Esimesed 24 tundi

Nii. Istun siin Stefan cel Mare kuju juures ja imestan vaba wifi üle. Aga see on ka üks VÄGA vähestest kohtadest kus seda olema pidi. Rumeenia keele õpetaja Elena ütles, et augusti lõpus pandi wifi kuskile mujale ka, nende limba nostra päeva puhul. 31. august oli neil rahvuslik keele päev siis.
Aga olgu, kohalejõudmisest siis nii palju, et lennukis jagati kätte ankeedid, mille pidime ära täitma, kuna nad hullult kardavad seagrippi. Lennujaamas oli turvatöötajatel ka valged maskid ees, jube naljakas. Ankeeti kokkuvõttes keegi meilt ei küsinudki, niisiis on see mul mälestuseks märkmiku vahel hoopis :) Mõtlesin küll, et tuleb mingi naljakas tervisekontroll kindlasti, sest mul on köha ja veidi nohu ka, siis midagi sellist tegelikult ei toimunudki. Oleks äkki kohalikud meditsiiniasutused ka läbi käia saanud :P
Lennujaamas tutvusin mingi leedu noormehega, kes tuli oma vanaisale kaheks nädalaks külla. Mingi tobeda mõtlematuse tõttu kahjuks kontakte ei vahetanud. Mis seal ikka siis.
Vastu tuli Alina, kellega võtsime ühe takso taolise auto (kuskil küll silti polnud, et see takso on), kus polnud turvavöid ja istmed olid kaetud vaipadega. Neil üldse kõik toolid ka majades selliste pisikeste vaibakestega kaetud, naljakas. Ja sellest turvavööde puudumisest ma aru ei saa, liiklus on neil ju nii jube. Teel lennujaamast koju oleksime vabalt avariisse sattunud.
Oh, see liiklus. Rumeenia keele tunni ajal sõitis ülikooli ees ühele vanainimesele auto otsa. No hallooo. Ja seda pidi tihti juhtuma, sest autod sõidavad kuidas juhtub, seadustest keegi lugu ei pea. Ja kui on ülekäigurada, siis auto peatub selle poole peal, mitte vahetult enne. Valgusfoore on vähe.
See maja, kus elan, on suur ja ilus. Neil elab seal veel üks peretütar (vanem, noorem on juba 2 aastat abielus ja tal on beebi, ise alles 23 :)) ja üks moldova neiu, kes Chisinaus ülikoolis käib. Temaga siis suhtleme kolmes keeles segamini, jube naljakas :D Ta ei oska vene keelt eriti ja inglise keelt on ainult 2 kuud õppinud. Aru aga saab natuke rohkem.
Käisin eile jalutamas, vaatasin üle populaarse kokkusaamiskoha Flacara, mille juures on kino ja turg. Sealt ostsin ka kohaliku numbri. See oli omaette naljakas üritus, sest müüja ei osanud (ega nad ei oskagi siin ju) inglise keelt, aga väga tahtis teada, mida ma siin teen ja miks ja kui kaua jne. Mõtlen, et mul jubedalt veab, et siiski seda vene keelt natuke oskan. Mina saan nii palju paremini hakkama kui mõni teine vabatahtlik, kes näiteks Saksamaalt tuleb.
Ahjaa, nüüd septembris pidi Chisinaus olema vist 19 vabatahtlikku, mis on ju tohutult palju :) Loodan tasapisi nendega tutvuda ka. Järgmisel nädalal on meil ühine koolitus, see tõotab tulla põnev kindlasti.

Hmm, mis siis veel. Veel üks erinevus on see, et meil siin palju hulkuvaid koeri. Seda on väga kummaline vaadata ausaltöeldes. Istuvad ja hauguvad. Eks ma uurin veel selle teema kohta, väga huvitab, miks neil varjupaiku pole.
Ah, tahtsin öelda, et meil kasvavad hoovis viinamarjad! Ja riigis üldse kohalikult saab arbuusi, maisi, kreekapähkleid, viigimarju jne jne. Arbuusikilo on näiteks 1,50 leud.

Ja mehele aetakse mind juba, uskumatu. See peretütar Nataša räägib juba teist päeva mulle, et äkki leian siit endale mehe, ja et ma ikka vaataksin ringi kohalikke noormehi :) Tema ema aga jutustas eile, kuidas ta tunneb tütre pärast muret, kuna ikka pole mehele läinud :P Ega ma ei imestaks, kui mulle mingeid tuttavaid varsti tutvustama hakatakse. Lõbus hakkab olema igastahes.

Olgu, esimeseks reportaažiks vist piisab. Täna lähen otsima endale wifi jaoks jubinat, et saaksin kodus ka õhtul arvutis olla. Nataša arvutit väga kasutada ei tahaks ju.
Nüüd tahaks süüa lõpuks. Pea valutab ja süda on paha ka natuke, peaks vist ikka midagi kõhtu saama. Ei tasu päris linna keskplatsil ära ka minestada ju :)

Olge mõnusad siis.
La revedere!
Mm.