De sigur!

Kolm päeva koolitust Lalovas ja ma ei taha siit kunagi enam ära minna.
Täiesti võimatu, kuidas need inimesed on nii õiged. Võib-olla on see sellest, et me oleme ühtemoodi napakad - tulnud Euroopa vaeseimasse riiki vabatahtlikku tööd tegema. VABATAHTLIKULT.
Meid on siin Taanist, Saksamaalt (täielik invasioon, neid on liiga palju), Prantsusmaalt, Šotimaalt, Inglismaalt, Belgiast, Venemaalt.

Pärast koolitust käisime Ţipova kloostris, mis on kunagi sadu aastaid tagasi mäkke ehitatud. Et sinna saada, matkasime peaaegu kolm tundi, külastasime paari koske ja nägime metsas elavaid inimesi - nomaadid. Aga see klooster - sellist asja ikka iga päev ei näe. Lihtsalt mäe sisse raiutud ruumid, kus siiani käiakse palvetamas, igas õõnsuses kaks või rohkem ikooni ja pühapilti. Ja matkamine polnud lihtsalt siledal maal vaid mööda mäenõlvu, kus kõndimiseks ruumi ehk vaid 30 cm. Ja niimoodi üles ja alla, alla ja üles.

Tagasitulles (reedel) oli õhtul ühe Poola vabatahtliku lahkumispidu. Ja laupäeval käisime mõnedega õhtul klubis. Minu uus armas sõber Joost Hollandist kutsus mind ja ma omakorda siis tirisin posu tüüpe kaasa. Kuigi kokkuvõttes klubisse läksime viiekesi :)
Jube naljakas on, kuidas siinsed mehed kannavad naiste käekotte. Olgu, see on võib-olla armas ja viisakas, aga naljakas ikka :D
Eile oli autovaba päev rattamaratoni ja erinevate ekstreemspordivõistlustega. Niisiis olime me jälle kõik koos kella kolmest üheni linnas. Ahjaa, ja Stefan cel Mare pargis oli mingi multikultuurne päev, kus kõik siinsed mitte-moldovlased tutvustasid oma kultuuri. Balti riigid olid ka esindatud, aga ajaks, mil me kohale jõudsime, olid nad juba läinud. Nii ma seda asja ka ei jäta ja küll ma nad siit linnast üles otsin ;)
Eelmisel nädalal ühel moderntantsufestivalil oli üks tantsuõpetaja Eestist, temaga sain natuke rääkida. Muidu on küll tunne, et see keel kaob kuskile. Sürr. Vene keelest ma ei räägigi - aju on vist mingis šokis või midagi, peab restardi tegema.

Kohalikku toitu ma armastan, nagu vist palju muudki siin.
Vassili lubas mu internetimodemi asja selle nädala jooksul korda ajada, LOODAME.
Plaanin perekonnast ära kolida, vaatame mis sellest saab. Nad on jube toredad, aga ma tunneksin end siiski eraldi paremini. Siis ei pea pidevalt seletama kuhu ja kui kauaks ja miks ma lähen. :)

Ja kas ma juba ütlesin, et ei taha siit ära minna? :D

P.S. Mind pannakse ühe prantsuse kutiga paari juba. HÄSTI.