Vähem kui viie tunni pärast läheb mul buss. Tuian siin veel viimaseid kordi ringi, ehk hakkab midagi silma, mida ilmtingimata kaasa pean võtma. Ei oska muud endaga peale hakata, selline kohmetu on olla.
Kõik on ju nagu tehtud, valmis, ette valmistatud. Tuleb ainult kohver võtta ja minna.
Hirmsalt kardan bussijaama. Kellele meeldiksid lahkumised? Ma ju teadvustan endale, et lähen, tean kõiki fakte. Ometi ei ole ma peatunud, et mõelda mida see TEGELIKULT tähendab. Ja ehk ongi nii parem. Ainus, mida teadma pean on, et see on minu uus algus. Minu unistus ja võimalus näidata sellele maailmale, millest ma tehtud olen.
Mitte tabula rasa, vaid uus peatükk. Ja see tõotab tulla ütlemata põnev.
Niisiis, pöidlad pihku!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment