AIDSi test oli negatiivne

Et elamisluba saada, peab läbi käima suure hulga naljakaid arste ja protseduure. Minu seikluslik medical examination algas kolmapäeva hommikul kell 8, mil ma kahe prantsuse ja kahe belgia kutiga sammud Spital de Stat poole seadsin. Riigihaigla küll, aga no sellist asutust pole meil vist kuskil.

Hommik algas immigrantidele mõeldud osakonnas AIDSi testiga, mille tarvis üks kogukam naisterahvas mu veeni õnneks kenasti üles leidis ja tol hetkel eriti suurena tundunud süstlaga mulle suskas. Ütleme nii, et nüüd, kolm päeva hiljem, on mul mõnus lilla-kollakas sinikas.
Järgmisena tuli röntgen. Ja ausalt, kui ma toda masinat nägin, hakkasin naerma. Nagu metallist ajamasin, selline silinder. Astusin sisse, suure lärmiga tõsteti mind kõrgemale ja suur rauduks pandi kinni. Päeva viimane arst oli mul naistearst, kes küsis ainult, ega ma juhuslikult veel sünnitanud pole ja kas Eestis on elu parem kui siin.
Mõtled küll, et ainult kolm käiku, aga need järjekorrad ja paberimajandus - hullumaja. Suurem osa ajast kuluski lihtsalt ootamisele, sest teatavasti on siinmail kombeks väljamaale tööle minna ja selleks on samuti vaja kõik see jama läbi käia ja haigla koridore ummistada.
Neljapäeva hommikul naasesin mõningate proovidega laborile ja siis läksime Antonin'iga teise linna otsa turgu otsima. Tüüp kaotas oma telefoni ära ja nüüd vaja uut. Ma ei hakka neid trollisõite ja turgusid kirjeldama, sest ma ei tunne meie armsas emakeeles piisavalt värvikaid sõnu :) Võin lihtsalt öelda, et turul me suutsime mitmeid kordi ära eksida ja telefone ei leidnudki. Küll aga paradiisi minusugustele harakatele, kellele meeldivad sädelevad ja läikivad asjad :D Tagasitulles seisime 20 minutit ummikutes (liiklus on teadupärast reegliteta siin) kuni meil üle viskas ja otsustasime taksot otsima minna, et haiglasse tagasi sõita.
Infektsionist küsis mu üldise tervise kohta. Dermatoloog samuti, temale pidin küll kõhtu näitama ka millegipärast. Neuroloog koputas mu põlve ja uuris, ega mul peavalusid esine ja psühhiaater tahtis teada, ega mul depressiooni pole. See psühhiaater oli üldse üks omamoodi tegelane. Küsis mõnelt näiteks Belgia kuninga kohta, või kuidas ületada sõiduteed kui valgusfoori pole läheduses. Mingi arst oli veel, aga ma ei saanudki päris lõplikult aru, kes ta oli. Mitmed uurisid Eesti kohta rohkem kui mu tervise kohta. Kokkuvõttes oleksin võinud kõikjal valetada ka, niikuinii löödi tempel paberile. :) Vähemalt on nüüd tehtud.

Mu armas Hollandi sõber Joost ei saagi viisat. Kaks kuud on mööda ministeeriume ja ametkondi jooksnud, kõikjal on talle lihtsalt jama räägitud või venitatud või kes teab mina. Vahepeal kaotati ta dokumendid ära näiteks. Ja nüüd kolme nädala pärast ta lähebki, sest ilma viisata ta siin kauem olla ei saa.
Absurd.