuuseumis, kus mu sakslane näiteks töötab. Mõned päevad varem olin hommikuti käinud seal abiks lipukesi liimimas, mis kõigile külastajatele öösel pihku susati.
Vahepeal ööbis mu juures Chris Tallinnast, algselt Montanast, kuid hetkel resideerub mul kodulinnas, töötab USA saatkonna jaoks. Käis siin mingit seminari tegemas.
Hmmm, mis veel märkimisväärset. Eelmisel nädalavahetusel käis Julian Alexiga Odessas, kus neil oli üpriski ebameeldiv kogemus kupeldajate ja prostituutidega - nimelt on Ukrainas see inimäri vist Euroopa riikidest kõige levinum ja suurima ulatusega.
Täna lahkus mu juuresti Georg, kes oli Nukuteatri trupiga Chisinausse teatrifestivalile kohale sõitnud. Teisipäeval käisime siis "Mängureid" vaatamas ja kuidagi hää oli olla ainukesed, kes naljadest aru said ja õigete kohtade peal naersid :) Ja hea oli Georgi näha üle pika-pika aja.
Eile oli suur äikesetorm. Siin riigis on isegi sademed haruldased, piksest rääkimata. Istusime/seisime Codru hotelli seitsmenda korruse rõdul ja nautisime üle taeva sähvatavaid nooli. Ma valetaksin kui ütleksin, et see polnud vinge. :)
Ja täna kui Siimu juures riideid pesemas käisin (sest mu tavapärasel masinal tuli uks eest) jäin Siimu ja kahe tüseda naisterahvaga 15-20 minutiks lifti kinni. Esimest korda elus. Nii nad siis naersid, et eestlased nii rahulikud, samas kui nemad pooleldi lifti ära tahtsid lammutada. Mehaanik oli purjus ja meil lubati seal homseni istuda. Ometi vedas ja saime välja :) Lõpp hea, kõik hea.
AHJAA. Ja ükspäev oli ebameeldiv kogemus mustlastega. Prr. Noh, kõike peab ju juhtuma.
Okei, oli pikk, kuid samas kiire ja kokkuvõttev ilma naljadeta postitus. Mul on siin vaja klaasike kirsilikööri - višniak - ära juua ja "How I Met Your Mother" on ka valmis laetud. Homme hakkan pakkima ja laupäeval hääletan Bukaresti, et siis esmaspäeval Rooma lennata. MARION LÄHEB REISIMA. Khihi.
Olge PALUN mõistlikud ja katsuke piksenoolega mitte pihta saada. Kerjavatest mustlastest hoidke eemale (mustlaskuningas on aga supervinge tüüp, nagu kuulnud olen) ja kodutud kiisud võite kõik endale võtta.
Bisous.
Kuu algas esimese maiga, suure töölisrahva pühaga, mille puhuks rahvamassid kolme rongkäigu ja punaste lippude-loosungitega linna keskplatsile kokku marssisid. Kõned, üleskutsed ning loomulikult "maha valitsus!". Ehmatas mu esiti äragi, need georgi lindid ja punalipud. Kuid eks ma teadsin ammu, et siit riigist on kommunism välja juurimata.
Siis, maikuu esimesel nädalal käis külas kaks tähtsat inimest - Juliani ema ja õde.
8ndal kuupäeval leidis aset vabatahtlike poolt korraldatud Ziua Micului Stefan - meie keskuste lastele mõeldud päevane üritus. Mina olin käepaelte/sõbrapaelte meisterdamise töötoas. Lapsed said lisaks punumisele meisterdada paberist lennukeid, lilli ja muud lihtsamat, žongleerimispalle, tuuleveskeid (neid, mida kõik lapsed armastavad, tuule käes keerlevad). Said joonistada. Ringi käis kloun Jozef, kes heldelt vigurõhupalle jagas ja üht-teist neist kokku väänas. Samuti maalis posu vabatahtlikke nägusid, see tundus kõige populaarsem olevat. Ahjaa! Ja laste kasutada oli ka batuut ning näiteks Julia korraldas tüdrukutele tantsutunde. Päeva lõpuks said kõik moldova traditsioonilist - värvaineid täis kohutavat limpsi ja imehead placinte't.
Kogu üritusega jõudsime ka uudistesse. Kordaläinud päev :) Videot vaata SIIT - http://www.trm.md/index.php?module=stiri_int&news_id=18126.
9.mai on teadupärast suur võidupüha Venemaal, nii tähistatakse seda ka siin. Suured plakatid, georgi lindid rinnus ja antennide küljes. Nii mindi siis ka suurel ja tähtsal päeval maailmasõja mälestusmärkide juurde lillede ja punaste lippudega. Kuigi, nagu ka Eestis, see päev on oluline vaid venelastele. Kõikide päris moldovlastega rääkides tähendab II maailmasõja sõpp pigem okupatsiooni ja 50 aastat nõukoguderežiimi, mitte õnneaega.
15.mail oli linnas Euroopa Päeva tähistamine. Kuna tähtpäev ise langes kokku 65. II maailmasõja võidu aastapäevaga, otsustati seda tähistada nädal hiljem. Linna keskplatsile olid üles seatud kõikide EL liikmesriikide telgid. Eesti omas võis isegi koduselt end tunda :) Siin-seal müüdi erinevaid rahvustoite ning jagati brošüüre. Õhtul toimus suur kontsert, mille peaesinejaks oli, üllatus-üllatus, Brainstorm. Iroonia, sest Lätit ennast Euroopa Päeval esindatud polnud. Samal õhtul/öösel tähistati siin maal muuseumide ööd ning see osutus üllatavalt populaarseks just ajaloomuuseumis, kus mu sakslane näiteks töötab. Mõned päevad varem olin hommikuti käinud seal abiks lipukesi liimimas, mis kõigile külastajatele öösel pihku susati.
Vahepeal ööbis mu juures Chris Tallinnast, algselt Montanast, kuid hetkel resideerub mul kodulinnas, töötab USA saatkonna jaoks. Käis siin mingit seminari tegemas.
Hmmm, mis veel märkimisväärset. Eelmisel nädalavahetusel käis Julian Alexiga Odessas, kus neil oli üpriski ebameeldiv kogemus kupeldajate ja prostituutidega - nimelt on Ukrainas see inimäri vist Euroopa riikidest kõige levinum ja suurima ulatusega.
Täna lahkus mu juuresti Georg, kes oli Nukuteatri trupiga Chisinausse teatrifestivalile kohale sõitnud. Teisipäeval käisime siis "Mängureid" vaatamas ja kuidagi hää oli olla ainukesed, kes naljadest aru said ja õigete kohtade peal naersid :) Ja hea oli Georgi näha üle pika-pika aja.
Eile oli suur äikesetorm. Siin riigis on isegi sademed haruldased, piksest rääkimata. Istusime/seisime Codru hotelli seitsmenda korruse rõdul ja nautisime üle taeva sähvatavaid nooli. Ma valetaksin kui ütleksin, et see polnud vinge. :)
Ja täna kui Siimu juures riideid pesemas käisin (sest mu tavapärasel masinal tuli uks eest) jäin Siimu ja kahe tüseda naisterahvaga 15-20 minutiks lifti kinni. Esimest korda elus. Nii nad siis naersid, et eestlased nii rahulikud, samas kui nemad pooleldi lifti ära tahtsid lammutada. Mehaanik oli purjus ja meil lubati seal homseni istuda. Ometi vedas ja saime välja :) Lõpp hea, kõik hea.
AHJAA. Ja ükspäev oli ebameeldiv kogemus mustlastega. Prr. Noh, kõike peab ju juhtuma.
Okei, oli pikk, kuid samas kiire ja kokkuvõttev ilma naljadeta postitus. Mul on siin vaja klaasike kirsilikööri - višniak - ära juua ja "How I Met Your Mother" on ka valmis laetud. Homme hakkan pakkima ja laupäeval hääletan Bukaresti, et siis esmaspäeval Rooma lennata. MARION LÄHEB REISIMA. Khihi.
Olge PALUN mõistlikud ja katsuke piksenoolega mitte pihta saada. Kerjavatest mustlastest hoidke eemale (mustlaskuningas on aga supervinge tüüp, nagu kuulnud olen) ja kodutud kiisud võite kõik endale võtta.
Bisous.
Sunday, May 2, 2010
Subscribe to:
Comments (Atom)
