Bună seară!

Kuna mu internetivõimalused on siiani veel lahendamata, istun ma Stefan cel Mare pargis (jälle) ja lausa NAUDIN kõike. See oli nüüd iroonia. Nimelt on mul tunne, et pühapäeva puhul on pool (kui mitte rohkemgi) linna välja tulnud ja nüüd nad siis hõivavad iga sentimeetri vabast istumispinnast ja patseerivad siin oma läikivate käekottide ja seitsme sentimeetriste kontsadega. Tead, nagu oleks Moldova supermodelli saates. Sürr.
Lisaks neile isehakanud supermodellidele leidub siin väga palju paarikesi, kes niisama üksteise seltsi naudivad. Eestis ei kohtaks sellist asja vist kusagil. Keegi ei tegele selliste asjadega avalikult seal, siin aga on kõik omad vist. Veel on noormeestel kombeks sõpradega koos pargis istuda, ilma tüdrukuteta. See mulle sobib. Sest siis leian ma alati endale kellegi, kes mind aidata saab :) Nimelt kaotan ma pidevalt siin internetti ja ma ei tea siiani miks. See Stefan cel Mare mõjutab kuidagi nähtavasti.
Reedel tutvusin pargis ühe noormehega Transnistriast, kellega me siis nii inglise kui ka vene keeles suhtlesime. Hästi abivalmis, ta aitas mul otsida pangaautomaati mööda linna :) Õhtul käisin siis Seitsmenda Päeva Adventistide kirikus Mariaga, mis oli jällegi omaette kogemus. Pärast teenistust käisime kuskil ta sõprade juures söömas ja nad näitasid mulle mingi ameeriklase loengut usu teemal. Oeh. No ütleme, et see mees oli tark, tõesti. Aga pole ikka minu teema.
Eile lõuna paiku startisin ma linnapoole. Mõtlesin, et kui lähen Parcul Dendrariu ühest otsast sisse, siis teoreetiliselt peaks ju teisest otsast välja ka saama. See oleks iseenesest ideaalne, sest siis saaksin ma jalgsi linna minna, nö shortcut. Aga EI. Ekslesin seal kolmveerand tundi kuni avastasin, et ainus asi, mis teises otsas on, on aed. Lõbus, for sure. Vähemalt oli silmailu nii, et tapab. Kogu selle aja jooksul, mil ma seal jalutasin, nägin vähemalt 13 vastabiellunut. Neil siin kombeks käia seal pargis pildistamas (ega ma imesta ka, seal on tõesti ilus). Samuti kuulsin, et sügis on neil popp abiellumiseks ka ;) Õhtupoole sain kokku teiste vabatahtlikega, kellega läksime - üllatus-üllatus - samuti Parcul Dendrariu'sse. Ühel kohalikul, Octavianil, oli sünnipäev ja nii me siis sõime torti ja krõpsu ja muud head paremat.
Õhtuks oli mul parem põsk täitsa paistes. Nimelt kannatasin hambavalu käes. Kui ma pereisalt Sandult valuvaigistit küsisin, tõi ta mulle esimese asjana mingi meresoola ja eukalüpti lahuse, millega ma siis hoolega suud loputasin. See perekond on väga alternatiivmeditsiini poolt ja söövad ainult kohalikku ja naturaalset kraami. Hästi vinge mu meelest. :) Pärast toda lahust andis ta mulle isetehtud likööri ja 20-aastast veini. Antioksüdandid pidid mu hambavalule hästi mõjuma. Aga kuna sellest oli ju veel ilmselgelt vähe, loputasin ma suud ka tema venna tehtud samakaga (on vist? samagon , või midagi sellist). Igal võimalikul viisil tapsin baktereid, ühesõnaga. Kui alkoholile paus tuli, tegi ta mulle akupunktuuri ja ma tegin teatud tšakratele bioptroni lambiga imetrikke. Neil siin populaarne valu ja probleeme ravida sellise kollase valgusega. Samuti mingi elektrootidega massaažimasinaga, mis oli algselt mõeldud kosmonautidele, aga šveitslased ostsid idee venelastelt ära, patentisid ja nüüd siis firma Zepter müüb neid ;) Ah, ühesõnaga lõppes minu õhtu kell 2 öösel samakaga. Ma ei hakka kirjeldamagi kui vastik see on. Õnneks ei pidanud ma seda jooma, prrrr.
Ja täna, kui põsk enam nii paistes pole, läksin ma osade vabatahtlikega väikesele ekskursioonile külla nimega Dolna. Vabatahtlik Alisa Moskvast oli kuulnud, et Puškin olla veetnud seal 1821 aasta sügiskuud ja kirjutanud seal olles ka kuulsa luuletuse (oli vist) mustlastest. Nimelt olevat ta veetnud palju aega sealse mustlashõimuga ning ülepeakaela armunud ühte neiusse. Kahjuks see armastuslugu pikalt kesta ei saanud, sest nagu mustlastele kombeks, ei oodanud too noor naine teda ära.
Nii me siis sõitsime sinna külla 20-kohalise mikrobussiga, kus ilmselgelt meid oli palju rohkem, samas kui õues lõõskas päike ja +30 kraadi ja bussijuht sõitis konstantselt üle 100km/h. Läksime vabatahtlikult.
See kõik oli justkui kuskilt raamatust. Lehmad jalutavad vabalt tee ääres ja kraavis, haned ja kalkunid jooksevad ringi koos kitsedega. Maisi veavad kulunud mütsidega mehed vankritega, millel ees hobune aeg-ajalt perutab. Lapsed jooksevad ja mängivad keksu tolmustel tänavatel. Kirikuväravad tehakse lahti ainult siis kui papp aega leiab. Aiaväravad on värvilised ja kaunistatud. Küla keskel on rist ja palju maju seisab mahajäetuna.
Dolnas oli ka väike Puškini muuseum: maja kus ta tol sügisel peatus, kuulus Rolli perekonnale, kellele kuulus tol ajal mitu väiksemat küla. Sissepääs maksis moldovlastele 3 ja välismaalastele 15 leud. Ja bussipilet 20. Hää. Selline omamoodi päev on olnud.

Ent olgu, ma pakin oma Inspironi kotti ja lähen koju sööma. Siis jõuan ehk ka õhtul oma mentori Nataliaga kokku saada. Hoidke pöialt, et trollis mul ruumi oleks! :) Inimestest on tänaseks siiber juba, ausalt :P

Olge paid ja kohtumiseni!
Mm.